Olete olnud minister nüüd pisut üle kolme nädala. Kas olete saanud ministrina, aga nüüd riigi poolt vaadatuna seda pilti natukene enda jaoks selgemaks, mis on need prioriteedid, millega tuleb tegelema hakata, mis kiirkorras Eesti tervishoiusüsteemis ja sotsiaalsüsteemis lahendamist vajaksid?

Meil oli enne väga tugev sotsiaalkaitseminister, kes on lükanud käima väga mitmed olulised muudatused, mida me kindlasti jätkame, aga mina kui arst ja tervishoiuinimene näen, kuivõrd kriisis on meie tervishoid.

Siin me ei saa rääkida lihtsalt kriisist, aga tegu on sügava kriisiga, kui meil mõne aasta pärast on tervishoiueelarve miinuses ja mitmesaja miljoniga. Meil on vaja selle lühikese aja jooksul, mis praegu on antud, teha otsused, mis viivad kriisist välja. Millised need otsused täpselt on? Kutsusin kokku ka nii-öelda konsiiliumi,
sest kui patsient on sügavas kriisis raskelt haige, siis tavaliselt arstid ei tee ka otsuseid üksi, vaid kutsuvad targemad kolleegid kõrvale ja otsuseid tehakse üheskoos.

Milline valdkond nüüd teie silmade läbi tavalist inimest kõige valusamalt selles kriisis puudutab?

Me ju näeme ja kuuleme palju nii meedias kui ka sotsiaalmeedias, mida inimesed räägivad. Nad räägivad seda, et esiteks nad ei pääse arsti juurde või õe juurde, Nad ei saa kätte oma perearstikeskust. Kui nad saavad kuhugi edasi suunatud, siis nad ei pääse õigel ajal eriarsti juurde ja lisaks on kvaliteet kõikuv. Kui ühes kliinikus pakutakse väga laiapõhjalist ja head teenust, siis samasuguses teises kliinikus ei pruugita seda teha.

Perearstisüsteemi kvaliteet jätab praegu soovida?

Ma ei ütleks, et perearstiabi kvaliteet meil kuidagi kehv oleks. Tegelikult on enamik perearstikeskusi väga heal tasemel – töötavad targad arstid, targad õed.

Nende aastate jooksul, mil mina olen perearst olnud, on palju muutunud. Näiteks on õdede roll oluliselt kasvanud, ja ka perearstina on meie ülesannete hulk pidevalt suurenenud. Valdkond on muutunud väga laiaks ja sellega koos kasvab ka vajadus lisaressursside järele.

Samas tuleb tunnistada, et endiselt on mõnes keskuses kitsaskohti. Näiteks ei jälgita seal lapsi või ei pikendata eriarsti alustatud retsepte.

Kvaliteet peaks kindlasti olema ühtlasem. Ja kolmas asi, mida me järjest enam näeme, on see, et mitmel pool töötab perearsti asemel asendaja, kes ise ei olegi perearst – ta on kas üldarst või hoopis mõne teise eriala arst. Sellisel juhul ei saa ta paratamatult pakkuda päris seda teenust, mida pakub perearst, kes on neli aastat residentuuris õppinud. Perearst on oma olemuselt ikkagi eriarst.

Kas isiklikku kontakti oma perearstiga on endiselt oluline säilitada? Või liigume me järjest enam suunas, kus üha rohkem ülesandeid delegeeritakse – näiteks õdedele ja assistentidele, kellel tegelikult ei ole sama taseme pädevust?

Kas köha ja nohu puhul inimene peab tingimata perearsti juurest abi saama, kui teda oskab aidata õde?

Jutt ei ole ainult köhast-nohust.

Aga mina räägin köhast ja nohust – need on kõige sagedasemad põhjused, miks inimesed perearstikeskusesse pöörduvad. Teisel kohal on alaseljavalu, kus samuti oskavad pereõed väga hästi nõustada.

