Alustame sellest, mille peale väga palju mõeldakse ja mille kohta ajakirjanikelt küsitakse – segadus, mis on maailmamajanduses ning aktsia- ja rahaturgudel viimaste nädalate jooksul hoogu juurde saanud, teeb inimesed murelikuks. On eeldatud ja oodatud, et kõik see, mis on kogu aeg olnud, jätkub, et on prognoositavus. Nüüd vaatavad inimesed oma aktsiainvesteeringute või pensionifondide käekäiku ning nähtavust ei ole üldse. Mis meil toimub?

Toimub palju ja korraga. John Kenneth Galbraith, kes nõustas kunagi päris mitut Ameerika presidenti, ütles majandusanalüütikuid silmas pidades, et on need, kes ei tea ja on need, kes ei tea, et nad ei tea. Ma ei häbene üldse öelda, et ma ka täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab.

Kui ma kõnelen koolides ja ülikoolides investeerimisest, siis ma räägin alati Ben Grahamist, kes oli Warren Buffetti mentor ja õpetaja. Tema ütles, et aktsiahinnad käivad üles-alla, sest inimesed käituvad nagu kasiinos ja neid mõjutavad kolm emotsiooni: lootus, hirm ja ahnus.

Kui sinna pookida juurde Einsteini ütlus, et maailma juhivad kolm suurt jõudu millest kaks on muuseas samad – hirm ja ahnus –, lisaks rumalus, siis ma arvan, et me saame päris hea kombinatsiooni sellest, mis meil toimub. Emotsioonid on väga paljude sündmuste peamised käivitajad.

Mille peale ma olen veel palju mõelnud, on see, kuidas me oleme meediamaastikul liikunud hoopis teistsuguse maailma juurde – meil on hästi paljudele andmetele ligipääs. Ma ei mäleta, kes seda ütles, et inimene on üles ehitatud niimoodi, et kui tal on liiga palju andmeid, siis ta hakkab end kaitsma, ta lõpetab mõtlemise sootuks ning selle tulemuseks on palju rohkem irratsionaalsemaid ja lihtsakoelisemaid otsuseid. Siin me täna oleme.

Kui kunagi oli kas või investeeringuid tehes tükk tegemist, et seda saada, koguda, siis täna on nii, et sulle tuleb seda 24/7, sisuliselt nonstop peale, ning su ülesanne on püüda seda enda jaoks lahti mõtestada ja filtreerida.

Kas see, mida me näeme praegu turgudel toimumas, eelkõige Ameerika Ühendriikides, on pigem põhjus suurele ebakindlusele või on ta mingisuguse muu laiema muutuse sümptom?

Hea küsimus. Rääkides aktsiaturgudest, siis selliseid suuremaid või väiksemaid kukkumisi on ju varem ka olnud.

Kindlasti, ja palju hullemaid.

Jah. Millega see asi päädib, on ilmselt praegu vara öelda. Et kas see on nüüd kõik, mida me paar päeva tagasi nägime või järgneb sellele midagi. Siiamaani on nendest kukkumistest alati taastutud, ükskõik, kui pika vaate me võtame.

Kui võtta ainult Ameerika, maailma võimsaim majandus, mis on võlgadesse kaevunud, siis ma ei oska peast täpseid numbreid öelda, aga võttes Ameerika võla suhtena SKP-sse, siis peaks see olema enam-vähem sealmaal, kus ta oli pärast teist maailmasõda – kuskil 120 ja midagi protsenti.

Prognoos on negatiivne. Kui nad midagi ei tee, siis kasvab see 20 aasta pärast 155 protsendini või midagi taolist, ehk on jätkusuutmatu. Lihtsalt on. Selle võla teenindamisele kulub täna triljon dollarit aastas. Võlg kokku on 35 triljonit kopikatega ja kasvab kogu aeg.

Kui sealt vaadata, siis ma arvan, et otsuste tegijad on natuke sundviskes – kas jätkata niimoodi, nagu siiani on jätkatud, teades, et see on jätkusuutmatu või teha midagi. Ja ma arvan, et see, mida me praegu näeme, on millegi tegemine.

Kui ma üritan enda jaoks lihtsustada, mismoodi sellest probleemist välja saab, siis on vaja tulusid suurendada või kulusid vähendada, muutuda efektiivsemaks.

See, mida Elon Musk teeb oma DOGE-ga, see valitsuse efektiivsuse osakond või mis iganes, on kulude pool, ehk vähendatakse kulusid, efektiivsus. Ja tollide ja tariifide ootus on see, et sealt tulevad lisatulud. Kuidas see välja mängib, saame näha. Selge on see, et mõjud saavad olema väga erinevad.

Ma ei pea silmas ainult riike, vaid ka erinevaid Ameerika siseseid ettevõtteid ja sektoreid. Minule tundub, et need tariifid löövad kõige enam tööstust ja Ameerika majanduses moodustab tööstus viiendiku.

