Tallinn on eelmise aasta suve lõpust alates pidanud sotsiaalministeeriumiga läbirääkimisi, kuidas ühendada linnale kuuluvad Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna keskhaigla (ITKH ja LTKH), Tallinna lastehaigla ning Põhja-Eesti regionaalhaiglaga (PERH) üheks asutuseks. Ühendatud Tallinna haiglal peaks plaanide kohaselt olema kaks linnakut: üks Mustamäel ja teine Lasnamäel.

Lasnamäe paepealsele peab aga linnaku alles ehitama ning selle maksumus on hinnanguliselt 850 miljonit eurot. Kavandatava Tallinna haigla vastutuspiirkond peaks olema ligikaudu 600 000 elanikku, seega hakkaks rajatav haigla osutama tervishoiuteenuseid suurele osale Eestist.

Kopp tahetakse maasse suruda aastal 2030, enne seda tuleb loomulikult rahastamises kokku leppida. Võimalusi vaagitakse nii linna, superministeeriumi kui ka Toompea koridorides aktiivselt ning lähikuu jooksul peaks otsus sündima. Seda, et asi on venima jäänud, näitab kasvõi sotsiaalministeeriumi kodulehel olev artikkel, milles mainitakse, et Tallinna haigla ehitus algab 2023. aastal ja 2028 saabuvad esimesed patsiendid.

Tihti küsivad inimesed, kes pole teemat hoolikamalt jälginud, et kust tulevad need arstid, õed ja patsiendid, kes ehitatavas Tallinna haiglas tööle hakkavad. Selgituseks: nullist ei tehta midagi juurde, olemasolevad ning amortiseerunud Lääne-Tallinna ja Ida-Tallinna keskhaigla on kavas ühendada üheks suuremaks tervikuks, mis võiks linna tasandil ka kokkuhoidu luua.

Sellise Tallinna haigla vastu on paraku ka ilmselt konkurentsi pelgav PERH. Kuigi viimase aja sõnavõttude põhjal tundub, et nad kardavad konkurentsi igalt poolt, ka erameditsiinist.

850 versus 831 miljonit eurot

Tallinna tingimuseks on algusest peale olnud, et riik peab olema nõus rahastama uue merevaatega meditsiinilinnaku ehitust. Linn on omalt poolt selleks välja pakkunud kaks varianti, millest esimesel juhul katab 60 protsenti riik ja 40 protsenti linn. Teisel juhul jaguneks vastutus pooleks.

Mai jooksul, ilmselt ühes koalitsioonilepinguga, peaksime teada saama, kas riik linnale selle finantsgarantii annab.

Tuleb osaliselt nõustuda rahandusminister Jürgen Ligiga, kes veel mullu augustis ütles Tallinna haiglast rääkides ERR-ile, et meditsiinis on tõsisemaid probleeme kui betoon. Praktikuna saan lisada, et palk ei ole ainus tegur, mis meditsiinitöötajaid Eestist lahkuma paneb, tihti peitubki just uues "betoonis" ja paremates töötingimustes see oluline komponent, mis meedikute töötamise huvitavamaks ja mugavamaks muudab. Siiski ei saa kuidagi nõustuda sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlastega, kes haiglamonopoli muudkui peale pressivad, öeldes, et kui sellist raha pole võtta, siis on tegemist tervishoiuvastase kuriteoga.

Kui riik uut ja uhket haiglakompleksi ei soovi, siis tahab Tallinn praeguste haiglahoonete rekonstrueerimise toetamist. Linna arvutuste kohaselt ei tuleks see odavam: kolme haigla puhul tuleks investeeringute hinnaks väidetavalt 831 miljonit eurot. Seda olukorras, kus PERH ja lastehaigla on hiljuti renoveeritud. Kaks üldhaiglat, LTKH ja ITKH, võtaks sellest kahe peale kokku 648 miljonit eurot.

