Aastal 1077 läksid lõplikult tülli Rooma paavst Gregorius VII ja Saksa keiser Heinrich IV. Mõlemad pidasid ennast kõigi kristlaste valitsejaks maa peal. Vahetati kuulsad 155 nn vihast kirja. Asi lõppes sellega, et paavst pani keisri kirikuvande alla.

Teised ülikud ei tahtnud nüüd Heinrichiga tegemist teha ning too oli sunnitud ette võtma pika teekonna, üll jämedast riidest patukahetseja vammus, et paavstilt andestust paluda. Paavst oli põgenenud Canossa lossi Põhja-Itaalias, kuna kartis, et keiser tuleb armeega. Kui selgus, et nii ei lähe, laskis paavst keisrit kolm päeva paljajalu lumes seista ning alles seejärel andestas ja vabastas Heinrich IV kirikuvande alt. See kõik on läinud ajalukku Canossa teekonnana või käiguga Canossasse, mis tähistab allaandmist ja armu palumist.

Ajalugu õpetab

Kui lähiminevikust mingeid paralleele otsida, siis meenub esmajoones Briti peaministri Neville Chamberlaini käik Münchenisse 1938. aastal, mille tulemusena sõlmiti kurikuulus Müncheni sobing, milles Inglismaa reetis Tšehhoslovakkia.

Chamberlain lootis sellega vältida sõda, kuid välja kukkus teadagi kuidas. Ehk kui parafraseerida Winston Churchilli kuulsat ütlust: kui sul on valida häbi ja sõja vahel ning sa valid häbi, siis saad sõja. Selles kontekstis oli paavst muidugi Hitler, kellelt mingit andestust mõistagi ei tulnud.

Teine näide, mis meelde tuleb oli Nõukogude Liidu lagunemine. Siis oli Moskva sunnitud lääne poole abikäe ulatama ja vastutasuks saatis onu Sam armulikult Venemaale kanakoibi, et too päris nälga ei sureks. Me teame, mis järgnes. Vladimir Putin tõstis Venemaa "põlvilt püsti" ja oli taas valmis kõigile oma kiskjahambaid näitama.

Uued Canossad

Praegu tundub, et neid Canossasid on maailmas üles kerkinud nagu seeni pärast vihma.

Donald Trumpi tulek Valgesse Majja ja tema bravuurikad väljaütlemised on sundinud paljusid maailma liidreid ette võtma samasuguse teekonna Washingtoni või siis teinud avaldusi, mis peaksid justkui uuele "paavstile" meeldima.

Silmas ei tule pidada selliseid juhte nagu Ungari Viktor Orbán, Slovakkia Robert Fico või Itaalia Giorgia Meloni, kellel on niigi Trumpiga n-ö üks veregrupp, vaid tõsiseid mängureid nagu Prantsuse Emmanuel Macron ja Briti Keir Starmer. Macron ja Stramer käivad Trumpi jutul ja püüavad teda keelitada Ukrainat ja Euroopat mitte hülgama. Siiamaani mingit erilist "andestamist" ei paista.

Kassid ja hiired

Hoopis huvitavam on aga küsimus, kes siis on paavst ja kes keiser USA ja Venemaa suhetes.

Esmapilgul paistab, et paavst on Vladimir Putin. Just temale on Donald Trump mesimagusat juttu rääkinud. Alates sellest, et Ukraina ise – Joe Bideni mahitusel mõistagi – provotseeris Venemaa kallaletungi, et Volodõmõr Zelenski on diktaator, et Ukrainal pole asja NATO-sse, et tema Ukrainale julgeolekugarantiisid ei anna, et Venemaa on tagasi oodatud juhtivate tööstusriikide ühendusse, et Euroopa ei saa lõputult loota USA kaitsele. Ja tagatipuks hääletas USA koos Venemaaga ÜRO-s Ukraina vastu.

See Putinile väga meeldiv nimekiri on pikk. Putinilt endalt ei ole selliseid meelitusi tulnud, kui ehk vaid see, et ka Putini meelest varastati Trumpilt 2020. aastal valimisvõit.

Tegelikult me muidugi ei tea veel, kumb selles kassi-hiire mängus on paavst ja kumb keiser. Pealegi olid Heinrich IV poolehoidjad arvamusel, et hoopis keiser trumpas paavsti üle. Esiteks vabanes ja kirikuvande alt ja teiseks hoidis ära paavsti kokkumängu keisri vaenlastega. Ka Trumpi poolehoidjad näevad tema käikudes mingit kavalust, et meelitada Venemaad lahti ütlema sõprusest Hiinaga, kes on ju Ameerika põhivaenlane.

Aeg näitab, kas ärimees ja diilide meister Trump suudab üle mängida KGB-karastusega Putini või mitte. Praegu näib, et trumbid on siiski Putini käes, sest tema peab enda meelest edukat sõda Ukrainas ja jätkab edukat lõhestamistööd Euroopas. Trumpil aga ei ole peale suurustlevate avalduste suurt midagi ette näidata.