2023. aasta septembris kirjutas kaitseminister Hanno Pevkur Saksamaal Nürnbergis alla lepingule, millesarnast Eestis polnud veel nähtud. Kokku 400 miljoni euro eest tellis riik kolme patarei jagu IRIS-T õhutõrjesüsteeme koos juurdekuuluvate radarite ja juhtimiskeskustega.

Tolle aja Eesti kõige suurema kaitsehankega tõmmati joon alla pikalt kestnud vaidlustele, kas Eesti üldse saab endale keskmaa õhukaitset lubada. Selle aasta lõpus jõuavad esimesed laskeseadmed pärale ning Eesti on juba märku andnud, et soovib IRIS-T tootjalt Diehl Defence'ilt juurde nii relvi kui moona.

Kuni 40 kilomeetri kaugusele ulatuvad IRIS-T SLM raketid kaitsevad manööverüksusi ja olulisi objekte vastase lennukite ja tiibrakettide eest. Mõne aasta pärast võib ettevõttel valmida ka 80 kilomeetri kaugusele küündiv rakett SLX, mis peletaks eemale raja tagant liugpomme loopivaid lennukeid.

Aga sõja ajal muutuvad Ukrainas enda tublidust tõestanud õhutõrjesüsteemid ise väärtuslikeks sihtmärkideks.

Eesti läheb hankima pikamaa õhutõrjet

Selliseid sihtmärke on Eestis teisigi – lennuväljad, sadamad, kaitseväe juhtimispunktid, raudteesõlmed – kõik objektid, mille hävitamine võib Eesti ja liitlaste võimeid oluliselt piirata. Ning nende kaitseks on Eesti astumas uut ja eelmisest hoopis pikemat õhukaitsesammu.

"Me läheme hankima pikamaa õhutõrjet ballistiliste rakettide vastase võimekusega," rääkis riigi kaitseinvesteeringute keskuse kategooriajuht Mati Tikerpuu ERR-ile.

Ballistilised raketid on tugevad vastased. Näiteks Venemaa Iskander-M lennutab oma moona ligi 50 kilomeetri kõrgusele stratosfääri, kust see kuni 8000-kilomeetrise tunnikiirusega alla tuhiseb. Luuga linnast välja lastud rakett jõuaks Ämaris asuva sihtmärgini maksimaalselt nelja minutiga, kusjuures viimases faasis suudab ta koos oma pooletonnise lõhkepeaga ootamatuid siksakke teha.

Neid õhutõrjesüsteeme, mis ballistlistest rakettidest jagu saaks, pole kuigi palju. Kaitseminister Hanno Pevkuri sõnul ootab ta võimalikest pakkujatest ülevaadet aprilli alguseks.

"Me teame seda, et väga paljudel riikidel on rahakraanid kas avanenud või avanemas. See tähendab, et meie ülesanne on olla kõikidest neist otsustest grammi võrra ees, et saada vajalikud lepingud nii kiiresti kui võimalik," rõhutas Pevkur.

Itaalia/Prantsusmaa, USA ja Iisraeli süsteemid

Mati Tikerpuu sõnul vaadatakse praegu lähemalt kolme süsteemi poole.

"Me räägime eurooplaste SAMP/T-st Asteri raketiga, siis me räägime loomulikult Patriotist ja siis me räägime Iisraeli süsteemist, millele on pandud popp nimi David's Sling [Taaveti Ling – toim]," rääkis Tikerpuu.

Ükski neist süsteemidest pole Eesti liitlastele võõras. Iisraeli riigile kuuluva Rafaele Advanced Defence Systems juhtimisel konstrueeritud David's Sling sai oma esimesed tuleristsed Gaza sõjas. Ukrainale seda relva teadaolevalt antud pole.

See-eest teatas Soome kohe pärast NATO-ga liitumist, et soovib oma õhukaitset just Iisraeli toodanguga tugevdada. Kuna uus relvasüsteem toetub paljuski USA tehnoloogiale, vajas Iisrael selle müümiseks ameeriklaste luba ning lepinguni jõuti 2023. aasta sügisel.

Umbes samal ajal teatas ostusoovist Saksamaa. Kusjuures sakslased soetavad Iisraelist ka kraadi võrra võimsamaid Arrow 3 õhutõrjesüsteeme. Need mandritevahelisi ballistilisi rakette tabavad relvad jäävad Eesti hinnapiirist tõenäoliselt välja. Pealegi pole Eestil sellist 2500 kilomeetri taha lendavat õhutõrjeraketti eriti tarvis. "Kuna meie vastane on kohe meie kõrval, siis ta ei pea nii kaugelt meie pihta laskma hakkama," selgitas Tikerpuu.

Ukrainas on ennast tõestanud SAMP/T ja Patriot

Tikerpuu sõnul sobib Eestile süsteem, mis küündib rohkem kui 100 kilomeetri kaugusele ja 20 kilomeetri kõrgusele. See tähendab, et vastase rakette tabatakse kõige kriitilisemal hetkel – siis, kui need juba suure hooga alla sööstavad.