Donald Trumpi administratsioon on ametis olnud pisut vähem kui kolm kuud. Tempo, milles neid muutusi on tehtud, ja mitte ainult kaubanduse, tollide või kokkuhoiu mõttes, on olnud pöörane. Aga sama pöörane on olnud etteaimamatus – see on see, mis inimesi tegelikult kõige rohkem murelikuks teeb. Inimesed on harjunud, et Ameerika Ühendriikides juhtuvad asjad sellisel viisil, nagu nad on seal kogu aeg juhtunud. Vahepeal oli küll periood, kus oli covid ja Trumpi esimene ametiaeg, aga üldiselt on olnud kõik väga etteaimatav. Ehk kui oli kriis, tegi Ameerika Ühendriikide föderaalreserv seda, rahandusministeerium toda, aktsiaturud käitusid sellisel viisil, suured pangad omasid selliseid valikuid, aga nüüd on vist kõik lahtine.

Ma ei oska vastata sellele, kas kõik on lahtine või mitte.

Korraks eelmise jutu juurde tagasi põrgates, et mismoodi lahenes Ameerikas olukord pärast teist maailmasõda, nimelt kasutati sellist finantsinseneeriat, kus hoiti intressid pisut madalamal kui inflatsioon ja seda toetas majanduskasv. Ning 20 aastaga sulas võlakoorem 120 protsendilt umbes 40 protsendile. Ehk väga-väga jõuliselt oli võimalik seda vähendada.

Ma arvan, et praegu püütakse sama teha, lihtsalt jõulist majanduskasvu ei oska ma hetkel kuskilt näha.

Mis puudutab ebakindlust või tuleviku ettearvamatust, siis see on see, mis on finantsturgudel kõige hirmsam asi üldse. Kui sul on mingisugunegi stsenaarium, positiivne või negatiivne, eriti ei oma vahet, kui sul on mingisugune inflatsiooni või majanduslanguse ootus, siis investorid on päris nutikad ja oskavad tavaliselt ennast positsioneerida, võtta riske.

Aga kui sul on ebaselgus, vaat siis on pea laiali ja me näemegi täpselt seda, mida me praegu näeme.

Siis on veel meedia, mis jutustab väga palju ümber teiste väljaannete lugusid. Ma üritan ise seda väga vältida, sellepärast et me nägime, mis juhtus covidi ajal – selle asja nimi on tsensuur, aga toona oli moodne sõna faktikontroll.

Ma arvan, et me ei olekski sellest teada saanud, kui Elon Musk poleks otsustanud Twitterit ära osta, siis tulid päevavalgele viisid, mismoodi mõjutati seda, millised on nii-öelda õiged uudised ja mis tuleb teha nende uudistega, mis ei lähe kokku poliitiliselt aktsepteeritud narratiiviga.

Kui ma jälgisin Ameerika presidendivalimisi lihtsalt hobikorras, mitte süvitsi, siis ma nägin sama, et väga paljud meediaväljaanded olid selgelt võtnud positsioonid, kuni valimiste päevani räägiti väga tasavägisest valimisest, mis tegelikult ei olnud kuidagi korrektne.

Keda vähegi see teema huvitab ja kes arvab, et sellest võiks püüda läbi närida, siis tasuks jälgida otseallikat. Kõik on võimalik.

Tuleks jälgida president Trumpi?

Mitte ainult. President Trump on muidugi ise väga aktiivne postitaja, aga tema meeskond on suur. Olen üritanud jälgida, mis sealt tuleb, aga seal ei ole väga suurt konkreetsust, arvamused lahknevad, ühel on üks, teisel on teine. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et eesmärk on raputada olemasolevat süsteemi selliselt, et Ameerika Ühendriikidel oleks sellest võita.

America first ehk Ameerika esimesena.

Ma arvan, et see MAGA (Make America Great Again) ka. See slogan on väga hea. Kui seda vaadata, siis see ei tulnud ju kellelegi uudisena. Arvan, et kergelt šokeeriv on see viis, mida me praegu näeme, aga eesmärk kui selline – teha Ameerika jälle suureks või võimsaks –, sealt võib aimata, mida president tahab teha just oma teisel ametiajal, mis tal esimesel ametiajal jäi eri põhjustel tegemata. Riigi eesmärgina on see minu meelest isegi inspireeriv.

See ongi siis see horisondil paiknev majakas, mida ebakindluse ja ebaselguse olukorras peaks jälgima? Eesmärk, millele on praeguse Ameerika Ühendriikide administratsioon oma tegevused allutanud?

Mina küll vaataks kõigepealt niimoodi jah. Et see on eesmärk ning nüüd jälgime, milline on taktika, mis on strateegia, kuidas üritatakse eesmärki saavutada.

