Umbes aasta tagasi tulid ukrainlased tänavatele, et protestida presidendi katse vastu võtta korruptsioonivastastelt organitelt nende sõltumatus. Löögi alla jäid siis NABU ja SAP ehk korruptsioonivastane büroo ja eriprokuratuur. Samasugust protesti avaldasid ka Ukraina lääne liitlased, eelkõige Euroopa Liit. Selle tulemusena taastas ülemraada korruptsioonivastaste organite sõltumatuse nädal pärast seda, kui oli selle nendelt ära võtnud, ja jällegi presidendi ettepanekul. See on hea näide sellest, kui hästi president Volodõmõr Zelenski ja talle alluv parlament tunnevad Ukraina ühiskonda.

Aastaga on olukord muutunud pigem halvemuse poole. Kaks nädalat tagasi vabastasid samad saadikud presidendi ettepanekul ametist Julia Svõrõdenko valitsuse. Lahkuvat peaministrit tänati tehtud töö eest ning president Zelenski autasustas teda ordeniga. Pikaaegne opositsioonipoliitik Julia Tõmošenko märkis selle peale irooniliselt, et kui valitsus oli nii hea, siis milleks seda üldse ametist vabastada?

Zelenski andis mõista, et Svõrõdenkost saab Ukraina suursaadik USA-s ning rääkis sellest juba kui otsustatud asjast. Üllatuslikult keeldus Svõrõdenko aga sellest pakkumisest.

Veel ootamatumaks osutusid presidendi jaoks protestid kaitseminister Mõhhailo Fedorovi ametist vabastamise vastu. Esimest korda Ukraina ajaloos tulid inimesed tänavatele mitte nõudega mõni kõrge ametnik ametist tagandada, vaid hoopis ta ametisse jätta. Seevastu nõudsid protestijad Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõi ametist vabastamist, kuna tal oli Fedoroviga konflikt.

Sõrskõi ja Fedorovi erimeelsused ei piirdu sellega, et nad kuuluvad eri põlvkonda. Sõrskõile on lihtne ette heita, et ta alustas sõjaväeteenistust veel Nõukogude Liidu ajal ning lõpetas Moskva kõrgema üldvägede juhtivkoosseisu kooli. See ei takistanud tal edukalt juhtimast Kiievi kaitsmist täiemahulise sissetungi alguses ning hiljem Harkivi oblasti vabastamist.

Fedorov alustas oma poliitilist karjääri Zelenski valimiskampaania staabis, kus ta vastutas digikampaania eest. Pärast Zelenski valimisvõitu sai temast asepeaminister ja digiminister. Ta on üks väheseid valitsusliikmeid, kellel on ette näidata konkreetseid tulemusi, näiteks Diia ehk Ukraina e-riik. Paljude Sõrskõile lojaalsete kindralite hinnangul ei ole aga elektroonilise riigi arendamine ja sõjas oleva riigi kaitseministeeriumi juhtimine üks ja seesama asi.

Protestide taustal oli Zelenski sunnitud selgitama oma otsust Fedorov ametist vabastada. Ta tunnistas, et on väsinud Sõrskõi ja Fedorovi pidevatest konfliktidest ning et ideaaljuhul tuleks ametist vabastada mõlemad. Kuna sõjaolukorras ei olnud see tema hinnangul võimalik, otsustas ta vallandada üksnes Fedorovi.

Minu arvates on kummaline kuulda sõdiva riigi presidendilt, et ta ei soovi süveneda kaitseministri ja relvajõudude ülemjuhataja vahelisse konflikti. Professionaalne juht ei peaks neid lihtsalt ametist vabastama, vaid määratlema nende pädevuse nii selgelt, et nad ei sekkuks teineteise vastutusalasse.

Kaks päeva hiljem oli Zelenski aga protestijate surve tõttu sunnitud ametist vabastama ka Sõrskõi. Samal ajal protestid jätkuvad ning kui Zelenski lõpuks Fedorovi kaitseministeeriumisse tagasi toob, tekib õigustatud küsimus, milleks oli kogu seda tsirkust üldse vaja.

