Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo ja kaitseminister Hanno Pevkur tutvustasid alles kuu aega tagasi esmaseid plaane, kuidas kaitseväge ja kaitseväeteenistust reformida. Ma saan aru, et nüüd on need plaanid veelgi selgemaks muutunud, kuidas?

Jah, see vastab tõele. Kõigepealt äkki alustame sellest, mis ohupilt on. See võib-olla aitab ka paremini uuesti lahti selgitada, miks me peame täpsemaks minema ja anda tausta nendeks uudisteks, mis lähiaegadel loodetavasti on välja tulemas kaitseministri ja kaitseväe juhataja sõnavõttudest.

Venemaa oht on järsult suurenenud, me näeme seda nüüd praeguse Ameerika Ühendriikide vahendatava mingisuguse vaherahu protsessis. Venemaa on väga palju julgust juurde saanud sellest.

Niipea kui see relvarahu saavutatakse, annab see Venemaale võimaluse hästi kiiresti meie piiride taga suurendada kõikide loodud uute üksuste suutlikkust. Praegu ta on ilmselgelt väga tugevalt Ukrainaga seotud, aga see annab talle võimaluse. Nüüd meie peame samamoodi olema juba valmis selleks, kui see asi hakkab juhtuma, selleks et tagada just see, et see balanss Vene üksuste ja meie enda ja siis meie NATO liitlaste vahel ei läheks paigast ära.

See on olnud üks neid põhjuseid, miks me oleme väga selgelt ka läinud valitsuse juurde ja öelnud, et meil on teatud lisavahendeid vaja selleks, et teha see esmane ettevalmistus ära, aga samas ehitada ka üles kogu see struktuur, mida meil on vaja, juhul kui Venemaa kavatseb katsetama hakata ükstapuha, kes meie iseseisvust või ka NATO valmidust kaitsta oma territooriumi.

Mis need plaanid siis on? Ma saan aru, et üks osa nendest plaanidest on see, et kaitseväe kohalolu Narvas peab suurenema.

Jaa, selle on kaitseväe juhataja välja öelnud, olles läbi rääkinud ka parlamendierakondadega ja saanud üllatavalt positiivse vastuse. Küsinud, et miks kaitsevägi juba ei ole Narvas. Läbi kaitseliidu, me oleme seal olemas, aga see plaan on ikkagi viia alaliselt üksused Narva. Läbi selle narvakatele anda see signaal Eesti riigi ikkagi väga tugevast kohalolust seal, harjutada narvakaid sellega, et kaitseväelased ongi igapäevane osa nende linnapildist ja tegelikult natukene ka anda sellist nii-öelda garantiid narvakatele, et tegelikult me oleme seal, see on Eesti riik ja see on väga tugevalt Eesti linn.

Mis sinna Narva siis täpsemalt tuleb, kas tuleb täiesti eraldi kaitseväelinnak?

Praegune plaan, ilma et ma läheks rohkem detailidesse, saab ette nägema ühte baasi, kus hakkavad erinevad üksused esialgse plaani järgi läbi roteeruma ehk siis olles mingisuguse aja lahinguvalves ja seejärel minnes tagasi kas siis Jõhvi või Tapale selleks, et mingi aja jooksul jälle oma normaalset väljaõpet läbi viia.

Kui palju neid inimesi seal Narvas saab olema, kas need on tegevväelased, ajateenistujad, kes?

Seal on nii tegevväelased, ajateenijad kui ka reservväelased ehk siis see üksus, kelle me oleme otsustanud, et tema kord on sinna minna – olenevalt sellest, kus ta oma väljaõppetsüklis parasjagu on – võib täiesti vabalt kaasa võtta ka kõik oma reservväelased ja minna sinna lahinguvalvet tegema. Aga see suurusjärk, me räägime esialgu ca 200–250 inimest korraga.

Kas see suurendatud kohalolu Narvas tähendab ka suuremat relvastatud kohalolu ehk millised relvasüsteemid sinna Vene piirile lähemale nihutatakse?

Kui kaitsevägi läheb sinna, ta võtab loomulikult kõik oma relvad kaasa, küll aga ei ole see midagi sellist, millega kaitseväelased juba ei ole Narvas käinud. Ehk siis meil on [Jõhvi linnakus paiknevad] Viru ja Kalevi pataljon, kes ikkagi väga tihedalt Narvaga tegelevad, käivad seal pidevalt oma harjutusi tegemas või kasvõi paraadidel. Nemad võtavad oma selle varustuse kaasa.