Loomulikult on ka muid tervisemuresid, aga hästi oluline ongi see, et inimesed, kelle probleemid ei ole tõsised, saaksid abi just pereõelt. Kui ei ole raskeid haigusi ja perearsti sekkumist ei ole vaja, siis see on pigem hea märk – inimene võiks selle üle hoopis rõõmus olla, et tema tervis on piisavalt hea. Kui aga mure muutub tõsisemaks, siis on oluline, et perearst oleks kättesaadav.

Paljudes keskustes on kasutusel digilahendused – õde võib patsiendi esmalt vastu võtta, aga küsib vajadusel nõu perearstilt või kutsub ta juurde. Tihti tulebki arst kõrvale, vaatab inimese üle ja annab soovitused.

Kõige tähtsam on, et inimene saab adekvaatset ja kvaliteetset abi. Tulemus on see, mis loeb – kas inimene saab terveks, kas olukord paraneb ja jääb haigus kontrolli alla. Ja kuigi inimesed tunnevad ise oma tervist, ei pruugi nad alati osata hinnata, kas saadud abi oli meditsiiniliselt parim. Siin peab vaatama tulemust – mitte ainult tunnet, vaid ka seda, kuhu ravi viib.

Millega seletada seda, et mõned perearstid töötavadki päevas võib-olla neli-viis tundi. Mida nad oma ajaga siis teevad?

Me peaksime tegelikult selgelt defineerima, mida perearstitöö üldse tähendab. Võib ju tunduda, et kui haigla arst võtab polikliinikus patsiente vastu näiteks neli tundi päevas või kokku kümme tundi nädalas, siis ta teebki ainult nii palju tööd. Aga tegelikult see ei ole nii.

Sama kehtib ka perearstide puhul. Perearsti töö ei lõpe siis, kui vastuvõtuaeg läbi saab. Siis algab kirjatöö – näiteks tuleb vaadata üle, kas nimistus olevad patsiendid, kellel on teatud haigused, on saanud vajalikud ravimid või uuringud. Krooniliste haiguste jälgimisel aitab ka pereõde, aga palju jääb siiski arsti teha.

Perearst kirjutab saatekirju, teeb keeruliste juhtumite korral taustauuringuid, suhtleb teiste eriarstidega, konsulteerib ja sageli õpib ka ise juurde – loeb teadusartikleid, tutvub uute ravijuhistega. See kõik on töö, mida patsient ei näe, aga mille tulemusena saab ta näiteks e-kirja või telefonikõne, kus perearst annab tagasisidet analüüsidele või edasisele raviplaanile.

Me küll kirjutame ametlikult, et vastuvõtt kestab neli tundi, aga tegelikult venib see aeg sageli pikemaks – eriti viirustehooajal, kui haigeid on rohkem. Nii et jutt sellest, et perearst töötab ainult neli tundi päevas, on täiesti iganenud ja tegelikkusele mittevastav.

Ükski perearst, kes teeb oma tööd põhjalikult ja kvaliteetselt, ei saa töötada ainult neli tundi päevas. Tavaliselt on see ikka vähemalt kaheksa tundi, sageli ka 12.

Kas suhtlus arstiga on liiga veebipõhiseks muutunud?

See, kuidas arsti ja patsiendi kontakt kujuneb, sõltub väga palju nii inimesest kui ka arstist. Aga üks asi on kindel – inimlik kontakt ei tohi kaduda. Me ei tohi jõuda olukorda, kus kogu töö käibki 100 protsenti veebipõhiselt. See ei ole hea ega kvaliteetne perearstitöö.

Samas tuleb tunnistada, et paljud patsiendid ütlevad ise, et tänapäevane süsteem on paljuski mugav – näiteks saab öösel saata retseptisoovi või küsimuse. Varem tuli oodata, kuni perearstikeskus hommikul avatakse, ja siis helistada. Nüüd on võimalik oma mure kirja panna ükskõik mis ajal ja perearst või pereõde vastab siis, kui tal selleks aeg tekib.

Palju asju saabki nii mugavalt lahendada – veebipõhiselt. Aga mitte kõike. Kvaliteetne töö eeldab ka seda, et patsienti nähakse ja kuulatakse. Näiteks meie keskuses on põhimõte, et me ei saada kedagi eriarsti juurde enne, kui inimene on käinud vastuvõtul, arst on teda läbi vaadanud ja temaga põhjalikult rääkinud.