Ukraina kogemus näitab, et sellega saavad hakkama nii Prantsuse-Itaalia ühislooming Asteri nimelist raketti kasutav SAMP/T kui ameeriklaste Patriot.

Neist esimene kuulub lisaks tootjariikidele veel näiteks Suurbritannia ja Kreeka relvastusse. Tõsi, viimase aasta jooksul on ilmunud ka artikleid, milles väidetakse, et SAMP/T jääb Patriot'ga võrreldes sihtmärkide tuvastamisel hätta. Samas jagatakse seda infot kontekstis, kus relvasüsteemi tootja Eurosam tutvustab oma uut radarit ja täiustatud raketti.

USA ettevõtete Raytheoni, Lockheed Martini ja Boeingu koostööst sündiv Patriot on kolmest relvasüsteemidest kõige levinum. Lisaks USA relvajõududele kasutab seda veel vähemalt kuus NATO riiki. Ning muidugi Ukraina, mille kaitsele on viidud oluline osa varem NATO Euroopa-piirkonda turvanud Patrioti-varudest.

Investeering küündib tõenäoliselt üle miljardi euro

Aga kui kõik kolm relvasüsteemi Eesti seatud ülesandega toime tulevad, siis kuidas ikkagi valida?

Tikerpuu ütles, et Eesti on juba kõigi tootjatega suhelnud ning süsteemide tutvustused on meil olemas. "Nüüd on vaja minna konkreetsemaks ja hakata rääkima kogustest, tarneaegadest ja hindadest," sõnas ta.

Seda infot ettevõtted paari e-maili eest ei jaga. Esimene silmast-silma kohtumine peaks toimuma juba aprilli jooksul, teine on kokku lepitud maisse. Aga enne seda tuleb kaitseväel rehkendada, mitut laskeseadet Eesti vajab. Selle tarbeks hinnatakse, kui paljud objektid kaitset vajavad ja kuidas võib vastane neid rünnata.

"See määrab kohe ära ka, kui palju on vaja radareid ja juhtimiskeskusi," selgitas Tikerpuu, kes rõhutas, et pelgalt torudest ei piisa.

Kui minimaalne ostusoov on paigas, saab juba hindadest rääkida. "Enne, kui sul ei ole paberi peal pakkumist, ei saa midagi konkreetset välja öelda," sõnas Tikerpuu. "Saab see olema miljard või poolteist miljardit, on praegu raske öelda."

Ka Hanno Pevkur ei hakanud enne pakkumiste kokkukogumist konkreetseid summasid ennustama.

"Me räägime miljarditesse ulatuvatest summadest ja seetõttu me hetkel ühtegi numbrit välja ei ütle," ütles kaitseminister ERR-ile.

Pevkur: otsust mõjutab nii raha päritolu kui see, kes on meie partnerid

Võrdluseks, kui järgmisel aastal kerkivad Eesti kaitsekulud viiele protsendile SKP-st, tähendab see umbes 2,2 miljardit eurot.

Märtsis riigikaitsesse lisaraha suunamise mõtet tutvustanud peaminister Kristen Michal küll märkis, et viis protsenti on miinimum ning kui vaja, võivad kaitsekulud sellest ka kõrgemale kerkida. Tema erakonnakaaslane, rahandusminister Jürgen Ligi tõmbas aga hoogu vähemaks, öeldes teisipäeval Vikerraadios, et Eesti kaitsekulud peaks piirduma viie protsendiga.

Pevkur kinnitas, et kaitseinvesteeringute rahastusplaanid peaks paika saama aprilli jooksul. Ta märkis, et pikamaa õhutõrjesüsteemi valik võib sõltuda ka sellest, kust raha tuleb.

"Kui me kasutame Euroopa ühist laenuraha, siis on selgelt ootus, et süsteemid valdavas enamuses tuleks Euroopast. Kui me kasutame Eesti maksumaksja raha, siis on meie käed vabamad," selgitas Pevkur.

Samuti pole väheoluline see, et kahe relvasüsteemi tootjariikide – USA ja Prantsusmaa sõdurid on Eestis kohapeal.

"Me kindlasti selliste väga suurte investeeringute puhul peame seda vabariigi valitsuses vaatama läbi strateegilise partnerluse prisma. Ehk see, et võtame turult kõige odavama või kõige kiirema, võib-olla ei ole kõige mõistlikum valik," sõnas Pevkur.

Aga kas on võimalik, et Eesti kogub pakkumised kokku ja otsustab pikkade tarneaegade või liiga priskete hinnalipikute pärast ballistiliste rakettide vastased süsteemid ostmata jätta?

"Ma usun, et lähtuda tuleb ikkagi sõjalistest vajadustest," vastas Pevkur. "Loomulikult rahakott mõjutab meid kõiki, aga me peame siin ikkagi vaatama, mis on tegelik vajadus, et Eesti riik ja rahvas oleks kaitstud. Meie ülesanne koos kaitseväega on panna need plaanid kokku ja siis vaadata koos rahandusministeeriumiga, kuidas neid on võimalik esimese prioriteedina rahastada."