"Mingem üheskoos edasi". See on tänavuse Lennart Meri konverentsi teema. See viitab Winston Churchilli kõnele, mille ta pidas 1942. aastal, ajal, mil Euroopa pidi seisma silmitsi jõhkra agressiooniga. Nii nagu ka nüüd.

Churchilli toonase sõnum oli selge: ükskõik kui sünge või lootusetu olukord ka ei tunduks, toob just ühiselt edasi liikumine tagasi päikesevalguse, mis on püsivam kui inimkond seni kogenud on. Ja nii läkski. Mõneks ajaks.

2025. aasta julgeolekukeskkond on taas tormiline ja kaootiline ja seetõttu on igati asjakohane endalt taas küsida: kuidas me liigume edasi üheskoos? Kuidas seda teha?

Esiteks on ilmne, et igasugune edasiliikumine eeldab arusaama, milline on õige suund. Mis määrab selle suuna?

Eestlasele on vastus ilmne: meie väärtused ja põhimõtted näitavad meile teed. Sellised põhimõtted nagu õigusriik, vabadus valida oma saatust ja liitlasi, austus territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse vastu, inimõiguste ja inimväärikuse kaitse.

Need põhialused on meie kompass. Need näitavad õiget suunda. Need aitavad meil vältida rutakaid otsuseid ka siis, kui tormised lained ähvardavad üle pea käia. Õiguse ja õigluse tunnetus aitavad vältida hirmust kantud ohtlikke kompromisse.

Kui tahame edasi liikuda, peab meie kompass töötama. Me peame jääma truuks oma põhimõtetele. Eriti kui peame silmitsi seisma sellise vastastega nagu Venemaa. Venemaa oht ei kao ei meie heatahtlikkuse ega järeleandmistega. Eestil on raske Venemaad ühegi kokkuleppe puhul usaldada, sest ta on rikkunud liiga paljusid leppeid – nii meie endiga kui ka meie liitlastega, sealhulgas meie riigi sünnitunnistust, 1920. aasta Tartu rahulepingut.

Diktaatorite nõudmistele järele andmine ei ole kunagi toonud püsivat rahu. Püsiv rahu on saabunud siis, kui oleme astunud välja mugavustsoonist ja seisnud vastu türanniale.

Eesti seisab vankumatult reeglitel põhineva maailmakorra eest, kus kehtib rahvusvaheline õigus, kus agressioon ei ole aktsepteeritav vahend ning kus kõik sõjakurjategijad vastutavad sõltumata sellest, kui palju tuumarelvi neil on.

Seega, et edasi liikuda, peame usaldama oma põhiväärtusi, oma kompassi. Aga ainult tee tundmisest ei piisa, me peame ka minema edasi. Me vajame konkreetseid samme õiges suunas.

Eesti vanasõna ütleb, et tühi kott ei seisa püsti. Türannide heidutamiseks on vaja jõudu ja tegusid, mitte ainult sõnu. Meie vastased kipuvad arvama, et demokraatlik maailm on nõrk. See tajutav nõrkus paneb nad koonduma, enesekindlust kasvatama ja meid proovile panema. Nad arvavad, et lääne "kott" on tühi, isegi kui see tegelikult ei ole.

Euroopa ei ole alistatud majanduslikult ega poliitiliselt. Kuid nüüd, rohkem kui kunagi varem, peab Euroopa saama tugevaks ka sõjaliselt. NATO on lääne julgeoleku alustala. Aga Euroopa on NATO alus.

Euroopa liigub kaitsevõime tugevdamisel õiges suunas, palju on juba tehtud, kuid minna on veel pikk tee. Eesti investeerib vähemalt paaril järgmisel aastal rohkem kui viis protsenti SKP-st riigikaitsesse. See ei ole poliitiline number, see on meie ekspertide kalkulatsioon selle kohta, kui palju Eesti kaitse ja meie NATO kohustused tegelikult maksavad.

Me kutsume oma liitlasi üles sama tegema. Külma sõja ajal oli NATO keskmine kaitsekulu neli protsenti SKP-st. Praegused ohud on aga veelgi suuremad ja me peame mitte ainult looma uusi võimekusi, vaid ka väljuma aastakümnete alarahastusest tekkinud august.

Jättes 2014. aastal lubatud kaks protsenti investeerimata, on Euroopa kaotanud sadu miljardeid kaitsevõimekustes. Me vajame töötavat heidutust praegu, mitte kümne aasta pärast.

Ülesande keerulisus varjutab sageli selle tähtsust. Mõned ütlevad, et on loomulik, et riigid, mis asuvad Venemaa kõrval, kulutavad kaitsele rohkem. Nad ei näi mõistvat, et Venemaa agressioon ei ole suunatud ainult naabrite vastu, see on suunatud kogu Euroopa ja kogu NATO vastu. Teistsuguse eluviisi vastu, meie eluviisi vastu. Ja sõjas Venemaaga ei oleks Euroopas ühtegi turvalist paika. Iga Euroopa riik on Venemaa naaber.

Euroopa ehitab need sõjalised võimed üles. Tugev NATO koos tugeva Euroopaga on usutav, enesekindel ja suudab seeläbi hoida rahu.

Ja viimaks – et Churchilli üleskutse oleks täielik – mõelgem sõnale "üheskoos". See on ilmselt kõige kergemini defineeritav, kuigi mõnikord tundub see kõige raskemini saavutatav. Eesti usub liitlassuhetesse. Meie edu, meie vabadus, tuleneb otseselt meie koostööst liitlastega. Seepärast oleme pühendunud NATO-le, Euroopa Liidule ja multilateralismile.

Riikidevaheline koostöö on taganud rahu ja julgeoleku Euroopas ja mujal aastakümneid. Liitlaste ühine jõud ja veendumus on parim heidutus meie vastastele. Edukus ja tõhusus sünnib pühendunud juhtimisest. Mul on hea meel, et eelmisel nädalal tekkis uus südamik: Prantsusmaa, Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriik.

Eesti toetab täielikult ka president Emmanuel Macroni ja peaminister Keir Starmeri algatust luua sihipärane tahte koalitsioon, et pakkuda Ukrainale julgeolekugarantiisid. Meie kaitsevägi on valmis selles osalema, kui riigikogu annab heakskiidu.

Eesti toetab samuti Ukraina püüdlusi saada NATO liikmeks. Mitte ainult sellepärast, et see on Ukrainale parim garantii rahumeelsele tulevikule, vaid ka seetõttu, et Ukraina muudaks oma kaitsetahte ja alistumatu sõjaväega NATO-t ennast tugevamaks ja Euroopa tervikuna turvalisemaks. Olen veendunud, et Ukraina saab ühel hetkel NATO liikmeks.

Liitlassuhete loomine on meie tugevus läänes. Me teeme seda paremini kui autokraadid. See on meie trumpkaart. Edukates liitlussuhetes on võtmetähtsusega praktilised ja tulemusele suunatud sammud. Need sammud tugevdavad sidemeid ja toovad vastastikku kasu. Nii nagu Ameerika annab Euroopale jõudu olla globaalne tegija, aitab Euroopa omakorda säilitada Ameerika üleilmset mõjuvõimu.

Kutsun üles seisma kindlalt meie väärtuste eest rahvusvahelisel tasandil, tugevdama oma kaitsevõimet, andma uut elu liitlassuhetele ja liikuma edasi üheskoos!