USA presidendi Donald Trumpi esimesed sammud Atlandi-ülese julgeolekusideme lõhkumisel panevad Euroopa tõsiselt pingutama, et ehitada üles autonoomne kaitsevõime ning omandada suurem iseseisev roll rahvusvahelise julgeoleku tagamisel.

Kui tulemuslik see pingutus on, selgub lähemas tulevikus. Küll aga on selge, et maailmaareenil väljuvad Ameerika Ühendriigid Trumpi teisest ametiajast nõrgema ja üksildasemana, kui nad olid sinna sisenedes.

On märkimisväärne saavutus kaotada mõne nädala jooksul pea kõik oma senised sõbrad. Trump on seda suutnud. Ehkki traditsioonilised liitlased vajavad jätkuvalt Ühendriikide tuge, ei ole praeguseks enam tegemist ühistel väärtustel ja vastastikusel usaldusel põhineva liitlassuhtega.

Trumpi poliitikategemise stiili nimetatakse tihti "transaktsiooniliseks" (inglise keeles transactional). Eesti keeles sobiks ehk kasutada sõna "tehinguline". See tähendab, et kõigi lepete ja igasuguse koostöö mõõdupuuks on saadav kasu. Tehingulise poliitika eesmärgiks on pitsitada läbirääkimiste- või koostööpartnerilt välja parim võimalik "diil".

Arusaadavalt omab USA kõige enam hoobasid nende riikide survestamiseks, kes majanduslikult või julgeolekuliselt ameeriklastest enim sõltuvad. Nii ongi juhtunud, et Trumpi administratsioon on asunud jõuliselt šantažeerima oma seniseid sõpru, aga traditsiooniliste vaenlastega käiakse samal ajal vähemalt näiliselt ümber siidkinnastes.

Kõige kummastavam on olnud vaadata Ameerika väljapressimispoliitikat oma lähima naabri ja ühe suurema kaubanduspartneri Kanada suhtes. Tollisõda ei too kindlasti mingit leevendust elukalliduskriisis kannatavatele Ameerika valijatele, Kanada majandusele võib see aga pikale venides kujuneda suisa laastavaks.

Loomulikult otsivad Kanada liidrid vastasseisule kiiret ja mõlema poole nägu säästvat lahendust, ent pikaajalisem õppetund on ühene: tihe integratsioon ja suur majanduslik sõltuvus Ühendriikidest, mida seni peeti julgeolekugarantiiks, on uues maailmas muutunud julgeolekuriskiks.

Ülemäärane sõltuvus USA-st muudab riigi santažeeritavaks, seetõttu tuleb strateegilises plaanis riske hajutada ja sõltuvust Ameerikast vähendada. Sama tõdemuseni on jõutud Euroopa pealinnades, kus ühe viisina USA-sõltuvuse vähendamiseks nähaksegi Euroopa strateegilise autonoomia suurendamist esmalt kaitse- ja tehnoloogiavaldkonnas, ent pikemas plaanis ka teistel elualadel.

Ka maailma vähem jõukates piirkondades said Ameerika prestiiž ja usaldusväärsus Trumpi ametisse astumisel ränga hoobi, kui uus president otsustas üleöö ja pea täielikult lõpetada kõik humanitaarabi- ja arengukoostööprogrammid.

Kuivõrd USA oli aastakümnete jooksul arvukate humanitaarkriiside leevendamisel üks suurimaid doonoreid, siis on selle drastilise sammu tagajärjeks kindlasti ka kaotatud inimelud. Kõige kriitilisemaid tühimikke, mis USA väljatõmbumisel tekivad, peavad üritama korvata Euroopa ja teised jõukad demokraatiad, kuid kahtlemata tõttavad ameeriklastest maha jäävat kaost oma huvides ära kasutama ka Hiina ja Venemaa.