Kuhu see kaitseväe baas seal Narva kandis täpsemalt tuleb ja mis seisus maa omandamisega või baasi rajamisega juba ollakse?

Praegu me oleme seal, kus riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) vaatab neid võimalikke kinnisvaraobjekte Narva linnas ja selle lähiümbruses. Ennekõike me vaatame seda, mis siis kas on juba riigimaa või on maa, mille puhul omanikul on huvi see ära müüa. Kindlasti seal on omad eeldused, kommunikatsioonide olemasolu juba.

Eesmärk on ikkagi see võimalikult Narva linna sisse viia, just sellepärast, et ta muutuks tavapäraseks osaks narvakate igapäevaelust.

Mis selle Narva baasi eesmärk ikkagi on? Kuidas aitab Eesti julgeolekule kaasa, kui kaitseväel on 200–250 teenistujat nüüd varsti ka Narvas kohal, mis funktsiooni see Eesti kaitse seisukohalt omab?

Üks on kindlasti see sümboolne sõnum, et Eesti sõdurid teenivad selles kohas, kus tegelikult meil üks meie suurematest linnadest asub otse piiri peal ehk siis anda ka selline nii-öelda julgeolekusignaal seal.

Teine on kindlasti see, et ma arvan, et see on ka võib-olla kaitseväe poolt pikaaegne võlg narvakatele, sest Narva on ainus Eesti suur linn, kus tegelikult kaitsevägi on väga-väga vähe pildis olnud. Kui me vaatame Tallinnas – absoluutselt üksused olemas. Tartus – kaitseväe akadeemia, kaitseliit, nüüd ka teine brigaad. Pärnus pikka aega oli kaitseväe kohalolu, sinna me tahame ka kindlasti tagasi minna. Narva on kuidagi alati olnud see, kus me oleme jäänud sinna Jõhvi kuidagi nagu kännu taha pidama. Nüüd on vaja tegelikult teha ära see viimane normaalne samm. Läbi kogu Eesti sõjanduse ajaloo on Narvas ikkagi alati olnud tugevad Eesti üksused sees.

Nii et juba mõne aasta pärast võib näha ka näiteks britte või prantslasi mööda Narva promenaadi jalutamas?

Jaa, kindlasti liitlased liiguvad sinna, kus meiegi oleme ja see on olnud teadlik valik. Seda kusjuures huvitaval kombel liitlased ise väga tahavad tegelikult – käia nii Narvas kui ka Jõhvis. Eks nende jaoks on seal omajagu eksootikat. Aga meie jaoks on lihtsalt see, et kuna liitlasüksused on integreeritud Eesti kaitseväega, siis sinna, kuhu läheb Eesti kaitsevägi, lähevad ka meie liitlased.

Mainisite, et Narva baasi suurus saab olema kuskil 200–250 teenistujat, aga kust need tegevväelased sinna Narva tulevad, arvestades, et varem on ju uudistest läbi käinud see, et kaitseväel ei ole piisavalt tegevväelasi. On 500 ametikohta, mis vajavad täitmist, millised tegevväelased sinna suunatakse? Võib-olla saab siit siis sujuvalt edasi minna ka selle teema juurde, kuidas kaitsevägi plaanib selle personaliprobleemi ära lahendada.

Esiteks, Narva ikkagi läheb kaitseväe üksus ja ma toonitan veel kord, seal on tegevväelased, ajateenijad, reservväelased. Vastavalt see üksus, kelle kord on sinna roteeruda.

See vastab tõele, et kaitseväel on praegu ca 500 tühja ametikohta. Lisaks sellele aastani 2030 on meil veel vaja ära täita umbes 400 ametikohta. Kust need ametikohad tulevad? Kõik need uued võimed, mis me oleme siin eelnevate riigikaitse arengukavadega kokku leppinud – need kõik nõuavad järjest rohkem inimesi.

Kui me vaatame 10–15 aastat tagasi, kus kaitsevägi oli väga paljuski jalaväepõhine, standard kaitsevägi, kus võib-olla sellel nii-öelda operaatortaktikul oli lihtne hakkama saada, siis kõik meie viimase aja relvaostud või kaitseinvesteeringud on ikkagi väga palju läinud relvasüsteemidesse, mis nõuavad väga spetsiifilist ettevalmistust.

