See on esimene kord, kui 2023. aasta suvel siit ilmast lahkunud 70-aastase Kadri ja 60-ndates Terje lähedased avalikult oma ema surma põhjusest räägivad. Et vaid käputäis inimesi teab, et nad kasutasid kurikuulsaks saanud surmabistaja Paul Tammerti teenust, siis ei kasuta "Pealtnägija" lahkunute ega lähedaste õigeid nimesid ja jätab ka muud äratuntavad detailid varju.

"See on ülikitsas ring inimesi, mõned loetud inimesed ühe käe sõrmedel, kes sellest teavad. Ja me jääme elu lõpuni sellele truuks, sest see oli ema kõige viimane soov," põhjendas "Terje" tütar anonüümsussoovi.

Pikalt erinevaid ettevõtteid juhtinud Kadri ja enamuse elust meditsiinis töötanud Terje põdesid mõlemad rasket ja surmaga lõppevat haigust. Kadril avastati juba 20 aastat tagasi sclerosis multiplex, mis järjest kontrolli keha üle välja lülitas. Terjel diagnoositi ajukasvaja kümmekond aastat tagasi.

"Tegelikult ta oli haige juba kümme aastat, me ei teadnud sellest mitte midagi, kuna ta ei tahtnud meile koormat põhjustada," rääkis tütar.

"Kõigepealt sa nagu ise kaotad tasakaalu, siis sa venitad nii palju edasi, kuni sa ikkagi saad aru, et sul on keppi vaja liikumiseks, kuni lõpuks kepp ka ei aita, et sa oled tegelikult ratastoolis. Aga sinnamaani ta sai üksi hakkama, ta elas üksi," ütles Kadri tütar.

2023. aasta kevadeks suudavad mõlemad naised veel rääkida ja teha lihtsamaid toiminguid, kuid on sisuliselt aheldatud voodisse. Mõlema naise seis on lootusetu, seda enam, et proovitud on peaaegu kõike. Nad ise rääkisid juba pikemat aega, et soovivad surra.

"See oli nagu niisugune tüüpiline teema, et me tihti kohtusime pereringis ja päris tihti tuli see üles, et ta ei soovi enam elada," meenutas Terje poeg.

"Siis ma mõtlesingi, et okei, me oleme kõik asjad ära proovinud, ma helistan Eluliini. Eluliin ikka peaks ju teadma, mida teha, sest sinna ju helistavad inimesed, kes ei taha elada. Mida siis Eluliin ütleb? Eluliin lihtsalt nagu konstateeris fakti, et okei, ta ei taha elada. Ja kui ta ei taha elada, see on tema valik minna. Aga nad ei osanud mitte midagi rohkem öelda," lisas Terje tütar.

Kadri tütar pakkus, et ema otsis viimased pool aastat intensiivsemalt erinevaid variante elust lahkumiseks.

"Need olid inimesed, kellel oli tõsine mure ja laskumata terviseandmetesse, siis neil oli väga piiratud aeg võtta ise kas ette midagi või siis oodata, kuni nad ise enam seda valikut kas väljendada ei suuda või siis oma keha niimoodi kontrollida ei suuda, et midagi ise teha," ütles Paul Tammerti advokaat Kaisa-Maria Kubpart.

Nii Terje kui ka Kadri kaalusid endalt elu võtmist erinevatel viisidel, sealhulgas ka Šveitsis abistatud enesetapuga, mis aga oleks olnud väga kallis ja raskelt haigele logistiliselt keeruline.

2023. aasta kevadel esines pensionärist insener Paul Tammert esimest korda Kanal 2 saates ja tutvustas ideed hakata ise Eestis inimestele surmaabi pakkuma. Ta rääkis sellest nii oma MTÜ Kodanik veebilehel kui ka sotsiaalmeedias.

"Minu eesmärk oli saavutada see, et need, kes meil seadusloomega tegelevad, kas siis ütleks selgelt, et on lubatud või kehtestaks siis seaduse, et ei ole lubatud. Ütleks, et meil on totalitaarne režiim ja inimene on riigi omand," põhjendas oma tegevust Tammert.

Advokaat Kubpart nentis, et selget vastust ei osanud ükski amet talle öelda. "Sotsiaalkindlustusamet ütles, et nemad surmaga ei tegele. Riigiprokuratuur ütles, et see on keelatud. Paul Tammerti täiendavatele küsimustele, et miks või mille kaudu, sellele vastust anda ei osatud," sõnas Kubpart.

Et selget vastust ei tulnud ja huvilisi üha lisandus, oli Tammert enda sõnul justkui sundviskes. Esimeste hulgas 2023. aasta kevadel võtsid temaga ühendust ka selle loo peategelased.

