Sõja alguspäevil said internetis kuulsaks Ukraina põllumehed, kes saagiks langenud Vene sõjamasinaid oma traktoritega minema pukseerisid. Meemid kuudepikkuseks veninud kolmepäevasest sõjalisest erioperatsioonist või lagunevast Vene tehnikast levisid üle maailma just interneti abil. Venelaste saamatuse üle naermine oli justkui moraalne relv. Iseäranis kuulsaks sai sõja esimesel päeval Maosaarelt saadetud sõnum.

"See oli nii briljantne, kuigi see oli siiralt konkreetses situatsioonis välja öeldud ukrainlaste poolt. Aga kuidas ta hakkas levima. Selles ütluses, kuigi väga traagilises situatsioonis, oli juba ikka päris korralikult huumorit," tõdes Ukraina sündmusi väga põhjalikult jälgiva näitleja Peeter Oja, kelle sõnul tõestas Maosaare kaitsjate öeldu perfektselt, kuidas naljaga võib saavutada mitu eesmärki.

"Pikalt saatmise selline vorm on igapäevane. /.../ See on ühest küljest selline kerge, aga teisest küljest on see täis viha, et sa ei ole mitte keegi, kao minema siit! Sina ei tule mind kamandama!"

Sama klipp on hinge läinud ka Vene teatri näitlejannale Anna Sergejevale (fotol), keda eestlased tunnevad kõige paremini tänu sarjale "Õnne13". Sergejeva on Kiievis sündinud ja teatrikoolis käinud ning tema sõnul on kuulsal ütlusel praeguseks omaette staatus, mis on talletatud isegi postmargile.

"Praegu me ei saa ütelda juba, et see on meem. See on ukrainlaste jaoks selle sõja sümbol isegi juba," ütles Sergejeva.

Kuid ukrainaliku huumori võtmes uudislood on jõudnud ETV televaatajateni ka läbi Eesti tuntuima rindereporteri Anton Aleksejevi. Igas sündmuses loomulikult huumorit ei peitu, kuid vahel saab ka pommitamisuudiseid sõnamänguga illustreerida.

Muide, Aleksejev õppiski ukraina keele ära just huumori abil, sest vaatas hoogsalt Ukraina naljasaateid. Tuntuim neist oli loomulikult endise koomiku, president Volodõmõr Zelenski loodud "Kvartal 95", kuid nüüdseks leiab Youtube'i vahendusel kümneid erinevaid.

Aleksejevi sõnul aitab kohaliku huumori mõistmine teda töös, sest sõjaolme üle tehakse nalja nii Kiievis kui ka vaenlasest kilomeetri kaugusel kaevikus.

"Teevad nalja kõigest. Nii venelastest agressoritest kui ka liitlastest. Muidugi on palju nalja enda kohta, kuidas ukrainlased ei taha ja kardavad mobilisatsiooni või kuidas nad sõdivad. Korruptsioonist on ka palju nalju," rääkis Aleksejev.

Sergejeva sõnul tehakse nalja näiteks ka õhuhäire üle. "On sellised pildid, meemid, et kui abikaasad on voodis õhtul, abikaasa norskab ja siis naine ütleb, et ära norska, ma ei kuule, kuidas Shaheedisid alla tulistatakse."

Kuivõrd Venemaa rünnakute tagajärel on tekkinud pidevad elektrikatkestused, siis suuremad linnad on jaotatud n-ö katkestusgruppideks. See tähendab, et erinevatele linnaosadele antakse elektrit kordamööda. Nii on võimalik kõigil päeva jooksul vähemalt natukene voolu saada. Eluline paratamatus on pilkeobjektiks ka paljudes sketšides.

"Kaks joodikut, kellest üks magab. Aga teine, veel üleval, seletab, et meil on erinevad katkestamisgrupid. Temalt on praegu mõistus ära võetud, aga tunni aja pärast talle antakse mõistus tagasi, minult võetakse siis ära," jutustas Aleksejev.

Sergejeva sõnul ongi sõja ajal tekkinud Kiievis ja suuremates linnades tõeline meelelahutuse defitsiit. Ja mitte sel põhjusel, et etendusi oleks vähe, vaid rahvas soovib aina enam, et ka tõsiseid poliitilisi teemasid harutataks lahti just huumori võtmes.

"Praegu on stand-up'id väga populaarsed. Mul oli väga rõõm kuulda oma sõbranna käest, kes on ka näitleja, et praegu Ukrainas on täiesti teatribuum, et inimesed käivad teatris ja sa ei saa osta piletit. No nii kõik tahavad vaadata," märkis Sergejeva.

Aleksejevi sõnul on üks stand-up show'de lemmikteemasid mobilisatsioon ning vahepeal käivad oma sketšidega laval isegi sõjaväelased.

Ent loomulikult on ka teemasid, mille üle kildu ei visata. Näiteks sõdurite või tavaliste inimeste hukkumine rünnakutes. Ja on ka valdkondi, kus naljatlemine on lubatud ainult ukrainlastele. Sergejeva sõnul on selleks näiteks Zelenski kritiseerimine.

Et inimesed harjuvad kõigega, näitab seegi, et viimasel ajal ei olegi sõjaga seotud naljad enam nii populaarsed. Anton Aleksejevi sõnul on huumori-show'desse siginenud aina enam tavalisi olmeprobleeme, nagu näiteks petukõned.

"Mis juhtus poes; kuidas me käisime, ma ei tea, puhkusel; kuidas me käisime tööl; kuidas me käisime siin-seal. See näitab mingis mõttes inimestele, et elu läheb edasi, elu läheb edasi! Võib-olla see on üks variant, kuidas nagu põgeneda, nagu välja pressida kõik need mustad mõtted oma peast," arutles Aleksejev.

Kokkuvõttes saabki öelda, et ka kõige raskemates oludes vajavad inimesed endiselt nalja ja naeru, et eluga toime tulla.

"Iga päev neil on õhuhäired, mitu korda päevas. Inimene ei saa olla alati pinges. Ma arvan, et huumoris inimene otsib mingit lõdvestust endale, et naerda," ütles Sergejeva.

"Naer on vabastav igal juhul. Mida ehtsam see naer on inimese enda jaoks, kui see tuleb nii, et ei saa pidurdada, siis see lõdvestab sind. Tugeva naeruga sa võid viia sinnamaani, et su lihased lõtvuvad, terve keha lõtvub. Selles ongi ju point. Ja huumor ongi see, mis annab jõudu ja lootust," võttis Peeter Oja teema kokku.

Vaata ka "Impulsi" tänavaküsitlust samal teemal