Teine eesmärk on ju ka hea – teha Ameerika jälle terveks (Make America Healthy Again) –, see saab palju vähem tähelepanu, kuid on minu meelest ka ülioluline.

Kui tulla tagasi muutuse juurde, siis võib ju küsida, kas Trumpi administratsioon on valijatelt saadud mandaadi toel muutusi esile kutsuv jõud Ameerika Ühendriikides ja maailmas laiemalt või on tegemist, nagu enne juttu oli, pigem sundolukorraga, kus Ameerika Ühendriikide majandus, finantssüsteem ja ühiskond on jõudnud punkti, kus muutust hädasti tarvis on. Midagi peab muutuma ja Trump on oma administratsiooniga lihtsalt muutuste agent, kes neid asju toime paneb.

Ei tahaks anda ebamäärast vastust, aga minu meelest on need ühe mündi kaks poolt. Ma ei näe, et täpselt samamoodi oleks saanud väga pikalt edasi minna, just pidades silmas seda, milline on võla teenindamiseks kuluva rahahulga kasv ajas. See lihtsalt pole jätkusuutlik.

Võib-olla on see teine pool natuke olulisem, et tuua muutus ning Trump oma meeskonnaga ongi see, kes praegu muutust läbi viib.

Kui tõmmata seda Ameerikast rohkem globaalsemaks, siis me näeme, et see pole viimase tariifiuudisega seotud, vaid globaliseerumisest eemalduvast poliitikast on olnud juttu ammu. Ja me oleme mingisuguseid samme juba näinud – nägime, kui ohtlik ja habras oli tarneahelate süsteem, kui hakkas covid. Ma küll ei tea, kas see on Trumpil ja tema meeskonnal läbi mõeldud, aga mulle tundub, et üritatakse lahendada ka seda väga riskantset ja habrast tarneahelate süsteemi, luua midagi vastupidavamat, mis iganes see vastupidavam tähendab, aga mitte olla nii palju sõltuv väga paljudest pusletükkidest, mida on põhimõtteliselt võimalik ühe näpuviibutusega laiali lüüa.

Euroopast vaadatuna tundub see kõik kontrollimatu, ei olegi suurt vahet, kas me vaatame neid asju Eestist, Berliinist või Pariisist, sest võimalus muutusi, mis Ameerika Ühendriikidest on alanud, kuidagi mõjutada, tundub väga-väga väike.

Ma ei ole kindel, kui palju me peaksimegi mõjutama Ameerika sündmusi.

Selline soov kindlasti on. Vaadake, kuidas inimesed jälgivad Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi. Jääb mulje, et Ameerika Ühendriikide valijad ei vali presidenti mitte Ameerika Ühendriikidele, vaid ka Saksamaale, Prantsusmaale, Eestile, Hiinale,...

Ma olen nõus, aga olen seda kuskil ka varem öelnud, et meil, ja meie all pean silmas kogu Euroopat, on endal pakilisemaid ja põletavamaid probleeme, et selle üle liiga palju pead murda. Möönan, et see on oluline, kes on Ameerika president, aga nende igapäevapoliitikale ei ole meil aega pead vaevata.

Meil on vaja tegeleda enda konkurentsivõimega, meil on palju teemasid, kuhu oma fookus ja teravik suunata.

Ometi tahab Euroopa tegeleda Ameerika teemadega.

Tõsi. Kui ma viimati vaatasin, oli Euroopa eksport Ameerikasse vähem kui viis protsenti SKP-st, mis ei ole väga oluline suurus. Ameerika naabritel, Mehhikol ja Kanadal, on Ameerika ekspordi osakaal 20-30 protsenti. Mulle endale näib, et meil ei ole vaja liiga palju sellele mõelda.

Aga kui muutus tuleb, siis tuleb ta sellise lainena, et muudab ka Euroopas asju. Sellega tuleb siis lihtsalt leppida, tuleb üritada võimaluste piires kaasa minna.

Oleneb, mis see muutus on.

Ma ei tea, kas ma olen liiga naiivne, aga minu meelest on mingisuguseid asju juba toimunud, millega Euroopa kaasa läheb. Näiteks asus Trump ametisse jaanuarikuus, aga tema seisukohad olid teada juba varem. Pean silmas igasuguseid kliimaeesmärke. On päris suured murrangud toimunud ja toimumas, keegi seda otsesõnu välja ei ütle, aga mina olen küll ametnike ja poliitikute sõnapruugis märganud üha rohkem väljendit "olukord on muutunud". Kui ma üritan mõelda, mis siis on muutunud, siis ma ei suuda muud välja mõelda, kui et Ameerikas on uus president, kellel on teistsugused prioriteedid. Ja nüüd tuli kuidagi arusaamine, et olukord on muutunud.