Lihtsalt kirjelduse või telefonikõne põhjal kedagi eriarstile suunata – see ei ole hea kvaliteedi märk.

Aga kas perearsti peaks telefoni teel kätte saama patsient?

Selles mõttes, et kas perearstil peaks oma telefonitund?

Ei, näiteks oma murega pöörduda perearsti poole, rääkida oma mure ära ja siis perearst telefoni teel konsulteerib selles mõttes teda, et kas on vajalik tulla vastuvõtule või siis ütleb, et sellega tegeleme edasi nüüd õe tasandil.

Esmane kontakt peaks kindlasti olema pereõde või mõnes kohas ka kliiniline assistent, kes suudab esmalt vajadused välja selgitada. Näiteks, kui inimene ütleb, et ta ei jõua õigeks ajaks vastuvõtule, ei pea selle kohta kohe perearstiga rääkima. Või kui küsitakse, mis kell keskuses lahti oleme – sellised igapäevaelu küsimused ei nõua alati arsti sekkumist.

Pereõde suudab hästi hinnata, kas inimene vajab vastuvõttu arsti juurde või kas saab piirduda õe vastuvõtuga.

Pereõde teab täpselt, millega ta saab hakkama ja millega ei saa. Kui siiski on vaja, siis perearst saab alati inimesele tagasisidet anda, helistades ise. Siiski tuleb meeles pidada, et selline töökorraldus sõltub erinevates perearstikeskustes, kuid näiteks Kivimäe keskuses ja paljudes teistes on see just nii toimunud.

Mida te ütlete neile inimestele, kellel ei ole digioskusi või digipädevust kõrgel tasemel? Ma mõtlen eelkõige vanemaid inimesi, pensionäre, kes ei suuda veebipõhisest suhtlusest läbi murda?

Esiteks, ka noortel on digioskused kohati sellised, et nad ei kasuta näiteks e-maili ega veebirakendusi. Hetkel on aga kõikides perearstikeskustes võimalik pöörduda nii telefoni teel, veebipõhiselt kui ka kohapeale minnes. Võibolla igal pool ei saa vastuvõtu aja määramiseks kohale minna, aga seda ma pean veel uurima. Üldiselt arvestame me siiski kõigi inimestega, kellel on erinevad digioskused. Ehkki Eesti on digiriik, on kõik süsteemid üles ehitatud nii, et ka ilma digipädevuseta saab hästi hakkama.

Kas praegu ei ole kogu see süsteem ja perearstiga suhtlemine teie hinnangul liiga veebipõhine ja liiga keeruline?

See sõltub perearstikeskusest ja hinnangu sellele saab anda patsient ise. Kui on muresid, siis esimene samm on kindlasti pöörduda oma perearstikeskusesse, kirjutada keskuse juhatajale ja selgitada, mis mure on – näiteks et ei saa ühendust või midagi muud.

Keskuse juhataja selgitab töökorraldust ja aitab inimesel jõuda õigesse kohta. Kui aga perearstikeskusest abi ei saadud, siis saab pöörduda terviseameti või tervisekassa poole, kes lahendavad neid probleeme.

Ilmselt on oluline leida tasakaal, et ebamugavused, takistused ja patsiendi frustratsioon süsteemi suhtes ei ajaks teda otsima abi muudest allikatest või kanalitest, mis ei pruugi olla teaduspõhised. Samuti võib see viia selleni, et patsient lööb käega oma tervisemurede lahendamisele, mis pikemas perspektiivis toob riigile juurde kulusid tervishoiusüsteemi seisukohalt.

Esiteks on tehtud rahulolu-uuringud ja tegelikult on patsiendid oma perearstidega rahul. Minu arvates küündis rahulolu tase üle 80 protsendi. Me ei saa öelda, et inimesed ei ole rahul. Loomulikult on ka neid, kes ei ole rahul, aga me teame, et rahulolematud inimesed väljendavad oma arvamust sageli valjemini.