Nagu näiteks?

Õhukaitsesüsteemid, laevatõrje raketisüsteemid, elektrooniline võitlus ja seal enam sellisest tavalisest ohvitseriharidusest ei piisa. Ehk siis meil on vaja hästi palju spetsialiste hakata ka värbama – insenere, kasvõi selleks, et neid süsteeme elus hoida.

Selleks on muideks ka ellu kutsutud inseneeriastipendium, millele on igal aastal võimalik kandideerida kõikidel inseneeria valdkonnas õppivatel üliõpilastel ja kaitseväe poolt on tagatud see, et peale oma nominaalajaga magistriõpingute lõpetamist me anname neile sõjalise väljaõppe ka. Nad saavad ohvitseridena meie juures teenida. See on see osa, kus tehnoloogia nõuab.

Lisaks sellele meil tulevad uued üksused, uued võimed juurde.

Lühidalt öeldes – vaatamata kõikidele tehnoloogilistele arengutele, meie kõige tähtsam relvasüsteem on alati inimene. Inimesed peavad sõda, inimesed sõdivad üksteise vastu, see on endiselt kahe inimtahte kokkupõrge. Ja selleks, et me oleksime võimelised Eesti riiki kaitsma, selle jaoks on meil kõige rohkem vaja inimesi.

Kõikide nende kaitsekulude tõstmise juures on inimesed olnud sedasi, et me hoiame neid, aga see on andnud võimaluse inimestel tegelikult ka ringi vaadata. See paradoks on, et erasektor, kaasa arvatud kaitsetööstus, suudab alati pakkuda paremat palka, paremat sissetulekut kui kaitseväelased.

Me oleme näinud, kuidas pensioni ärakaotamisega on tegelikult suurenenud see äraliikumine. Noored ohvitserid saavad väga hästi aru, et kuna mingit garantiid neil ei ole või sellist nii-öelda porgandit, mis ütleks, et kui sa teed need aastad ära, siis riik tagab sulle selle. Siis väga paljud on hakanud valima just seda teed, et nad peale 10–15-aastast teenistust lähevadki erasektorisse, mis on täiesti loogiline. Lõppkokkuvõttes inimesed tahavad paremini hakkama saada, rohkem võimaldada endale, oma perele.

Selleks, et me suudaksime kaitseväelasi paremini hoida, me peame kindlasti tõstma nende sissetulekuid, aga tegelikult see nii-öelda personalimeetmete pakett, mis on välja käidud, ei puuduta ainult tegevväelasi.

Me räägime palju olulisematest teemadest seal, nagu näiteks ajateenija toetuse tõstmine 30 protsenti ja selle sidumine tarbijahinnaindeksiga aja tagant. Me räägime sellest, et sõidukompensatsioon tuua ajateenijatele sisse, et ajateenija oma ajateenija toetuse pealt ei peaks veel lisaks maksma oma transpordi eest, kui ta läheb koju või tuleb teenistusse. Me räägime reservväelaste tasu tõstmisest just sellepärast, et me oleme hästi pikka aega hoidnud seda kuskil tasemel.

Aga lõppkokkuvõttes on see, kui riik nii-öelda sunnib inimesi teatud tegevusi tegema. Ma ei ütle, et see sund siin kontekstis oleks midagi negatiivset, siis tegelikult ka see suurenenud vastutus, mis me anname ajateenijatele ja reservväelastele eeldab tegelikult, et me tasustame seda ka oluliselt paremini, kui me siiamaani oleme teinud.

Ehk siis see on terve meetmete kogum, mis on praegu ettepanekuna läinud kaitseministrile ja läbi tema loodetavasti ka vabariigi valitsusele.

Praegu on avaliku teenistuse töötajate palkadest päris palju juttu olnud – kultuuritöötajad soovivad palka juurde, politseinikud ja päästjad on oma soovid avaldanud. Ma vaatasin, et 2020. aastal ehk siis viis aastat tagasi oli tegevväelaste keskmine palk kuskil 30 protsenti üle Eesti keskmise. Milline see tegevväelaste palgatase praegu on ja milline ta peaks olema näiteks juba järgmisel aastal kaitseväe ettepaneku kohaselt?