"Mu ema oli uurinud selle kohta ja ta mingi hetk palus, et ma uuriksin ka Paul Tammerti teenuste kohta. Siis ma alustasin Paul Tammertiga suhtlust, uurisin, et mis on need hinnad sellel teenusel, kuidas see nagu välja näeb. /…/ Ma sain aru, et see ei ole päris nii-öelda standardiseeritud lahendus. Küll aga see tundus meetod, mis võiks olla valutu ja väärikas mu emale," selgitas Terje poeg. 

"Põhimõtteliselt me olime jäänud olukorda, kus inimene, kes on teisi aidanud terve elu, vajab ise abi, aga riigi käest me abi ei saa. Alternatiivmeditsiinis ka abi ei saa. Mitte kuskilt abi ei saa põhimõtteliselt. Ja sisuliselt ei ole teist varianti, kui oli minna seda teed...," lausu Terje tütar.

Kui hooldekodus viibival Terjel aitas Tammertiga suhelda poeg, siis kodus laste ja hooldaja abil üksi elav Kadri tahtis lähedasi säästa ja ajas asju surmapakkujaga ise. Pereliikmed tunnistavad, et sellise äärmusliku lahenduse kaalumine tekitas vastakaid tundeid.

"Kui sa näed inimest sellises olukorras, nagu ta on, siis sa tegelikult saad sellest aru. Loomulikult on valus, raske, sest ikkagi ta on su ema ju, aga teistpidi mõelda, et mis see variant on siis? Veel viis aastat, kuus aastat niimoodi, et hommikul keegi tõstab su voodist välja, siis on sul mähe, keegi võib-olla tuleb, päeva ajal vahetab sul selle mähkme ära, võib-olla mitte, siis sa oled õhtuni selle mähkmega ja niimoodi päevast päeva. Kas see on elu?" arutles Kadri tütar.

Tammert pakkus abistatud enesetappu ehk tema poolt oli tehniline lahendus, aga klient ise kasutab seda. Insener meisterdas seadme, kus näole asetatav mask on ühendatud heeliumiballooniga ja selle käivitab suur punane nupp elektrikilbil. Enne protseduuri sõlmis Tammert elust lahkuda soovijaga lepingu, sättis kaamera salvestama, et välistada hilisemaid vaidlusi, ning enda sõnul lahkus ruumist.

"Maski panid pähe endale inimesed ise. Heeliumi nii-öelda pealetulemise nuppu vajutasid inimesed ise, Paul Tammert sellel ajal oli kas sellest elamust väljas või kusagil teises toas. Tema nii-öelda aktiivne osalus piirdus sellega, et ta juhendas, kuidas see masin töötab," selgitas advokaat Kubpart.

Kadri oli esimene klient ja katse toimus tema kodus Tallinnas, aga kõik ei läinud plaanipäraselt. 

"Esimene võib-olla oli kõige keerulisem sellepärast, et sel maskil oli avad külje peal ja sealt tuli ikkagi nii palju hapnikku juurde, et terve balloon läks ja mitte midagi, isegi kaifi ei saanud," põhjendas Tammert.

Prokurör Mari Kartau sõnul see näitabki seda, et abistatud enesetapp peab olema patsiendile ohutu. "Ta peab olema hästi läbimõeldud. Ja kui me vaatame ikkagi riike, kus see on legaliseeritud, siis pigem seal on ju hästi ranged reeglid, kes, millal, mis tingimustel."

Protseduur õnnestus alles kolmandal katsel ja juunis 2023 sai 70-aastasest naisest esimene, kes Tammerti abistatud enesetapu toel siit ilmast lahkus. Pensionärist insener tuli ja viis oma tehnika ära.

"Mina läksin hommikul oma igapäevasele käigule ta juurest läbi. Ja siis ma leidsin ta," meenutas tütar.

Juulis 2023 sättis Tammert oma aparaadi üles Viljandimaal raske haigusega mehe juures, kuid ka siis tekkis tõrge. Kliendi lähedane sattus situatsioonile peale ja kutsus kiirabi. Just sealt jõudis võimude kõrvu, et Tammert on asunud tegelikult teenust osutama. Aga enne, kui surmaseade konfiskeeritakse, jõudis järg paar päeva hiljem 60-ndates Terjeni.  

