Me kõik teame või vähemalt arvame teadvat, mis on kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne valitsusele. See on nõuanne, mida tuleb riigil teha ja mida läheb kaitseväel vaja, et võita sõda, kui sõda tuleb. Ent sõjalise nõuande kõrvale vajame ka samaväärse kaaluga sisekaitselist nõuannet, mille annaksid ühiselt politsei- ja piirivalveameti, kapo ja päästeameti juhid. Siis saame tõesti rääkida Eesti kõikehõlmavast kaitsest.

Sõda on Eestis paraku kohal, hübriidsõda

Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo ühe selgituse järgi on tema sõjalise nõuande eesmärk "valitsust informeerida nii ohupildist, ohumuutustrendidest kui ka nendest vajadustest, mis meil vaja teha, et olla oma ülesannete tasemel".

Muidugi peame teadma, millised on Venemaa võimalikud kavatsused ja suutlikkus alustada oma naabrite vastu sõjalist agressiooni. See on elementaarne. See teadmine annabki meile tarkuse sõjalisele ohule vastu seista, olla parimal võimalikul moel valmis ning teha seda kõike koos liitlastega nii heidutavalt, et sõda jääb ära. Keegi ei alusta ju Euroopa Liidu või NATO vastu sõjalist rünnakut, kui teab, et kollektiivne vastulöök tuleb kohe ja see on ründajat ennast purustav.

Ma ei taha kedagi hirmutada, kuid tuleb ausalt tunnistada, et sõda on Eestis paraku kohal. Hübriidsõda. Ainus, kes riigi sees takistab, et see ei kasvaks päris-sõjaks, on meie sisekaitsejõud.

Samasugust pilti näeme kõigis Euroopa Liidu ja NATO piiririikides, mille valitsused ja julgeolekuteenistused otsivad lahendusi nn varjusõja ohjeldamiseks ja võitmiseks. Sellise laiapindse ülesande sõnastab ka Eesti põhiseadus, mille järgi on meie riik loodud "kaitseks sisemisele ja välisele rahule". Jätame meelde: võrdselt sisemisele ja välisele rahule.

Alguses tuleb vastane võita mittesõjaliste vahenditega

Siseministrina mõtlen lugupidamise ja uhkusega oma valitsemisala inimestele, kes hoiavad Eesti sisemist rahu. Politsei- ja piirivalveamet (PPA), kaitsepolitsei, päästeamet, häirekeskus, SMIT (riigi suurim IT-asutus, meie infotehnoloogia- ja arenduskeskus ehk tehnoloogial põhineva kaasaegse sisekaitse selgroog) ja sisekaitseakadeemia. Nad teevad seda ö, ööpäevaringselt professionaalselt ja edukalt. See on riigi julgeoleku ja siseturvalisuse esimene ja ka viimane kaitseliin enne konventsionaalset sõda.

Selleks, et see kaitseliin peaks, oodatakse asutuste juhtidelt igaühelt oma valdkonnas ja omavahelises koostöös vastase võitmist Eesti pinnal mittesõjaliste meetmetega. Keeruline ülesanne, mille lahendamine nõuab nutikaid inimesi ja kaasaegseid vahendeid.

Mittesõjalise tegevuse ohupilt on detailidest (seal saatan peitubki) rikkam kui ainult militaarne vaade ning vastase tegevus on varjatum kui ainult sõjaliste võimekuste arendamine teisel pool piiri. Nii kätkeb näiteks väljend "Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas" endas tugevat ja nähtavat sõjalist osa alates raketilöökidest kuni diversioonigruppide kasutamiseni, kuid mis oluline: selles väljendis on ka suur roll sisejulgeoleku sihipärases õõnestamises, millega luuakse samuti eeldused riigi iseseisvuse ja terviklikkuse kaotuseks. Mõistagi koos sõjalise tegevusega.

Sest mis on sisejulgeolek? See tähendab riigi püsimist ja toimimist meie põhiseaduses sätestatud viisil, mis saavutatakse peamiselt riigivastase vaenuliku mittesõjalise tegevuse ennetamise ja tõkestamisega. Siseturvalisuse all mõistame aga stabiilset elukeskkonda, kus on tagatud inimeste elu, vara ja õiguste kaitse ning mille eelduseks on kehtiv avalik kord ja tõhus elanikkonnakaitse.

Lause koalitsioonilepingusse

Arvan, et on aeg algatada tava, millega PPA, kapo ja päästeameti juhid esitavad valitsusele kord aastas ühise sisekaitselise nõuande, mis asetuks loogiliselt kaitseväe juhataja sõjalise nõuande kõrvale.

See on põhjus, miks tegin ettepaneku lisada koalitsioonilepingusse lause "Kuulame ära riigi püsimiseks vajalike võimekuste arendamisel PPA, kapo ja päästeameti peadirektori sisekaitselise nõuande.".

Niisugune sisekaitseline nõuanne sõnastaks sisejulgeoleku ja -turvalisuse ohupildi ning meie vajadused, et julgeolekuohud maandada. Jah, ka vajadused, mille kantseliitlik vaste on "ressursid" ning mis tegelikult tähendab raha. Paraku on nii, et vaid vabatahtlikkusega sisejulgeolekut ja -turvalisust ei hoia ega arenda.

Eesti kaitstuse lahutamine sõjaliseks kaitseks ja sisejulgeolekuks on kunstlik ja eksitav. Eesti ei ole kaitstud, kui meie sõjaline kaitse lonkab ja sisejulgeolek oleks ülitugev. Ning vastupidi: Eesti ei ole kaitstud, kui meie sõjaline kaitse on parim ja lööb kõige kaugemale, aga lonkaks sisejulgeolek. Riigikaitse on laiapindne, seda me ju mäletame, eks?

Olgem ausad, suurem osa kõrge tõenäosusega julgeolekuohte on eelkõige mittesõjalised. Erinevalt sõjast on need kohal juba täna. Meie – siseministeeriumi ametite PPA-st kuni SMIT-ini – ülesanne on samaaegselt neid ohte maandada ja valmistuda ka võimalikuks eskalatsiooniks. Üks eluline näide on ulatuslik evakuatsioon, kui peame olema valmis paljude inimeste üheaegseks evakuatsiooniks nn tsiviilsete ohtude korral, olgu põhjuseks üleujutus või tööstusõnnetus, aga ka sõjalise ohu korral, mil mastaabid, piirangud ja üldse olud on hoopis teised.

PPA, kapo ja päästeameti juhtide ühine sisekaitseline nõuanne valitsusele oleks asjakohane iga-aastane täiendus kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele. Nii näeksime Eesti kaitset kõigist vajalikest nurkadest.