Ütleme sedasi, et läbi kõige selle – majandusolukorra halvenemise, tarbijahinnaindeksi kasvu, inflatsiooni – oleme jõudnud olukorda, kus praktiliselt saab kaitseväe ohvitser, allohvitser keskmist palka. See 30 protsenti on ära kadunud sealt.

Ehk viimastel aastatel tegelikult sissetulekud võrreldes Eesti keskmisega on hoopis langenud?

Jah, see vastab tõele.

See on üks neid asju, kus me tahame kindlalt just sellepärast, et me suudaksime hoida inimesi, kes on näiteks 20 aastat teeninud, et nad ei valiks seda, et nad lähevad nelja-viiekümneselt meie juurest ära. Sest lõppkokkuvõttes me oleme hästi palju inimestesse investeerinud just selle jaoks, et nad aitaksid meil teha tarku otsuseid. Kui need inimesed ära kaovad, siis...  

Me sedasi naljatades ütleme, et kui me täna võtame noore inimese sõjakooli, siis esimest korda ta kaela hakkab kandma sedasi, et ta saab riigikaitsesse mõttega kaasa aidata umbes 10 aasta pärast. See on see, kus tal tekib see kogemus, arusaamine, ta saab aru, kuidas see vägi toimib. Ta saab aru, kuidas mõtestada mingisuguste võimete ja efektide olemasolu lahinguväljal ja sealt edasi me ju ennekõike maksame inimestele selle eest, mis neil pea sees toimub, mitte nii palju selle eest, kui täpselt nad lasevad või kui kiiresti nad jooksevad. See on ka tähtis osa, aga mida vanemaks sa kaitseväes saad, seda rohkem me vaatame selle poole, kui efektiivselt sa suudad mõtestada asjade tegemist, kui palju sa suudad panustada just ideetasandil kaitseväe ja riigikaitse paremaks muutmisse.

Milline see tegevväelaste palgatase võrreldes Eesti keskmisega peaks olema järgmisel aastal, et teie süda rahul oleks?

Ma seda numbrit ei hakka siin välja ütlema, ma jätan selle kaitseministrile ja kaitseväe juhatajale. Ma ütlen lihtsalt sedasi, et me tahame jõuda tagasi sinna, kus 30 protsenti üle Eesti keskmise oleks kindlasti tagatud meil.

See on miinimum?

Jah.

Aga teie soovid on kõrgemad?

Meie soovid ei ole nii palju kõrgemad, kuivõrd üks osa meetmetest räägib ka sellest, kuidas pikaajalisi olijaid paremini hoida. Ja seal võib sisse tulla hoopis kas siis staažitasu komponent või midagi sellist. Aga ma ütlen, et ma need täpsed lahtirääkimised jätaksin kaitseväe juhatajale ja kaitseministrile.

Kui palju tegevväelasi peaks lähiaastatel kaitseväes lisanduma, et need vajadused oleksid kaetud? Praegu me teame, et 500 ametikohta on mehitamata. Te mainisite, et tegelikult viie aasta perspektiivis lisandub veel 400.

Me räägime umbes 1000 inimesest, keda meil on järgmise viie aasta jooksul vaja kaitseväkke tagasi tuua, värvata, välja õpetada ja panna nende üksuste ja uute tehnoloogiatega tegelema.

Räägime põgusalt lahinguvalvest. See on uus termin, mida paljud pole kuulnud, ei teata, mida see tähendab. Mainisite ka, kui me Narvast rääkisime, et inimesed tulevadki sinna ja saavad seal lahinguvalvet ellu viia. Mida see lahinguvalve elluviimine näiteks Narvas endast kujutab või mis asi see lahinguvalve üldse kontseptsioonina selline on, kuidas see hakkab välja nägema?

Kõik need noored mehed ja naised, kes on ajateenistuses käinud, mäletavad, et viimased 25 aastat me oleme olnud organisatsioon, kes hästi süstemaatiliselt, pikalt valmistab Kevadtormiks ette mingisuguse reservüksuse. Ja siis kutsutakse see reservüksus reservist välja õppekogunemistele ja me hoiame teatud hulka üksusi ja noori inimesi kogu aeg valmiduses mobilisatsiooniks.

Need muudatused, mis me tahame alates 2027. aastast sisse viia – et ajateenistus on ainult kaheteistkuuline, meil on kaks korda aastas võtmised – tähendavad seda, et me tahame, et ajateenijad peale sõduri baaskursuse, erialakursuste selgeks saamist hakkaksid üksustena juba käima lahinguvalves.