Terje poeg meenutas: "Ma mäletan seda päeva, kui see kõne tuli. Ta helistas mulle, oli napisõnaline, ütles, et ma nüüd soovin minna. Ma küsisin, et kas "reisile". "Reisile" minek oli muutunud meie nagu koodsõnaks, et see lõplik asi ära teha. /…/Mul õnneks oli vaba päev ja ma sain minna hooldekodusse, vaielda arstidega, kes ütlesid, et teda ei tohi ära võtta, sest ta vajab siin tuge ja oma ravimeid ja kõiki asju. Siis vaidlesin nendega, aga samas inimest nagu vastu tahtmist ei tohi kinni hoida. Seega mul õnnestus ta siis hooldekodust kätte saada."

Poeg küsis emalt ka, kuidas ta ennast tunneb. "Ta ütles rahulikult, et ma olen hästi, olen valmis. Sel päeval ma ütlesin talle, et kuule, kui sa otsustad ümber nagu viimasel hetkel, see on täiesti okei. Me leiame mingisuguse lahenduse, me oleme olemas sinu jaoks."

Taaskord saabus Tammert oma seadmega, kelle esimesed kaks surmaabistamist läksid tehnilistel põhjustel üle kivide ja kändude.

"Mul oli 100 protsenti teadmatus sellega ja see võib-olla ilmekalt näitab ka seda, kui meeleheitel me juba olime, mitte meie, vaid ema ja nagu armastuses tema vastu. See on see, mida perekond teeb. Sest perekonnana me toetame üksteist, ükskõik milles," rääkis Terje tütar.

"Ma olin emale head aega öelnud, ma olin öelnud, et ma olen uhke tema panuse eest minu ellu. Ma tänan teda ja kokkulepe oli selline, et me läheme kohvikusse ära ja siis tuleme tagasi teatud aja pärast," meenutas poeg. Kui nad tagasi tulid, oli ema surnud. "Mina olin siis inimene, kes helistas kiirabisse, et teavitada, et ma leidsin ema surnult."

Tütar lisas: "Ma pole ju arst, mina ju ei näe, kuidas inimesed surevad. Tund aega tagasi ta oli elus ja siis tuled tund aega hiljem ja siis sa näed, on mingi sinised jalad. See on tegelikult õudselt õõvastav. Aga samal ajal ma tean, et meid kõiki lohutas, et ema on nüüd kohas, kus ta tahab olla."

Augusti lõpus tuli Viljandimaa ebaõnnestunud juhtumi valguses avalikuks, et Tammertit kahtlustatakse suitsiidikontori käivitamises, talle esitatakse süüdistus ja 2024. aastal mõistetakse ta kahes esimeses astmes süüdi ebaseaduslikus majandustegevuses ja täpsemalt tervishoiuteenuse osutamises.

"Praegusel juhul süüdistatav konkreetselt võttis vastu otsustuse, et tema võib läbi teenuse pakkumise sekkuda teiste inimeste ellu selliselt, et see lõpeb. Ja kui me vaatame jällegi teiste riikide kogemust, kus abistatud enesetapp on legaliseeritud, siis nendes riikides ju ei ole vaidlust selle üle. See on tervishoiuteenuse valdkond," leiab prokurör Kartau.

Terje pojale tundub veider, et riik üritab klassifitseerida kõike. "Et kui ma panen kassile rattad alla, kas ta siis seaduse silmis on jalgratas või? See ei ole terviseteenus, see on inimese teenus, mis aitab inimesel elu lõpetada. Seda võiks nimetada täpselt nii, nagu see on."

Terje tütart häirib aga arrogantsus, et keegi ei julge ära otsustada nii inimväärset teemat nagu on õigus oma elust lahkuda, kui enam lootust ei ole. "Ma ei saa sellest teemast aru, kuidas me ei saa seda ära otsustada, sest see on nii normaalne teema. Ma ei saa aru, kuidas me oleme nõus kaasinimesi piinama."

Mari Kartau juhib tähelepanu asjaolule, et selleks, et see üldse saaks olla reguleeritud, peaks väga suur osa ühiskonnast seda aktsepteerima, samuti peavad sellel olema kindlad reeglid. "Kindlad reeglid peavad olema selleks, et oleks tagatud patsiendi ohutus ja kogu see tegevus toimuks riigi kontrolli all. Me ei taha, et meil oleks sellised põrandaalused suitsiidikliinikud."

Terje tütar ütles aga seepeale, et nende pere puhul oli see aastaid läbi kaalutud otsus ja aastaid perekonnaga läbi räägitud otsus. "Me aastaid proovisime leida kõikvõimalikke lahendusi. Ja Tammert ei ole põlve otsas tegija mees, vaid Tammert on samamoodi tegelikult lihtsalt nagu sümptom, mis tekib siis, kui riik ei võta vastutust riigi kohustuste eest," sõnas Terje tütar.