Kui Donald Trump lubas lõpetada sõja Ukrainas 24 tunniga ning kõneleb pidevalt, et Ameerika Ühendriigid peavad peatama selle kuluka sõja rahastamise Ameerika maksumaksja arvelt, siis ei tasu arvata, et ta väljendab ainult enda isiklikku seisukohta. Ei, ta väljendab oma valijate huve ja maailmanägemust. Seda hoolimata sellest, kui kitsarinnaline meile viimane ka ei paistaks.

Trump Ameerikas, Viktor Orbán Ungaris ja Robert Fico Slovakkias ajavad enda arvates tõeliselt demokraatlikku välispoliitikat, lähtudes demokraatia definitsioonist, mis ongi "rahva võim". Teisisõnu, see on välispoliitikat, mis lähtub maksimaalselt rahva ootustest ja hetkesoovidest, kõiki muid strateegilisi ja väärtuselisi kaalutusi kõrvale heites.

Oluline on seejuures muidugi mõista, kes on nimetatud poliitikute jaoks rahvas. Need on otseselt nende rahvuskonservatiivsed valijad. Opositsioonil, demokraatidel ja liberaalidel pole nende meelest legitiimset õigust riigi valitsemises osaleda ja järelikult ka välispoliitika kujundamises sõna kaasa öelda.

Kirjeldatud nn demokraatlik välispoliitika peaks vastanduma senisele "elitistlikule välispoliitikale", mida kujundatakse suletud uste taga, ekspertide ja diplomaatide kitsas ringis ning, kus rahva arvamust tihti ignoreeritakse, kui see ei lähe kokku pikemate riiklike strateegiliste kaalutluste või poliitikakujundajate muude kalkulatsioonidega.

Mõlemal välispoliitika stiilil on oma head ja vead. Taasiseseisvunud Eesti on olnud kindlalt elitistliku välispoliitika usku ja seda poliitikastiili on meie diplomaadid viimased 35 aastat ka viljelenud.

Elitistlik välispoliitika ei lähtu kõikuvast avalikust arvamusest ning püüab poliitikakujundamise isegi sellest võimalikult palju lahus hoida. Seesuguse välispoliitika suurimaks vooruseks on, et ta võib olla väärtuspõhine, võrdlemisi ennustatav, rahvusvahelisi kokkuleppeid ja kohustusi austav ning strateegiliselt mitut sammu ette nägev.

Demokraatlikus välispoliitikas on seevastu kõik vastupidine. Kuna kõikuv avalik arvamus ja tavavalija ükskõiksus ning teadmatus oma riigist väljaspool toimuva suhtes saab poliitikutele ülimaks käitumisjuhendiks, siis väärtuspõhisusest, rahvusvahelistest kohustustes ja pikast vaatest ei saa enam juttugi olla. Tavavalijat viimased ei huvitagi, tema soov on, et ajage see piiritagune asi meie riigile võimalikult kasulikult korda ja siis tegelege mulle lähedasemate probleemidega nagu leiva hind, sisserände karmistamine, töötus, jne.

Kõige selle juures ei tasuks siiski elitistlikku välispoliitikat üleidealiseerida. Meenutagem käesoleva sajandi alguses toimunud Iraagi sõda, millele Euroopa avalik arvamus, muuhulgas ka Eesti oma, väga selgelt vastu oli. Elitistliku välispoliitika usku poliitikud otsustasid siiski selle avantüüriga ometi kaasa minna. Praegu on vähe neid, kes toonast otsust tagantjärele heaks kiidavad.

Teisalt, kui samal perioodil, 2000. aastate alguses, oleksid Euroopa Liidu ja NATO laienemise juures lääneriikide poliitikud lähtutud demokraatliku välispoliitika printsiipidest, siis ei oleks Ida-Euroopa riigid ja ohtlikult Venemaa külje all olev Baltikum veelgi vähem neisse ühendustesse kunagi pääsenud.

Teisisõnu, kui Lääne-Euroopa riikides oleksid toimunud laienemise teemalised rahvahääletused, või oleksid toonased poliitikud otseselt lähtunud avaliku arvamuse küsitlustest, siis oleks Eesti koos oma Ida Euroopa naabritega endiselt hallis tsoonis Vladimir Putini jagada ja krabada, kui selleks Kremlis soov peaks tekkima.

Seoses Trumpi ja Putini rahusobitamisega üle Ukraina ja Euroopa pea on tihti kõneletud nn München 2.0 sobingust, viidates sellele, 1930. aastate Briti peaminister Neville Chamberlain Adolf Hitlerile Tšehhoslovakkia ära kinkis, lootuses, et see väldib suurema sõja puhkemist. Nagu nüüd takkajärgi teame, siis lõpuks sai ta selle eest "nii häbi kui sõja". Ometi unustatakse seejuures, et toonases Briti ja Prantsusmaa avalikus arvamuses oli väga suur toetus seesugusele iga hinna eest sõda vältivale lepituspoliitikale.

Chamberlain oli seega toona vägagi demokraatlikku välispoliitikat viljelev poliitik. Winston Churchill kui selgelt elitistliku välispoliitika usku riigimees jäi toona oma hoiatustega suuresti üksi.

Eesti ja teiste Balti riikide jaoks on põhiküsimus, kas me elame praeguse demokraatliku välispoliitika ajastu üle nii, et me saame kunagi näha ka Churchillide ajastu taastulekut.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.