Tekkinud on isegi päris irooniline olukord, sest nädal või kaks tagasi saatsid Ameerika Ühendriigid Euroopa riikidele diplomaatilisi kanaleid pidi teate, et need Euroopa ettevõtted, kes soovivad Ameerikaga kaubelda, Ameerika turul tegutseda, ei tohi rakendada keskkonna-, sotsiaalseid, ühiskondliku vastutuse, mitmekesisuse ja muid selliseid põhimõtteid, mis omal ajal olid just tulnud Ameerikast. See on tõesti suur saatuse iroonia, et Prantsuse välisminister vastas USA-le, et me ikka väga tahame neid rakendada.

Sinna läheb veel aega. Võib-olla on see kellelgi kuskil prioriteetide edetabelis liiga kõrgel kohal, aga mulle mulle näib, et see olukord muutub päris kiiresti.

Aga see oleks tervele Euroopa eliidile, poliitilisele klassile, siiski erakordselt keeruline – oma poliitilist kapitali, mainet ja isikut on ju kõikides riikides nii palju nendesse Ameerikast alguse saanud keskkonnaalastesse, sotsiaalsetesse ja juhtimisalastesse teguritesse (i.k. environmental-social-governance, lüh. ESG) ja mitmekesisust, võrdsust ja kaasamist (i.k. diversity, equity, and inclusion, lüh. DEI) edendavatesse programmidesse investeeritud. Kui sellest kõigest kolme kuuga loobuda, oleks see lihtsalt inimlikult keeruline.

Ma arvan, et seepärast ei olegi keegi seda otsesõnu tunnistanud. Seepärast ongi sellised ääri-veeri jutud, et olukord on muutunud. Aga olen nõus sellega, et see, mis väga suure hooga algas, on veel kiiremini otsa saanud justnimelt Ameerikas.

Mul on värskelt meeles, kuidas maailma kõige suurema fondi, BlackRocki juht Larry Fink ütles 2018. aastal, et viie aasta pärast kasutatakse iga ettevõtte väärtuse leidmisel ESG-d kui põhilist mõõdikut. Viis aastat sai läbi kaks aastat tagasi, vahepeal on ta jõudnud öelda, et loobub selle termini kasutamisest, kuna see on poliitiliselt laetud nii ühelt kui ka teiselt poolt. Ta pidas silmas vabariiklasi ja demokraate. Ehk tema jõudis selle tõdemuseni kuskil kolme aastaga.

Oma töö tõttu on mul olnud väga huvitav seda jälgida, kuna see on pannud börsiettevõtetele märkimisväärseid kohustusi.

Alguse sai see, nagu te ütlesite, Ameerikast ja alguses tundus see olevat täiesti mõistlik asi. Kui vaadata, mis see ESG on, siis paljud mõtlesidki, et nüüd on ettevõte, kes annab aru, mismoodi suhestub tema tegevus üldise keskkonnaga, looduskaitsega.

Ühiskonnaga.

Jah, aga mulle tundub, et see E ehk environmental ehk keskkond oli see, mida peeti silmas. Mitu kuud, võib-olla isegi terve aasta olid vastloodud ESG-fondid investorite seas väga-väga nõutud, nende tootlused olid väga head.

Õige pea tuli aga välja, et need on täitsa tavalised fondid, mis kopeerivad väga täpselt S&P 500 indeksit, aga on kallimalt hinnastatud. Siis tuli veel välja, et rahvusvaheliselt suured reitinguagentuurid hindasid ettevõtjaid väga erinevalt ning siis oligi Pandora laegas avatud ja hakati vigurdama. Vaadati, et kui mul pole keskkonnas võimalik punkte kokku saada, siis panen nõukokku...

Suurendan mitmekesisust?

Just tahtsin öelda, et moodne sõna oli "mitmekesine", mida sai erinevat moodi mõõta. Siis hakkaski selle termini ära lörtsimine kuni selleni välja, et suured fondid, kes arvasid, et neil on vaja seda põhimõtet eriti juurutada, hakkasid ettevõtete koosolekutel hääletama niimoodi, et panid ESG-reitingu ettepoole sellest, kuidas ettevõttel tegelikult läheb.

Peagi tuli aga turumajandus appi ja leiti, et ettevõtted võiksid ikka kasumit teenida.

Euroopa on ju ainulaadselt kogu maailmas kehtestanud siin tegutsevatele ettevõtetele ja ka riikidele terve rea keskkonnareegleid. Sõna "reegel" on ehk pisut leebelt öelnud, sest me oleme selgelt sidunud suure osa oma maksudest keskkonnaeesmärkide ja piirangutega, oleme reguleerinud väga paljusid tegevusi viisil, mida muu maailm ei tee. See on kestnud julgelt üle 10 aasta, sellega on jõutud kaugele, väga-väga põhjaliku ja mahuka regulatsioonini. Toimub nii-öelda kvoodikaubandus, mis on ettevõtete kulustruktuuris märkimisväärse osakaaluga, eriti, kui räägime energeetikast või tööstusest. Sellest loobumine ei saa käia kolme kuuga, sest see on nii mahukas. Kui ka paljud poliitikud Euroopas jõuaksid sarnaselt Eesti uue valitsusega otsusele, et sõna "kliima" tuleb võtta ministeeriumide nimest välja, siis kõik palju sügavamalt juurutatud praktikad ja reeglid jäävad ju aastateks.