Teine asi on see, et tervishoid on sügavas kriisis, nagu ma juba ütlesin, ja me peame vaatama, mida me täpselt inimestele pakkuda saame. Me ei saa lähtuda ainult inimeste rahulolust – meil on vaja tagada, et ka tervishoiutöötajad jääks ellu, et nad ei põleks läbi. Tervishoiutöötajad peavad tahtma oma tööd teha, aga nad ei peaks tegelema näiteks patsiendi rahustamisega, kui seda saab teha keegi teine.

Me ei saa lähtuda ainult rahulolust.

Kes selle rahustamisega peaks tegelema?

Näiteks naabrimees.

Me ei tohiks unustada oma perekonda ega kogukonda, ega loota sellele, et riik teeb meie eest kõik ära – kindlasti mitte. Tihti heidetakse perearstidele ette, et nad ei räägi tervislikest eluviisidest, aga kas ma pean seda eraldi mainima? Tegelikult räägimegi, aga ma lähen tavaliselt olukorda nii, et esitan patsiendile küsimuse: "Kas te ise oskate öelda, mida te peaksite oma elustiilis muutma, et tervis parem oleks?"

Ükski inimene pole mulle öelnud, et nad ei tea neid asju. Inimesed peaksid ise võtma vastutuse tervislikuma eluviisi eest. Ja kui rääkida veel eelarve probleemidest ja sellest, et meil on tervishoius kriis, siis peame ka mõtlema, mida me inimestele täpselt pakkuda saame.

Me lähtume eelkõige neist inimestest, kellel on suurim vajadus abi järele, kelle tervis on raskem ja kellel on rohkem haigusi. Need inimesed, kes soovivad näiteks nõustamist kehakaalu langetamiseks, võiksid ehk pöörduda pigem treeneri poole või ise mõelda läbi, kuidas nad toiduga ja liikumisega hakkama saavad.

Kusjuures, sellised pöördumised, kus küsitakse, kuidas kaalust alla võtta, toovad meile alati rõõmu. Aga ma tahaksin inimesi siiski julgustada, et nad mõtleksid, mida nad ise saavad elus muuta, sest see vastutus on tegelikult igaühe enda käes. Keegi teine ei saa seda inimese eest teha.

Ühes mõne nädala taguses intervjuus ütlesite te järgmist, ma tsiteerin: "Arstiabi ei pea alati olema kiire. Me peame hoolitsema selle eest, et inimesed oleksid õigel ajal arsti juures, aga seda ei oska alati inimene ise hinnata. Teinekord on nii, et kahe kuu pärast on vastuvõtu aeg, aga kui tervis halveneb, siis tuleks kohe uuesti pöörduda ja siis saab seda kiirendada." Minu küsimus on järgmine: millised tervisemured on need, mis saavad kaks kuud oodata?

Näiteks, mul on näol täpp, selline nahalööve, mis on juba kaks kuud kestnud. See kannatab kindlasti veel kaks kuud oodata. See ei tähenda, et see ei ole mure, aga kui tegemist on ohutu lööbega, mis ei vasta melanoomi tunnustele, siis inimene saab neid kergesti ära tunda. Isegi guugeldades. Ma soovitan inimestel alati guugeldada.

Kui inimene suudab infot kriitiliselt hinnata, siis ta tunneb ära probleemi, kus ehk just see sama Google või tänapäeval väga populaarsed lahendused nagu ChatGPT, võivad pakkuda päris head nõu. Loomulikult, kui tekib kahtlusi või küsimusi, siis on alati olemas meie 24/7 perearsti nõuandeliin, mida saab kasutada.

Ma toon ühe näite. Kui meil on näiteks puusavalu sümptomiga inimene: ütleme, et noor 30-aastane mees või naine, kellel on olnud puusavalu viimase nädala jooksul ja see tekib pärast viie kilomeetri jooksmist, kuid ta suudab siiski edasi kõndida. Ta on harjunud jooksma 10 või 20 kilomeetrit. Võrdleme seda aga eaka inimesega, kellel on samuti puusavalu, aga see valu on nii tugev, et ta ei saa isegi toolilt või voodist püsti tõusta. Kumb neist vajab kiiremini arstiabi?