Mis see täpselt tähendab – ma toon lihtsa näite.

Meil on õhukaitsesüsteem, mille puhul praegu me võiksime öelda, et meil on valmidus õhukaitse elluviimiseks 1,5 kuud aastas. See on umbes see koht, kus õhutõrjepataljon, olles välja õpetanud kõik oma üksused, ütleb, et "jah, praegu ma saan selle kohe põllu peale panna", tal on kõik osised välja õpetatud, ta suudab infot vastu võtta, jälgida vastase õhuvahendite tegevust ja ka tegelikult kasutada raketti või kahurit või muud asja selle hävitamiseks. Arvestades nende relvasüsteemide keerukust, siis miks me ostame neid selle jaoks, et neid ainult poolteist kuud aastas hoida valmiduses, meil vajadus on ju hoida neid võimalikult pikalt ja kogu aeg valmiduses.

Ehk siis ajateenija jaoks lahinguvalve hakkabki tähendama seda, et mingi ajahetke on ta 24/7 oma süsteemiga alalises valmisolekus. Ta jälgibki seda, mis pilt tuleb õhuväest sisse. Ta vaatab, kas tema relvasüsteem on korras, nad teevad põhimõtteliselt oma taktikalist tegevust sedasi, nagu nad teeksid seda sõja ajal.

Jalaväeüksuste puhul see on täpselt see, et nad ongi valmis igal ajahetkel hästi kiiresti kohe reageerima, ükstapuha mis ohule. See ei ole siiamaani olnud see, kuidas kaitsevägi oma üksusi välja õpetab või neid kasutab.

Kui ma ennist rääkisin sellest, et ajateenijatel tuleb kohustusi juurde – see ongi täpselt see lahinguvalve, millest ma räägin. Ehk siis me hakkame neid käsitlema kui meie kamraade, sõdureid juba oma ajateenistuse ajal, kus nad ongi see vägi, kellega me oleme valmis igal ajahetkel kohe vastu astuma.

See ei võta ära meilt reservväge. Reservvägi jääb endiselt Eesti riigikaitse selgrooks. Lihtsalt see annab meile võimaluse olla paremini valmis reageerima, ükstapuha, millistele julgeolekuohtudele.

Me hästi palju räägime sellest, kuidas Venemaa viib hübriidkampaaniat igapäevaselt läbi NATO vastu. Lihtsad näited Eestis, mille vastu me peame olema valmis tegutsema – võtame näiteks needsamad kaablite lõhkumised Läänemeres. Mereväel peab olema võimekus ka ajateenijate baasil ära mehitada oma alused selliselt, et nad on võimelised merealal ennast kehtestama.

Praegune süsteem väga paljuski paneb jälle omad piirangud, kus merevägi peab suurema osa ajast tegema kõiki neid ülesandeid tegevväelastega. Just sellepärast, et meie väljaõppesüsteem on olnud hästi pikk ja süstemaatiline, võimaldades ajateenijate valmisolekut, nagu ma ütlesin, umbes ainult 1,5 kuud aastast.

Millised üksused või millised ajateenijad lahinguvalves on? Kas need on kõik ajateenijad, et kui ajateenistuja tuleb, siis ta peabki arvestama, et saab mingi positsiooni, kus ta on lahinguvalves või me räägime ikkagi, et osal ajateenijatel on selline ülesanne?

Ei, see idee on täpselt selles, et kõik meie noored mehed ja naised, kes ajateenistusse tulevad, saavad selle sõjaaja ametikoha ja vastavalt oma üksuse eripärast on tal olemas kas tegevus, positsioon või mingi muu asi, mis seob ta väga selgelt ära, mis tema ülesanne on juhul kui midagi nüüd peaks juhtuma.

Kui eelmine kaitseväe juhataja kindral [Martin] Herem hästi palju rääkis sellest, kuidas Venemaal on alati võimalus konna keetmist teha, ehk ta tõmbab kiiresti oma üksused üles, Eesti kaitsevägi peab sellele kuidagi vastama, läheb õppekogunemiste kallale ja siis nii-öelda Venemaa järsku tõmbab oma valmiduse maha – meie oleme juba ära raisanud oma ressursi.