Jäävadki, aga miks ma arvan, et juba mõne kuuga on olnud võimalik midagi muuta, sest see, mida nimetatakse taksonoomiaks, kestlikkuse aruandluseks, seda juba muudetakse.

Mulle tundub, et pigem kosmeetiliselt.

Mina sain aru, et see hakkab kehtima väiksemale arvule ettevõtetele, ei kaotatud ära, aga mahtu tõmmati koomale.

Miks seda peab tegema? Mina viin selle tagasi aega 2019, kui Euroopa tuli välja rohelise kokkuleppega (i.k. green deal). minu meelest hakkas siis asi väga hulluks minema. Kes pole seda lugenud, siis Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärk ei ole rohkem ega vähem kui saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks.

Et süsinikuheidet atmosfääri ei oleks.

Jah, või püütakse see kinni või tasandatakse kvootidega kuidagi ära. Kui see ei pane häirekellasid tööle, siis ma ei tea, mis paneb.

Aga see pole Euroopas eriti pannud häirekellasid tööle.

Ma arvan, et üks põhjus, miks see kohe seda ei teinud, on, et "õnneks" tuli covid ning siis polnud sellega mahti sellega sellises tempos tegeleda, mis aga ei takistanud vastu võtmast igasuguseid seadusi, määrusi ja direktiive.

Aga mis siis juhtus? Covid oli selles mõttes väga halb näide, et oli näha, mismoodi on võimalik mittesobivat infot tsenseerida, sealt võttis tegelikult ka kliimateema tuld.

Mina olen pigem seisukohal, et kliima teemal teisitimõtlemise tõrjumine algas tükk aega enne covidit. Teaduslik konsensus ja kõik muud asjad, millest me oleme kümme aastat kuulnud, olid kindlasti enne covidit.

Ma ei vaidle vastu, mulle lihtsalt tundub, et see sai parema hoo sisse seoses sellega, et covidiga olid mingisuguseid väljaanded juba ära dresseeritud, et mismoodi peab käituma.

Kui me mõtleme kas või ÜRO peale, siis ÜRO on teinud kliimakatastroofi ennustusi juba umbes 70 aastat ja iga kord on olnud "kümme aastat veel", ning ka argumendid on olnud valdavalt samad. Nüüd viimastel aastatel on just see, et 97 protsenti teadlastest ja nii edasi...

Aga olen nõus, et see algas varem ja ta käis täistuuridel. Jällegi, keegi ei ole sellest taganenud.

Viimane Euroopa Komisjoni üllitis oli konkurentsivõime kompass, kus on hoogsad loosungid, üks näiteks räägib ühes lauses dekarboniseerimisest ja konkurentsivõimest ning sõltuvuse vähendamine ma ei mäleta, kellest, aga antakse mõista, et peaksime ise hakkama saama. Aga ta ju niimoodi ei toimi.

Konkurentsivõimega tahtsingi jätkata. Kogu selle muutuse taustal, mis Ameerika Ühendriikidest on alanud ja Euroopasse huvitava nihkega kohale jõudnud, on Euroopa konkurentsivõime heaks näiteks autotööstus. Euroopa Komisjon ja Saksamaa on praegu väga mures, kuidas õnnestub Saksa suurtel autotootjatel müüa nende tollide valguses Ameerika Ühendriikide turule autosid. Et milline on nende autode konkurentsivõime pärast seda, kui sinna pannakse peale 20 protsenti tollimaksu? See on veider, arvestades, et tegelikult andsid Saksa ja Euroopa autotööstuse konkurentsivõimele põhilise hoobi Euroopa sisesed kliimaeesmärgid ja reeglid.

Vaadates, milliseid autosid nende väga jäikade ja raskete eesmärkide nimel näiteks Mercedes-Benz, BMW või veel mõni suurtootja on tegema hakanud, siis need eesmärgid ise on teinud Euroopa autotööstusele kohutavalt suure karuteene – see on muutunud konkurentsivõimetuks tänu sellele, et insenerimõte, loovus ja turusignaalid on ära summutatud.

Tõsi, ja ärme unusta seda, et aastast 2035 ei tohi enam ühtegi sisepõlemismootoriga autot enam müüa.

No see ei ole päris selge enam, sest Euroopa Komisjon on hakanud sammhaaval sellest taganema.