Praegu on kaitseministri ametikoht endiselt täitmata ning ministri kohuseid täidab endine SBU ehk Ukraina julgeolekuteenistuse juht Jevgeni Hmara. See on kummaline valik, kuna seaduse järgi ei tohi tegevteenistuses olev sõjaväelane – ja Hmara seda on – juhtida kaitseministeeriumi.

Sõrskõi asemel asus Ukraina relvajõude juhtima kindralmajor Mõhhailo Drapatõi. Drapatõid peetakse lahingukindraliks, kes väärtustab sõdurite elu, aga Sõrskõid peeti karmi käega väejuhiks, kes oli valmis üksikute külade hoidmise nimel ohverdama terveid brigaade.

Reaalsus on selline, et rindel on sõdureid tõsiselt puudu ning seetõttu tuleb ka Drapatõil hakata tegelema mobilisatsiooni probleemiga. Selleks oleks vaja vastu võtta ebapopulaarseid seadusi, kuid Ukraina parlament ei paista selleks praegu valmis olevat. Ukraina ühiskond on juba jagunenud kaheks: need, kes sõdivad, ja need, kes sõdida ei taha. Viimaseid on rohkem ning president Zelenski ega parlament ei soovi seda enamust ärritada.

Just mobilisatsiooni aeglase tempoga seletas Zelenski oma otsust Fedorov ametist vabastada, kuigi tegelikult ei vastuta Ukrainas mobilisatsiooni eest mitte kaitseministeerium, vaid sõjavägi.

Fedorov püüdis siiski oma poole aasta jooksul kaitseministrina vähemalt midagi muuta. Ta tegi ettepaneku sõlmida värvatutega kindla teenistusajaga lepingud, mille lõppedes oleks neil õigus pikemale puhkusele ühest kuni kolme või enama aastani, enne kui neid saaks taas tegevteenistusse kutsuda.

Kui armee oleks selliste lepinguliste sõduritega piisavalt täiendatud, oleks juba selle aasta lõpus võimalik alustada nende demobiliseerimist, kes on sõdinud alates täiemahulise sõja algusest.

Lisaks kindla teenistusaja kehtestamisele tegi Fedorov ettepaneku tõsta kõige suuremas ohus olevate jalaväelaste palka 6000 euroni või enamgi ning kaasata senisest aktiivsemalt välismaalasi Ukraina relvajõududesse. Pärast tema ametist lahkumist võivad kõik need plaanid vabalt prügikasti minna.

Ei saa öelda, et Oleksandr Sõrskõi oleks olnud palkade tõstmise või uute sõdurite värbamise vastu, kuid tema hinnangul ja ka paljude Ukraina sõjaväelaste arvates oleks Fedorovi pakutud meetmete mõju avaldunud alles pika aja pärast, kui üldse.

Ukrainas ollakse peaaegu üksmeelel selles, et kohe pärast Venemaa riigiduuma valimisi, mis toimuvad 20. septembril, kuulutab Vladimir Putin välja uue mobilisatsioonilaine. See annaks Vene armeele aasta lõpuks juurde hinnanguliselt 300 000 kuni 500 000 sõdurit.

Fedorovi ja Sõrskõi konflikt on kahe erineva strateegia konflikt. Esimene neist näeb ette vaenlase infrastruktuuri järjekindlat hävitamist, mis peaks lõpuks viima selleni, et vastasel pole enam sõja jätkamiseks vajalikke ressursse. Teine põhineb lihtsal tõsiasjal, et rindejoont tuleb hoida ning ilma sõduriteta ei lase ükski relv, olgu see droon või rakett.

Jah, ukrainlastel on hea meel näha, kuidas põlevad Venemaa naftatehased ja laod, kuid seni pole need löögid avaldanud otsest mõju rindel ega peatanud venelaste aeglast edenemist.

Minu Ukraina sõbrad loodavad, et löögid Venemaa majanduse pihta sunnivad Vladimir Putinit sõjale vähem ressursse kulutama. Vastuseks tsiteerin ma alati tuntud vene anekdooti sellest, kuidas alkohoolikust isa ütleb pojale, et viin on kallimaks läinud. Kui poeg küsib: "Isa, kas sa hakkad nüüd vähem jooma?" Isa vastab: "Ei, pojake, nüüd hakkad sina vähem sööma."

Nii et sõjaks raha Putinil jätkub. Just selline näeb välja kurnamissõda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.