See lahinguvalve funktsioon peab meil aitama omada piisavat jõudu igal ajahetkel täiesti ettenägematutele olukordadele kiiresti vastata ning anda rohkem aega ka selle reservväe ülestõmbamiseks.

Mis need lahinguvalvepositsioonid näiteks Narvas võiksid olla? Lihtsalt et inimestele näitlikustada, on see piirivalvamine näiteks?

Ei, piirivalvamine on endiselt PPA ülesanne. Ma ei lähe nende positsioonide kallale. Küsimus ongi selles, et meil on olemas üksus Narvas, kes on võimeline hästi kiiresti näiteks blokeerima vastasele ligipääsu Narva linnale.

Rääkides ajateenistuse ümberkujundamisest, siis üks osa on ju ka see nii-öelda vaheaasta. Järgmine aasta kaitsevägi võtab vastu senisest vähem ajateenijaid, selleks et tegevväelased, kes varem on neid ajateenijaid – hästi lihtsustatult – kantseldanud, saaksid koolitust, ümberõpet. Ma olen aru saanud, et neid instruktoreid või tegevväelasi hakatakse koolitama Ukraina-kogemuse põhjal. Kas see tähendab, et seda koolitust viivad läbi ka siis ukrainlased?

Me oleme avatud kõikidele variantidele. Fakt on see, et selleks, et me 2027. aastal saaksime uue väljaõppesüsteemiga edasi minna, selle eelduseks on see, et meie tegevväelased on korralikult välja õpetatud.

Praegune süsteem, kuidas ajateenijate väljaõpe on toiminud, paratamatult ei anna tegelikult tegevväelastele väga palju võimalusi enesetäiendamiseks, et omaenda oskuseid hoida kõrgel tasemel. Mis tähendab aeglast nii-öelda allakäiku mõnes mõttes.

Me oleme täiesti selgelt aru saanud, et peame oma tegevväelased saama sellisesse konditsiooni, kus nad saavad aru, mis on kõige viimase sõja kogemus, sest me ostame uued relvasüsteemid. Me räägime droonidest, elektroonilisest võitlusest, luureseadmetest, mis tulevad üksuse tasemele. See kõik tähendab seda, et meie tegevväelased peavad saama võimaluse õppida selgeks, mida see tähendab, kuidas sellega opereerida ja mis see sulle lahinguväljal juurde annab.

Me võtame 2026. aastal ainult ca 1000 ajateenijat, sest kaitseväe juhataja on öelnud, et kõik uued võimed peavad olema väljaõpetatud, ehk siis me räägime HIMARS-itest, Caesaritest, keskmaa õhutõrjest. Ja ülejäänud osas on suuresti need üksused, kes tagavad meie julgeolekut ehk siis väekaitset. 2027. aastal me lähme tagasi normaalse ajateenijate sissevõtmise juurde, kus meil on endiselt vaja aastas kuni 4000 ajateenijat.

Kui neid ajateenijaid hakatakse uutmoodi õpetama ja ka tegevväelased õpivad, kuidas uutmoodi õpetada, siis mis saab reservväelastest, kas ka nemad õpetatakse uutmoodi ümber, kas näiteks see tähendab ka seda, et reservväelastele tulevad lisakoolitused. Näiteks et õpetataksegi reservväelased kõik koos droone lennutama?

Jah, see tähendab täpselt ka seda, et meil on kohustus oma reservvägi samamoodi tõmmata kogu selles õppeprotsessis kaasa. 2026. aasta näiteks – hetkel me vaatame päris tugevalt sisse, kuidas me saaksime võimalikult suure arvu reservväelasi täpselt samamoodi nendest koolitustest läbi lasta. See ei tähenda, et me kutsume terve pataljoni või brigaadi kuskil välja, vaid pigem see tähendabki, et me hakkame kutsuma lühemate perioodidega teatud gruppe inimesi, kellel me värskendame ära nende enda oskused ja tahame õpetada juurde kõik need uued võimekused või oskused, mis selle üksuse tüübiga on väga selgelt seotud.

Rääkida on siin veel palju, küll uutest võimetest, mis kaitsevägi saab, küll järelkasvu koolitamisest kaitseväe akadeemias, aga need küsimused jõuame ehk küsida ära mõnel teisel korral. Igatahes aitäh teile, kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Vahur Karus, et meiega täna liitusite ja jõudu!

Aitäh ja head veteranipäeva!