Ma tahtsingi öelda, et me näeme selget taganemist, me nägime seda juba autotootjate poolt, kes ütlesid, et nad ei suuda seda tempot hoida, aga tegelikult ei ole ju mustvalgel öeldud, et võtame selle tärmini maha.

Olen täiesti nõus sellega, et see osa on hoomamatult suurem kui tariifide pool. Aga võib-olla näemegi, et Ameerikas ei tehta probleemi sellest, et kõik uued autod, mida müüakse, peavad elektriautod olema.

Ameerikas ei ole seda nõuet väljaspool California osariiki kunagi olnud.

Tundub mõistlik.

Kui veel Euroopast rääkida, siis on kõige suuremate muutustega seotud valdkond julgeolek, millega tuleb oluliselt iseseisvamalt toime tulla ja teha senisest kordades suuremaid kulutusi. See saab võib-olla olema isegi veel suuremaks teguriks, kui nende kolmetäheliste lühendite (ESG ja DEI) pildilt kadumine.

Nõus. Eelmisel korral, kui Trump oli president, kiruti teda väga palju väga erinevate asjade tõttu. Tagasi vaadates arvan ma, et ilma temata panustaksid Euroopa riigid täna oma kaitsevõimesse täna oluliselt vähem. Nüüd teeb ta sisuliselt sama asja. Lihtsalt see baas, kust me sellest räägime, on tõusnud. Kas just oluliselt tõusnud, aga riigid on hakanud seda tõsisemalt võtma. Nüüd on küsimus – kas selleks on vaja Ameerika presidenti, kes ähvardab?

Ühelt poolt Ameerika president, teiselt poolt Venemaa, kes peab Ukrainaga sõda.

Loogiline, sõda me ju kõik näeme. Aga on sul vaja, et Ameerikas muutuks president, et saada aru, et sul on vaja tegeleda oma kaitsevõimega?

Ma detaile praegu ei mäleta, aga NATO peasekretär ütles hiljaaegu, et kui Euroopa riigid ei suurendama oma kaitsekulutusi, siis ei suuda me varsti midagi ise teha. Minu jaoks tundub see common sense, ehk võiksime ju ise sellest hoolida.

Käisin ühel konverentsil Poolas ning selle korraldaja ütles väga lihtsa, aga väga sügava lause, et ilma konkurentsivõimet ei ole julgeolekut.

Muidugi, kui ei ole konkurentsivõimelist majandust, mis tooks riiki raha, siis ei ole võimalik kaitsekulutuste eelarvet millegagi toita.

Täpselt. Mulle näib, et see jäi viimastel aastatel absoluutselt tähelepanuta. Kujutage ette, millega oli aega tegeleda, ma ei räägi ainult Euroopast, samamoodi Ameerikas – kogu see "woke"-teema, mehed naiste spordis. Ehk kuhu oli aega ja ressurssi panustada selle asemel, et tegeleda konkurentsivõimega. Ma ei taha üldse seda sõna kasutada, see on nii ära kasutatud, aga mulle tundub, et seda äratuskella oli hädasti vaja.

Kas USA asepresidendi J. D. Vance`i kõnet, mille ta Müncheni julgeolekukonverentsil aasta alguses pidas, pole Euroopas piisava mõistmisega loetud?

See sai ju väga valulikku tagasisidet.

Ta sai küll retooriliselt valulikku tagasisidet, aga ma ei ole päris kindel, kas ta leidis sisulist arusaamist. Selle ebakindluse taustal oli see ju väga selge kirjeldus kavatsustest ja hoiakutest, mis Ameerika Ühendriikide Euroopa suunal on.

Minu arvates oli see ka päris selge.

Kas on mingisuguseid võimalusi, et Euroopa Liit võiks ühe majandusblokina oma konkurentsivõime kiirkorras järje peale saada?

Kui sealt ära võtta see kiirkorras, siis...

Sest aega tegelikult ei ole.

Mis see kiirkorras tähendab? Ma arvan, et kiirkorras ei ole ka Ameerika Ühendriikidel võimalik oma võlakoormat vähendada ega konkurentsivõimet muuta.

Oluline on, kuhu suunas me liigume. Euroopal on vaja oluliselt kindlamat arusaama, et meil on konkurentsivõimega probleem, et meil ei ole aega ja ressurssi tegeleda nende teemadega sellises mahus, nagu me täna tegeleme.

See kliimaneutraalse maailmajao ootus on selline Alice Imedemaal, millest tuleks lahti lahti öelda – mida kiiremini me seda teeme, seda kiiremini on meil võimalik hakata tegelema oma konkurentsivõime ja majandusega.

Ma ei taha jätta muljet, et majandus ja looduskeskkond ei saa eksisteerida käsikäes, aga mulle tundub, et see on totaalselt üle võlli läinud, kommunikatsioon ja kõik, mis selle kliimaneutraalsusega kaasas käib.

