Plaanide kohaselt võiks mobilisatsiooni korral Eesti kaitsele tõusta 43 000 meest ja naist. Kui vaadata osakaale selle võitlejate hulga sees, siis kutseliste kaitseväelaste, kaitseliitlaste ja nn kuuma reservi kõrval moodustavad suure hulga need reservistid, kes on vanuses 30–60 ning kes hõlmati maakaitse koosseisu kolm aastat tagasi ja kes pole kiirreageerimisreservi koosseisus.

Valdav enamik neist 10 000-st pole varasemalt olnud kaitseliidus ning kaitseväeteenistuses omandatu on kas ununenud või lihtsalt vananenud. Probleem on seda teravam, et ka hiljuti omandatud oskused pole Ukraina sõja kogemuste valguses piisavad. Seetõttu on ülimalt kiiduväärt kaitseväe mõte võtta ühel aastal vähem ajateenijaid ja õpetada uute põhimõtete järgi välja esmalt instruktorid, et uuem teadmine kaasaegsest sõjapidamisest saaks levida.

Instruktorite väljaõppega koos oleks aeg uuendada ka maakaitse ülesandeid, ettevalmistust ja toimimise põhimõtteid. Ukraina sõda on näidanud, et territoriaalkaitse üksused on pidanud vajadusel sõdima eesliinil.

Praegune maakaitse on valmistatud ette eelkõige ülesanneteks tagalas, mööndustega ka lokaalseteks lahinguteks. Varustus ega väljaõpe ei viita eeldusele kohtuda vaenlase eliitväeosadega. Keerulises olukorras peab juhtimispunkti ohvitser langetama otsuseid kiiresti ja see võib tähendada vajadust kasutada maakaitse üksusi rindeüksuste asemel. See vajab aga täiesti teistsugust ettevalmistust.

Alustada tuleks sellest, et neid valmistatakse ette kui rindeüksusi, kelle esmane kasutus konflikti võimaliku alguse korral on küll (lähi)tagalas. See looks osalistele juba teistsuguse mentaalse arusaamise oma ülesandest. Oluline on vältida ohtu, mis tekib sõdurite peas siis, kui tegelik olukord erineb kardinaalselt eeldatud oludest.

Palju on räägitud suurekaliibrilisest moonast ja kaugtulevõimekusest, aga maakaitse üksuste paremaks relvastamiseks võitluseks vastaste aktiivse ründejõuga pole siiani eriti juttu olnud.

Üks olulisemaid puuduvaid elemente on droonid ja nendega seotud väljaõpe. Tõsi, ka kaitseväe ülejäänud osades vajab see teema veel tugevat edendamist, aga selle teadmise ja oskuse maakaitse rühmadesse jõudmine on veelgi ajakulukam, sest suur osa nendest üksustest käivad koos väga harva. See oskus ja võimekus peaks olemas olema igas maakaitse rühmas. Sellise väljaõppe läbiviimiseks aga ilmselt ei piisa kümnepäevasest õppekogunemisest kolme aasta tagant.

Selleks, et tulevikus oleks kaitseväes ja hiljem reservüksustel lihtsam droonioperaatoreid koolitada, oleks vajalik, et koolidel oleks olemas tehnoloogiavaldkonna tundide läbiviimiseks õpetajad, kes drooniteemat valdaksid. Tikkimise ja heegeldamise asemel, mida paljud teismelised poisid ja tüdrukud koolides tehnoloogiavaldkonna tunnis teevad, oleks eluks märksa praktilisem oskus droonide juhtimine ja lihtsamate droonide kokkupanemine. Kasuks tuleks see nii rahu- kui ka sõjaaja tingimustes. See on iga kooli otsus, mida tehnoloogiavaldkonna tundides täpsemalt õpetatakse.

Kindlasti jõuab drooniõpe mingil hetkel ka kõigi maakaitse rühmadeni. Samal ajal on maakaitses suur hulk jagusid ja rühmasid, kel on reaalne soov osata juba nüüd droonidega midagi mõistlikku peale hakata üksuse tasandil.

Riik võiks kaitseväele üle Eesti eraldada alasid, kus lennuliiklusele ohutult saaksid maakaitse jaod ja rühmad, kes seda soovivad, ise droone lennutada ning oleks veebipõhiselt tagatud ka juhendamine. Alade eraldamisel saaksid kindlasti abiks olla kohalikud omavalitsused.

Kaitseväe poolt oleks mõistlik ette anda suunised, mille alusel saaksid üksused harjutamiseks endale ise droone muretseda, kuniks üksustesse jõuavad keskselt kaitseväe hangitud droonid. Kuna selleni võib minna veel hulk aega, siis oleks mõistlik vahepealset aega sisukalt kasutada. Kodanike tahe tegutseda on tulnud hästi välja Ukrainat aidates, tark oleks seda sama tahet kasutada ka Eesti hüvanguks juba praegu.