Haiglahoonete rekonstrueerimise poolt räägib tõsiasi, et üüratut summat ei pea välja käima ühekorraga. Rekonstrueerimisi saab teha etapikaupa ja ajatada. Igal juhul on oluline analüüsida, kui suur osa renoveerimisvajadusest on vältimatult vajalik ja mida soovitakse lihtsalt toreduse pärast, ikka oleks ju äge, kui maja oleks uus ja kõik muu ka. Aga miskipärast ei ole arvestused, mis väidetavalt näitavad, et investeeringud sellises mahus, ajas ja ulatuses on vältimatult vajalikud, avalikud.

Kui väidetavalt on 831 miljoni euro suurune rekonstrueerimiskava parim alternatiiv, siis tuleb see arusaadavalt avalikustada. Maksumaksjad ja spetsialistid peavad nägema, millele raha kulub ja miks.

Rahaga või ravita

Sellel aastal on tervisekassal puudu 210 miljonit eurot, reservid on otsas 2027. aasta lõpuks. 2024. aastal oli Eesti riigieelarve puudujääk nii 773 miljonit eurot. Üüratuteks investeeringuteks raha lihtsalt pole. Pole tegelikkuses isegi igapäevasteks teenusteks, teame ju kõik, kui pikad on ravijärjekorrad ja kui raske on löögile saada, et arsti juurde pääseda.

Liidame haiglad omavahel üheks organisatsiooniks, kõrvaldame duubeldamised, hoiame kõvasti raha kokku? Tegelikult tekitame haiglamonopoli. Mida suurem süsteem, seda vähem on läbipaistvust, seda suuremad on juhtimisriskid ja seda kaugemal on juhtimine reaalsest patsiendist. Kohmakas bürokraatia võib hoopis halvendada paindlikkust reageerida kohalikele vajadustele ja eripäradele.

Meditsiinitöötajatel jääb võimalusi mujale tööle asuda väga ahtaks, vähenevad töötingimuste ja palga üle läbirääkimise võimalused. Tööandja võim töötaja saatuse üle otsustada saab olema kordades suurem. Kui ei meeldi, jääb üle vaid kas ise ära minna või ebaseaduslikku vallandamist oodata. Nagu paraku näitab ka minu kurb kogemus.

Ka patsiendi võimalus raviasutust valida muutub praktiliselt olematuks. Patsient ei saa enam valida teist avalikku raviasutust Tallinnas, kuna kõik on ühe juhtimise all, tõenäoliselt võivad spetsialistid ka roteeruda linnakute vahel. Kui järjekorrad on pikad või kvaliteet langeb, pole inimesel kuhugi mujale minna. Isegi kui väga tahaks oma tervisemurega mujale minna, siis saab seda kas takistada või väga keeruliseks muuta.

Riik aga, olles ühendhaigla omanik, ei saa enam kohustusi linna kaela lükata. Alternatiivideta hiigelmonopol ei tohi ka ebaõnnestuda, selleks on organisatsioon liiga suur. Nii saab riigilt kui vastutavalt omanikult hakata üha enam raha välja pressima. Juurde antav raha aga ei hakka kunagi kohustusi täielikult katma. Tõtt öelda on meil selline värske õppetund ju juba olemas, tervisekassa osalt just sellistel põhjustel ongi pankrotis.

Aga lahendus?

Alternatiivina võiks ühendada Tallinna linna haiglad, kuid jätta PERH ja lastehaigla eraldiseisvateks asutusteks. See võimaldaks saavutada paremat koostööd ja kulude kokkuhoidu linna haiglate vahel ilma, et tekiks kogu Põhja-Eestit kattev haiglamonopol.

Linn saaks korrastada oma tervishoiuvõrku vastavalt kohalikele vajadustele, samas säiliksid PERH ja lastehaigla kui eraldiseisvad kõrge erialase pädevusega keskused. Nii on võimalik vältida üleinvesteerimist ühte hiiglaslikku süsteemi, hajutada riske ja säilitada ka patsientide ning töötajate valikuvabadus. Konkurentsiolukorras ei saa ka terviseteenuste hindasid arutult taevasse kergitada, nagu Tallinna haigla puhul on PERH juba kahtlustanud.