Süsinikuheitevabaks muutumine on ebaloogiline, see on ulme, ei ole võimalik kogu maailma elektrifitseerida ja püüda kinni kogu CO2. Aga meile räägitakse põhimõtteliselt sellest, et meil ei ole muud võimalust.

Eestis on uus valitsus, muutused toimuvad vähemasti pealiskaudselt vaadates päris kiiresti. Näiteks on meil tuntud ettevõtjatest ja ärijuhtidest koosnev nõukoda, kes annab valitsusele nõu, kuidas vähendada regulatsioone. Liigume võib-olla muust Euroopast isegi kiiremas tempos.

Kuhupoole?

Selles suunas, et riiki oleks vähem ja majandus oleks konkurentsivõimelisem.

No loodame.

Ega meie probleemid väga küll ei erine sellest, mis Euroopas on. Üks põhjus on see, et kogu seadusandlus on nii ära harmoniseeritud, et kõik, mis Brüsselis otsustatakse, seda kogeme me siin omal nahal.

Viimaste uudiste valguses näeme, et ajalõtk on paar aastat, mil me saame teada, milliseid otsuseid ametnikud või riigikogu on vastu võtnud ning millise kulu või paugu ta majandusele ja kodanikele paneb. See on kindlasti kahetsust väärt.

Kui nõukoda suudaks selliseid olukordi kuidagi leevendada või olematuks muuta, oleks väga hea.

Mulle tundub, et mitmed rongid on läinud. Oleme võtnud siseriiklikku õigusse terve rea asju, määrusi ja regulatsioone, oleme võtnud kohustusi teiste Euroopa Liidu riikide ees, mida tagasi pöörata, kui tsiteerida mõnda ministrit, on väga keeruline, praktikas, tundub, et võimatu. Kas või need kliima ja rohepöördega seotud, maakasutuse, põllumajanduse ja metsandusega seotud süsinikuheite vähendamise kohustused.

Kui ajakirjanikuna minna tagasi alguspunkti, siis see teekond on olnud pikk ja keeruline, selget vastutajat nagu pole - aga lõpuks jõuame me välja kohta, kus Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja ning hakati neid esimesi maakasutuse ja metsanduse süsinikuheite kohustusi võtma ja tundus, et Eestil eesistujana pole sobilik enda huvide eest piisava jõuga seista.

Aga kasutaks siis sedasama terminoloogiat, et olukord on muutunud ja meil ei ole lihtsalt muud varianti, kui et on vaja seista enda eest. Ma ei usu, et Eesti on kuidagi erilises olukorras sellega, olen enam kui kindel, et selliseid otsuseid on võetud vastu ka teistes liikmesriikides.

Võib-olla kunagi isegi tundus, et Euroopal on võimalik saada kliimaneutraalseks maailmajaoks ja ongi võimalik olla globaalse rohepöörde eestvedaja, nagu eelmine president on öelnud. Võib-olla see kõik tunduski mitte nii reaalsusest kaugel, kui ta täna tundub. Aga see ei muuda tõsiasja, et me oleme ise endale selle augu kaevanud, meeldib meile või ei meeldi.

Euroopa on pikalt hinnastanud CO2 oluliselt, kordades kõrgemalt kui kogu muu maailm.

Muu maailm pole seda üldse kuidagi hinnastanud.

Mingisugune hind siiski on, aga tõsi, sellise sihikindlusega hinnastamist kindlasti mitte.

Vaatasin huvi pärast, palju see CO2 kvoot maksis, kui Euroopa Komisjon tuli välja oma rohelise kokkuleppega – see maksis alla 20 euro. Vahepeal on ta käinud üle 100 euro.

Praegu on ta vist umbes 70.

Pisut vähem, aga ta käib jah üles-alla. Ehk me näeme kääre. Võib-olla varem tunduski, et see on kuidagi tehtav – odav Vene gaas tuli sisse, raha oli võimalik trükkida, kõigil oli tunne, et inflatsiooni ei teki, intressid olid madalal. Aga tuli covid, siis trükiti, trükiti ja trükiti ning tuli inflatsioon ja "ootamatult" tuli rahale justkui üleöö hind.

Nüüd ei ole võimalik selliseid utoopilisi plaane enam rahastada. Mida varem sellega rahu tehakse, seda kiiremini saame me hakata tegelema sellega, millega tegelikult tegelema peab.

Ma ei näe muud võimalust, kui öelda sirge seljaga, et isegi, kui me oleme sellised otsused vastu võtnud, siis need ei ole tänases geopoliitilises või makromajanduslikus reaalsuses võimalikud. Me ei saa niimoodi jätkata ei Eesti ega Euroopa Liiduna.