Eakate puhul on sageli probleemiks liigeste kulumine, mis võib harva viia nekroosini. Selline inimene peab saama abi võimalikult kiiresti, sest valu võib olla nii tugev, et igapäevaelu muutub täiesti häirituks. Noorema inimese puhul võib aga sageli oodata, et see võib olla ajutine probleem, mis laheneb näiteks füsioterapeudi abiga. Kui näiteks noor inimene saab suunatud ortopeedi juurde ja tema järjekord on paar kuud, siis see on täiesti aktsepteeritav, samas võib tema mure laheneda ka ilma ortopeedi visiidita.

Perearst võibki alustada noorema inimese puhul füsioterapeudist, kuid eakas inimene, kelle igapäevaelu on tõsiselt häiritud, vajab kiiremat reageerimist. Kui antakse saatekirjad ortopeedile, siis noorem inimene, kes on rohkem digipädev, suudab tavaliselt kiiremini vastuvõtule pääseda.

Perearstid võiksid hakata tegema e-konsultatsioone, kus nad kirjeldavad patsienti põhjalikult ja saadavad selle eriarstile. Eriarst saab siis hinnata, kas inimese probleem lahendatakse füsioterapeudi abil või on vaja uuringuid. Näiteks esimesel juhul ütleb eriarst, et suunake patsient füsioterapeudi juurde, teisel juhul võib eriarst määrata uuringud nagu MRT. Kui valu süveneb, suunatakse patsient kiirabi kutsuma.

Või võib eriarsti juurde määrata kiire vastuvõtu samaks päevaks, kuna on teada, et inimesel on liikumisprobleem. Eriarst on saanud põhjaliku ülevaate ja kõik uuringud on tehtud. Eriarst saab anda head nõu või vajadusel patsiendi suunata operatsioonile. Minu praktikas on olnud ka selliseid juhtumeid, kus inimene on viidud otse haiglasse ja pandud kiiremas korras opiplaani.

Kõikide nende sammude juures on kõige olulisem, et abi saaks õigel ajal ning patsiendil oleks võimalus kaasa rääkida, kuid kõige pädevam otsustaja on siiski arst või õde, kes määrab sobiva ravi.

Üks küsimus puudutab ka retseptide väljakirjutamist, eriti nende uuendamist. Mõned inimesed on ette heitnud, et mõned perearstid ei hinda piisavalt inimese terviseprobleemide arengut, kui nad kirjutavad retsepte uuesti välja. Kas seda võib tõlgendada nii, et inimene justkui kirjutab regulaarselt iseendale retsepte? Kas see on probleem ja kuidas seda lahendada?

Kui inimesel on krooniline haigus, näiteks vererõhu probleem või diabeet, siis tegelikult peaks vähemalt pereõde seda inimest korra aastas vaatama. Perearstidel on olemas kvaliteedisüsteem, kus tervisekassa annab nimekirja kõigist inimestest, kes on saanud teatud diagnoosi. Kui inimene tuleb muul põhjusel vastuvõtule, on võimalik kas eraldi aeg või kohe teha vajalik nõustamine. Samuti vaadatakse üle raviskeem, kontrollitakse vererõhku või veresuhkrut jne.

See süsteem on olemas ja enamik perearstikeskusi seda kasutab. Kui aga juhtum on tõesti selline, et aastaid on välja kirjutatud ravimeid, kuid ei ole olnud mingit kontakti tervishoiuasutusega, siis tuleks ikka vastuvõtule trügida. Kui seda ei saa, siis võiksin pöörduda tervisekassa või terviseameti poole.

Kuidas see vastuvõtule trügimine kõige efektiivsemalt välja näeb, paljud inimesed kuulavad väga huviga praegu?

Need inimesed, kellel on krooniline haigus, hoolitsevad reeglina ise selle eest, et käia kord aastas pereõe vastuvõtul. See on üsna tavapärane ja väga palju sõltub siin inimese enda vastutusest.

Kui aga selgub, et keegi ei ole aasta jooksul vastuvõtule jõudnud, siis aasta lõpus vaatame need nimekirjad üle ja kutsume inimesed ise vastuvõtule.

