Eesti julgeoleku üks tähtsaim osa on meie ühine soov kaitsta iseennast, üksteist ja meie väärtusruumi ning vara. Efektiivselt saame turvatunnet tagada ainult üheskoos panustades ja valmistudes. See ei tähenda tingimata, et igaüks meist peaks kandma relva, vaid seda, et teeme hästi, mida oskame ja panustame oma võimaluste piires.

Praegu on käimas iga-aastane kevadine õppus Siil, kuhu suunduvad tuhanded isad, emad, töökaaslased, sõbrad ning tuttavad. Tänavu on õppustele kaasatud 16 000 reservväelast ning järgnevatel aastatel tõuseb see arv veelgi: 2026. aastal 22 300 ja 2027. aastal üle 20 000 inimese.

Seda silmas pidades on oluline, et meie ettevõtted valmistuksid lühikesel perioodil toime tulema sellega, et on puudu kriitilisest ressursist. Ja kuigi saame selgelt ja julgelt öelda, et meil ei ole midagi karta, siis see ei tähenda, et me ei peaks valmistuma või harjutama olukorraks, kus suur osa meie inimestest peab riigi kaitseks veetma ka pikemat aega töölt või kodust eemal.

Ettevõtjate seas läbiviidud uuringust selgub, et 66 protsenti ettevõtjatest on valmis säilitama vabatahtlikult reservväelase sissetuleku õppekogunemise ajal, kui see vähegi võimalik on, sest eks väiksemas ettevõttes võib palga säilitamisest olla väljakutsuvam seegi, kuidas äraolevat töötajat üldse asendada.

Kaubandus-tööstuskoda suhtleb aktiivselt kaitseministeeriumi ja teiste osapooltega, et tagada parem õigus- ja maksukeskkond, mis toetaks palka säilitavate ettevõtete arvu kiiret kasvu.

Oleme samal ajal aga ka seisukohal, et palga säilitamine ei tohi olla kohustuslik, vaid peab olema vabatahtlik tegevus, sest selle täitmine eeldab, et tööandjal on võimalik palgafondist kohustust täita hetkel, kui töötaja ei loo väärtust ettevõttele, vaid panustab riigikaitselistesse tegevustesse.

Samuti oleme rõhutanud vajadust, et riigi hüvitis reservväelastele peab tõusma vastavalt inflatsioonile. Samavõrd oluline oleks vabastada tööandjapoolne palgavahe kompensatsioon sarnaselt haigushüvitisele sotsiaalmaksust. Tegemist oleks selgelt win-win lahendusega.

Teisel poolel on meil ligi kolmandik tööandjaid, kes ei ole teadlikud palga säilitamise vajadusest või selle olulisusest. Vajadus on lihtsalt mõistetav, kuigi riik toetab teatavas mahus õppekogunemisel osalevat reservväelast, siis ei ole see võrreldav ega asenda igapäevaselt teenitavaid tulusid. See omakorda mõjutab aga reservväelaste motivatsiooni minna õppekogunemisele.

Kuigi ettevõtjana võiks mõelda, et õppus on nagu puhkuse, kus töötaja midagi ei õpi, siis luuakse seal lisandväärtusi ka tööandjale. Näiteks tuletatakse meelde esmaabi andmist ja rakendatakse erinevaid juhtimisoskuseid. Rääkimata ülesannetest, kus tuleb võtta vastutust ning tulla toime stressirohkete olukordadega. Vähem tähtis ei ole seegi, et kõige mustema stsenaariumi korral kaitseb seesama töötaja ka oma tööandja vara ning vabadusi. Rääkimata tervest ühiskonnast.

Meie ühine julgeolek ei seisa vaid igapäevaselt laigulist kandvate inimeste õlgadel, vaid sõltub meie kõigi ühisest soovist kaitsta Eestit, mille eest vaid 33 aastat tagasi ennastsalgavalt võitlesime.

Seetõttu kutsun üles toetama teineteist võimaluste piires ning tagama, et kõigil oleks võimalikult lihtne panustada oma riigi, oma väärtuste ning oma vabaduste kaitsesse. Mida lihtsamaks me teeme reservväelaste osalemise õppustel, mida rohkem väärtustame panust riigikaitsesse, seda turvaliselt saame me end tunda praegustes keerulistes oludes.