Meie konkurentsivõime vahe Ameerikaga läheb kogu aeg suuremaks. Me tõesti lõpetame, nagu teravmeelsemad on juba aastaid öelnud, et muuseumina, kuhu tullakse vaatama vanu hooneid, aga majandust pole.

Kui palju neid hoiatavaid näiteid peab olema? Võtame Euroopa suurima majanduse Saksamaa. Otsused, mida seal on tehtud – tuumajaamad kinni, ka söejaamad on lubatud kinni panna.

Mu meelest ütles Saksa rahandusminister väga hästi, et seni kuni pole teada, et see nii-öelda puhas energia on ka kättesaadav ja taskukohase hinnaga, peame me ära unustama igasugused plaanid.

Me näeme otsuste ümberpööramisi kogu aeg. Euroopal oleks aeg tunnistada, et esimese kliimaneutraalse maailmajao jutt oli kunagi võib-olla tore mõte, aga tegeleme nüüd päris asjadega.

Kasutan lõpetuseks võimalust, et vestlen finantsisti ja Tallinna Börsi juhiga ning küsin Eesti riigivõla kohta. Aastaid on olnud põhimõte, et Eesti riigieelarve peab olema tasakaalus, laenu ei saa võtta, ka näiteks selleks, et finantseerida kaitsekulusid või suuri üleriiklikke investeeringuid, aga nüüd oleme me olukorras, kus võtame laenu, sellepärast et teisiti pole suurenevate kaitsekulude tõttu, tegelikult ka eelarve tasakaalust väljamineku pärast enam võimalik.

Kas me peaksime sellises olukorras võtma laenu majanduse konkurentsivõime parandamiseks ja majanduskasvu kiirendamiseks, mitte ainult kaitsekulude jaoks ja sotsiaalkulude kinni maksmiseks, vaid veelgi rohkem – võtame laenu nii palju, et sellest jätkuks ka suurteks ehitusobjektideks ja veel millekski, mil moel Eesti majandust hoogustada?

See on keeruline küsimus. Alustaks sealt, et loomulikult on väga kahju, et see kümme aastat, kui sisuliselt maksti sulle laenamise eest peale...

Siis me ei laenanud.

Sellepärast ma ütlengi, et on kahju. Meil on ju objekte, milleks on raha vaja.

Eesti räägib siiamaani, kui sõda hakkas, räägiti rohkem – poliitikute sõnum oli, et meie hoiatasime kogu aeg Venemaa eest. Aga mida me ise tegime? Me ei suutnud teha ühtki energiajulgeoleku seisukohast olulist investeeringut. Ma ei räägi isegi infrastruktuurist või teedest.

Nüüd olemegi olukorras, kus raha hind on hoopis teistsugune. Iga kord, kui ma kuulen, et me saame trahvi seoses mingisuguste otsustega, mis on kunagi vastu võetud, üritan ma panna konteksti sellega, milleks meil raha pole. Mille jaoks on meil vaja tegeleda paljuräägitud maksufestivaliga, tõsta käibemaksu ja oleme jälle Euroopa kõige kiirema elukallidusega riik. See teeb nukraks.

Mulle tundub, et see, mida me üritame lappida sageli läbimõtlemata maksutõusudega, kahvatub selle kõrval, mis me maksame lihtsalt mingisugusteks trahvideks või direktiivide vastuvõtmiseks tehtavate pingutustega.

Kas meil tasub võtta laenu? Alati jõuame ringiga tagasi sinna, et see oleneb, mille jaoks. Kui me ei suutnud võtta laenu investeeringuteks siis, kui intressid olid null, elu on läinud väga kiiresti poole kallimaks, mis tähendab, et ka kõik asjad on läinud kallimaks, mõtlen materjale, tööjõudu ja kõike. Pluss raha hind on läinud üles.

Vastuseks küsimusele tundub mulle, et me ei suuda laenurahaga kõiki neid asju tagantjärele ära teha.

Seda enam peaks väga hoolega jälgima, millised on meie prioriteedid üks, kaks, kolm, võib-olla ka neli ja viis, aga kõik, mis läheb sealt edasi, paneme kuskile sahtlisse ära ja tegeleme nendega siis, kui esimesed viis olulist on tehtud.

Olulised asjad on need, millest me oleme ka rääkinud: tõsta majanduse konkurentsivõimet ning on vaja tekitada olukord kaitsega, et inimesed tunneksid end turvaliselt ja investorid julgeksid siia investeerida. Ma kindlasti ei usu, et see 1,6 miljardit, millest on söögi alla ja peale räägitud, et see on suur heidutus, aga oluline on mõtteviis, et me saame ise hakkama.

See roomlaste ütlus, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks – me ei suutnud seda väga teha, pidime ootama, kuni sõda peaaegu ukse all on, siis hakkasime kiiresti liigutama.

Aga kunagi ei ole liiga hilja tegeleda sellega, mis on päriselt oluline.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.