Kui suur on Eesti kunstituru kogumaht, ei oska keegi päris täpselt öelda, sest suur osa teostest leiab omaniku otse kunstnike ateljeedes.

Galerist Siim Raie, kelle magistritöö Eesti Kunstiakadeemias uuris, miks ostetakse kunsti, ütleb, et lisaks seitsmele oksjonimajale vahendab Eestis kunsti ligi 40 ettevõtet, kellest suur osa tegeleb nii kunstimüügi esmaturu, näitusetöö kui ka järelturuga.

"Eesti kunstituru kogu maht on kuskil 20 miljonit eurot aastas. Kunstituru puhul kehtib sama, mis kogu äris, et seda kaupa, mida letis ei ole, osta ei saa ehk galeriidel ja oksjonimajadel on tugev roll tegelikult üldise suuna kujundamisel ka maitsete kujundamisel ja turu loomisel," ütles Raie.

24 aastat kunstiturul tegutsenud Vernissage galerii tõi sel nädalavahetusel peetud oksjonile 168 teost 85 autorilt. Valikus oli nii vanemat kunstiklassikat ja pallaslasi kui ka moodsaid autoreid.

"Kõige vanem töö on aastast 1847. See on August Mattias Hageni maal - suurepärane, museaalne töö, mille alghind tuleb vist ainult 18 000 eurot. Kõige värskem on Liis Ördi oma, mis on valminud 2024. aastal ja mille alghind on 2600 eurot," rääkis Vernissage galerii galerist Kristiina Radevall.

Kogenud galeristi sõnul võib teose hind enampakkumise käigus tõusta ka 20 korda või rohkem.

"Eelmisel aastal oli kõige kallim töö Villem Ormissoni maal "Pimeda mehe portree" ja haamrihind oli 195 000 eurot," ütles Radevall.

Haus Galerii äsja toimunud kevadoksjonil sündis uus moodsa kunsti hinnarekord, mille püstitas Tiit Pääsukese rahvarõivaist inspireeritud maal aastast 1989, "Rahvariie III, Mustjala ainetel", mille alghind oli 24 000 eurot ning mis müüdi 133 000 euroga. Allee galeriis sai parima haamrihinna - 87 000 eurot - samuti Tiit Pääsukese maal "Part".

Rekordeid püstitasid ka Richard Uutmaa, Ando Keskküla ja Valdur Ohaka teosed.

Staažikas galerist Piia Ausman ütleb, et tänavu langetati oksjonil pigem teadlikke otsuseid kui lasti end emotsioonidest kaasa kiskuda.

"Kui inimene on otsustanud, et ta ühte või teist tööd tahab, on ta pigem valmis selle eest maksma rohkem ja minema oksjoni konkurentsis lõpuni, kui siis vaatama mingisugust alternatiivi kõrvale. See on üldine iseloomustus. Viimase kahe aasta lõikes oksjonil osalejate arv ei ole muutunud, aga pisut on muutunud see käitumine," sõnas Ausman.

Ligemale veerand oksjonitele pandud töödest jääb siiski müümata või leiab omaniku alghinna eest.

"Niipalju kui mina statistikat pidanud olen, siis tõesti, vaid kolmandiku tööde puhul läheb päriselt rebimiseks või enampakkumiseks. See on võibolla ka sõnum oksjoni korraldajatele, et need ajad, kus kõike õnnestus oksjonil müüa, on võibolla hetkel läbi, sest oksjonil osalejate ootus on teatud kvaliteet," sõnas Raie.

Rahvusvahelise kunstimessi Art Baseli kunstiostjate uuring väidab, et järgmiste aastate kõige suurem mõjutaja kunstiturul on generatsioonide üleminek ehk varade liikumine ühelt põlvkonnalt teisele.

"Järelturgu toidavad kolm inimlikku tragöödiat: pankrot, lahutus ja pärimissituatsioon. Tavaliselt see on see hetk, kus tuleb otsustada, et kuidas vara jagada, mida müüa, mida mitte müüa ja seal hakkavad sellised generatsioonilised muutused toimuma," sõnas Raie.

Ka Eesti turul on juba teatud nihe toimunud.

"Kui varasematel aastatel ja kaugemale vaadates oksjonitel domineerisid ja pealkirju tekitasid pallaslased ja ennesõjaaegne kunst, siis täna suurem osa pakkumisest on Teise maailmasõja järgne kunst ja autorid," ütles Raie.