Kui mõnes perearstikeskuses seda ei tehta, võibki tekkida olukord, mida te kirjeldasite – et inimene ei ole pääsenud vastuvõtule. Sellisel juhul tuleks pöörduda tavapäraste kanalite kaudu perearstikeskuse poole. Kui aga tõesti ei saa vastuvõtule ja kroonilise haigusega inimene ei ole aastaid tervishoiusüsteemiga kontaktis olnud, siis mina soovitaksin pöörduda kvaliteediküsimusega tervisekassa või terviseameti poole.

Kas tervel inimesel oleks mõistlik, ja on see üldse Eesti tervishoiusüsteemis ja perearstisüsteemis mõeldav, et käia korra aastas või korra kahe aasta jooksul
lihtsalt tavalises tervisekontrollis või on see tervishoiusüsteemi ressursi raiskamine ja koormamine?

Siin tuleb arvestada mitme asjaoluga. Esiteks: millised riskid on inimesel. Mõnel on geneetiline eelsoodumus näiteks vähi, infarkti või muu raske haiguse tekkeks. Teisel võivad riskid tuleneda elustiilist — näiteks suitsetamine, ülekaal, vähene liikumine. Samas peab rõhutama, et ülekaalulisus ei ole ainult elustiilist tingitud, sellel on sageli ka teisi põhjuseid.

Riskide hindamine on oluline. Kui inimesel ei ole kaebusi ega riskitegureid, siis alla 50-aastase inimese puhul on peamised jälgitavad asjad kehakaal ja toitumine. Loomulikult ka alkoholi ja tubaka tarbimine. Tubaka puhul on selge: null. Alkoholiga on mul mulje, et inimesed on hakanud tarbima pigem mõõdukalt – ja see on hea.

Inimese enda panus on siinjuures väga oluline. Niisama lihtsalt analüüse teha pole otstarbekas. See ei pruugi anda kasulikku infot. Näiteks öeldakse tihti: "Kõik analüüsid olid korras". Aga mida see tähendab? Mis analüüse tehti ja mida need näitasid? Tõsiasi on see, et näiteks vähki ei saa vereanalüüsiga avastada. Samuti paljusid teisi raskeid haigusi.

Seega – see, et analüüsid on korras, ei tähenda automaatselt, et inimene on terve.

Väga palju nendest selles intervjuus räägitud probleemidest ja kitsaskohtadest on tegelikult ju tingitud perearstide nappusest, millega Eesti siin viimastel aastatel ja ka lähitulevikus maadleb. Kas teil on ka mingi visioon, kuidas seda probleemi lahendada?

Meil ei ole tegelikult nappus ainult perearstidest. Sama mure on ka psühhiaatritega ning erakorralise meditsiini osakondades (EMO) on ülekoormus väga suur. Tegelikult on aga kõige suurem puudus hoopis õdedest – ja sellega tuleb kindlasti tegeleda.

Nagu ma varem mainisin, siis on olemas perearstikeskusi, kus perearsti asendavad teiste erialade arstid või üldarstid. Üldarst on arst, kes on küll lõpetanud ülikooli, kuid pole läinud edasi õppima kitsamat eriala – näiteks perearsti, kardioloogi või mõnda muud suunda. Üks võimalik lahendus olekski just see, et kasutame süsteemsemalt üldarste. Nad saavad väga hästi hakkama teatud tervisemuredega, millega võib-olla pereõde veel toime ei tule, kuid mis ei nõua ka keerulist eriarstlikku sekkumist.

Ka meie Kivimäe perearstikeskuses töötab üldarst. Samuti on tervisekassa käivitanud mitu pilootprojekti, kus perearsti kõrval töötavad üldarstid. Nii saavad lihtsamad mured üldarsti juurde ja keerulisemad jõuavad perearsti lauale – näiteks olukorrad, kus inimesel on mitu kroonilist haigust korraga, või sümptomaatika, mis vajab mitme eriala tundmist. Perearst on õppinud katma kogu inimese elukaart – lastest eakateni, psüühikast sisehaigusteni –, üldarst aga mitte.