Võib vaielda selle üle, kas Donald Trumpi isik on USA poliitikat tabanud kaose algpõhjus või pelgalt sümptom, kuid raske on mitte märgata Trumpi instinktiivset sümpaatiat (ja mõningast armukadedust) nende autokraatlike liidrite suhtes, kes naudivad oma kodumaal USA presidendist suuremat võimutäiust.

Viis, kuidas Trump kiidab Venemaa diktaatori Vladimir Putini "rahuarmastust" ja süüdistab Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskit "sõjaõhutamises", õõnestab paratamatult ja pikaajaliselt Ameerika usaldusväärsust nendes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, kes tajuvad Venemaad vahetu julgeolekuohuna.

Eesti meedias on Ukraina-teema kõrval vähem tähelepanu pälvinud Donald Trumpi kodused poliitikaalgatused, millest mõnedki testivad õigusriigi aluspõhimõtete ja Ühendriikide põhiseaduse piire ning sunnivad küsima, kui kindlalt püsib Ameerika ise demokraatia kursil, eriti nähes seda, kuidas vabariikliku enamusega kongress on (pool)vabatahtlikult loobumas oma tasakaalustavast rollist täitevvõimu suhtes.

Demokraatliku maailma liidri rolli, mida Ameerika Ühendriigid on seni täitnud, ei omistata kellelegi ühegi formaalse otsusega. See roll tuleb oma tegevuse ja eeskujuga välja teenida. Üks on aga selge: nii nagu karskusliikumise lipukandja ei saa olla alkosõltlane ja kodanikuõiguste liikumist ei saa vedada rassist, nii ei saa demokraatlike riikide kogukonna eestkõnelejaks olla riigipea, kes ise demokraatlikesse ideaalidesse ei usu.

Donald Trumpi isikuomadused ja instinktid ega ka tema sammud väärtuspõhise poliitika asendamisel tehingulisega ei näita teda paraku demokraatia kaitsmisele pühendunud vaba maailma liidrina.

Trumpi nihestunud arusaama kohaselt on USA aastakümneid kinni maksnud tänamatute liitlaste heaolu ja turvatunnet ise selle eest midagi vastu saamata. Tegelikult on Ühendriikide roll rahvusvahelise stabiilsuse tagaja ja julgeolekugarantiide pakkujana toonud ameeriklastele vägagi käegakatsutavat majanduslikku kasu, mida pakub näiteks Ameerika dollari staatus globaalse maksevahendi ja reservvaluutana. Koos USA rahvusvahelise usaldusväärsusega võib seegi nähtavas tulevikus kõikuma lüüa.

Kõigele eelöeldule vaatamata jäävad Ameerika Ühendriigid veel pikaks ajaks maailma suurimaks sõjaliseks jõuks ja üheks mõjuvõimsamaks majanduseks. Niisamuti on USA ka Euroopa jaoks nähtavas tulevikus üks olulisem koostööpartner.

Rahvusvaheliste kriiside ja konfliktide lahendamisel püüdleb Euroopa ka tulevikus selle poole, et ameeriklased asuksid meie pool rindejoont, ehkki see ei ole samavõrd iseenesestmõistetav kui varem.

Globaalse mõjuga kriisides nagu Ukraina sõda on Euroopa alati püüdnud moodustada koalitsioone, mis on ulatuvad üle läänemaailma väärtusruumi geograafiliste piiride, veendes partnereid nagu Egiptus või Saudi Araabia, et rahvusvahelise õiguse ja reeglitel põhineva maailmakorra hoidmine on nende endi praktilistes huvides.

See, et peame tulevikus ka ameeriklaste veenmiseks kasutama ärilisi, mitte väärtuselisi argumente, on meie jaoks uudne väljakutse, aga meil tuleb sellega harjuda. Igal juhul saab see olema varasemast hapram liitlassuhe varasemast ebakindlamas maailmas.

Ma usun ja loodan, et Ameerika elab Trumpi teise ametiaja üle, kuid olen kindel, et USA varasema globaalse positsiooni ja kergekäeliselt lõhutud usalduse taastamine võtab aega aastaid või isegi aastakümneid, kui see üldse kunagi juhtub.