Peame leidma viisi, kuidas olemasolevat ressurssi kõige targemini kasutada. Esmatasandi abi tuleb kindlasti tugevdada. Ja kui rääkida EMO-dest, siis seal peaksid tõesti abi saama vaid need, kellel on erakorraline probleem. Kuidas seda reguleerida – kas tervisekassa või riigi kaudu –, on juba järgmise arutelu küsimus.

Olen ise EMO-s töötanud ja näinud, et sinna tullakse ka murega, mis pole eluohtlik – näiteks algas nohu hommikul. Inimene vajab küll abi, aga selle mure lahendus peab tulema mujalt. Selleks ongi olemas näiteks perearsti nõuandetelefon 1220.

Muidugi on see kõik keeruline – ja arvatavasti läheb järgmistel aastatel veel keerulisemaks. Meil ei ole võluvitsa, millega saaks näiteks teha saatejuhist üleöö perearsti.

Kas saate anda põgusa ülevaate sellest, millest olete nüüd rääkinud ja kokku leppinud või kokku leppimas oma kolleegiga Diana Ingeraineniga erakonnast Eesti 200 koalitsiooniläbirääkimistel?

Diana ei ole ainus, kellega me arutelusid peame. Meie meeskonnas on ka professor Irja Lutsar ning rahanduseksperdid, sest tervishoiu rahastamine on üks kõige valusamaid ja keerulisemaid teemasid.

Hindame võimalusi, kuidas eraraha saaks tervishoidu rohkem kaasata – aga selliselt, et see ei kahjustaks senist solidaarset süsteemi. Mõnes valdkonnas oleks eraraha suurem kasutamine täiesti võimalik ja ka erakliinikutel on Eesti tervishoiusüsteemis oma kindel koht. Mina isiklikult ega ka doktor Ingerainen ei ole erakliinikute vastased.

Teine oluline kokkulepe puudutab tervishoiuvõrgu ülevaatamist. Peame hindama, kas teenused asuvad õigetes piirkondades. Näiteks hajaasustusega piirkonnas võib juhtuda, et kvaliteet pole hea. Seega keskendume kolmele sambale: kvaliteet, rahastus ja tervishoiuvõrgustik. Neid tuleb arendada tasakaalus.

Ei saa öelda, et tervishoid saaks kahe aastaga korda – aga mingisugune selge suund tuleb võtta, et kriisist tervishoid mööda suunata. Kindlasti läheb olukord veel keerulisemaks, kuid meie eesmärk on vähemalt mingi tasakaalu poole liikuda.

Kui vaadata Eesti tervishoiu rahastust võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga, siis on selge, et me jääme Euroopa keskmisest maha. Tulevikus tuleb tervishoidu kindlasti rohkem panustada – see on järgmiste valitsuste ülesanne. Aga enne, kui küsida juurde raha, tuleb saada selgeks, kuhu täpselt raha läheb.

Just see ongi meie töö lähiaastatel: vaadata, kuhu raha läheb ja hinnata süsteemi tõhusust. Lõppkokkuvõttes tähendab see inimese jaoks paremat ja kvaliteetsemat teenust – sellist, millele ta saab reaalselt ligi.

Ja lõpetuseks – kuhu peaks pöörduma inimene, kes tunneb, et on tervishoiusüsteemi hammasrataste vahele jäänud? Kui ta ei saa oma tervisemurele lahendust, perearst ei ole kättesaadav, naabrimehelt abi küsida ei saa. Te mainisite küll tervisekassat ja terviseametit, aga näiteks kui inimene helistab sotsiaalministeeriumisse, siis vastab sekretär, kes ei oska aidata. Kuidas jõuda õigete inimesteni?

Kahjuks mina, kuigi mul on arstiharidus, ei või praegu arstiteenuseid pakkuda ega konkreetseid terviseprobleeme lahendada. Aga just selleks ongi olemas terviseamet ja tervisekassa – nende üldkontaktidele, nii meiliaadressidele kui ka infotelefonidele, tasub kindlasti oma murega pöörduda.

Sotsiaaltöötajad puutuvad sageli kokku juhtumitega, kus inimene on jäänud abita, ja nemad omakorda oskavad suunata edasi õigete spetsialistide juurde – arstideni või perearstikeskustesse.