Ühes vanas nõukogude anekdoodis sai pikaajaline parteifunktsionäär suure preemia. Nagu ikka kutsuti asutuse rahvas tseremooniale kokku, suruti kätt ja peeti kõnesid. Kui üks noorem kolleeg sosinal vanemalt uuris, mida pärjatu tunnustuse saamiseks teinud on, vastas too: "Ei midagi. Aga ta tegi seda hästi kaua.".

Mille eest, kellele ja kunas peaks avalikus sektoris preemiat maksma, on alati palju poleemikat tekitanud. Sel kevadel sai peaaegu korraga ametist priiks kaks muuseumijuhti, keda kultuuriministeerium kohtles täiesti erinevalt.

Märtsi alguses lahkus ennetähtaegselt ametist Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juht Kertu Saks, kes oli sellel kohal olnud kolm aastat. Ehkki Tartu Postimees kirjutas muuseumis valitsenud sisepingetest, põhjendas Saks ise taandumist vajadusega anda ohjad üle värske jõuga juhile ning tõdes muu hulgas, et praeguses majandusolukorras on raske juht olla ning et talle kui tallinlasele tähendas Tartus töötamine ka kodust eemalolekut. Mõni nädal hiljem kandideeris Saks Viljandi kultuuriakadeemia direktoriks.

Kerkinud küsitavustest hoolimata tänas kultuuriministeerium Saksa silmapaistvate töötulemuste eest ühe kuupalga suuruse tulemustasu ehk 5000 euroga. Silmapistvate töötulemuste hulka hõlmati kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Marju Reismaa kirjelduse järgi mitte ainult hiljutised teened, vaid ka mullu ja tunamullu tehtu.

Koos aprillikuuga sai läbi Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku tööaeg. Tema juhitav asutus on muidugi tublisti väiksem kui ERM, kuid selle eest oli ta ametis 11 korda kauem kui Saks ehk 33 aastat. Kultuuriministeerium tunnustas ka Pihlakut. Tänukirjaga. "Rahalise preemia määramine ei olnud riigieelarve pingelise seisu tõttu võimalik," selgitas Reismaa Sakalale.

Mõnes mõttes on Jaak Pihlaku preemiata jätmine muidugi loogiline. Ta oli aastaid vastu kultuuriministeeriumi plaanile muuta riigiasutus Viljandi Muuseum sihtasutuseks. Tema ametist lahkumise põhjuseks oligi lõpuks see, et riik sihtasutuse ära tegi ja sai seega ka konkursi korras uue juhi valida.

Teisest küljest mahub 33 aasta sisse ka palju muud kui vaidlused omandivormi pärast. Kui ERM-i puhul arvestati juhi kaks aastat tagasi antud panust, miks siis mitte Viljandi muuseumi direktori kahekümne aasta eest tehtud tööd? Ahjaa, vabandust! Riigieelarves ei olnud ju preemia jaoks raha. Viimased 5000 eurot maksti paar kuud varem välja.

Ma ei taha väita, et Viljandi muuseumi direktor oleks tingimata pidanud preemiat saama. Tõepoolest, praegu on kärpeaeg, isegi kui summad ise on sümboolsed. Neid kahte juhtumit ning nende juurde toodud põhjendusi kõrvutades on aga üsna ilmselge, et riik lähtub sajaseid luhvtitades isiklikest sümpaatiatest ja suvast, mitte kindlatest põhimõtetest. Ja seda isegi ühe ministeeriumi ja samade ametipositsioonide puhul.

Kui vaadata ka ülejäänud riigiasutusi, omavalitsusi, riigifirmasid ja muudes vormides avalikku sektorit läheb pilt järjest segasemaks. Miks maksti paar aastat tagasi haigekassa juhatuse liikmetele kümneid tuhandeid eurosid preemiat, kuigi ravijärjekorrad on nii pikad, et isegi järjekorda panemiseks tuleb järjekorras seista? Miks külvati Eesti Energia eelmine juhatus enne ametist lahkumist üle sadade tuhandete eurodega?

Loomulikult ei pea erinevad organisatsioonid toimima täpselt sama moodi. Vahel võib olla täiesti põhjendatud isegi kahjumis ettevõtte juhile suurt preemiat maksta, sest lekkiva pargase vee peal hoidmine ja parandamine on palju raskem töö kui kenasti pärituult triiviva laeva tüürimine. Lisaks peab avalik sektor, eriti aga riigifirmad, konkureerima võimekate tippjuhtide pärast eraettevõtlusega, kus boonused võivad olla märgatavalt suuremad.

Kui uudis Eesti Energia juhtide pangaarvele kantud summadest 2023. aasta kevadel avalikkuse ette jõudis, kerkisid paljude inimeste kulmud juuksepiirini. Eesti keskmist teeniva inimese jaoks on hoomamatu juba see, et kellelegi palk on 20 000 eurot kuus. Ja kui ta saab siis veel lahkudes kuldse käepigistusena kaasa üle 300 000 euro, nagu juhatuse esimees Hando Sutter, tõusevad peas ärritusest püsti nii juuksed kui ka kulmukarvad.

Sutteri lahkumiskompensatsioonist ligi 240 000 eurot oli hüvitis, mida tuleb seaduse kohaselt maksta, kui soovitakse keelata endisel võtmetöötajal konkureerivas ettevõttes tööle hakata. Seda kasutavad laialdaselt ka erafirmad, sest see on odavam kui konkurentideni jõudvast infost saadav kahju.

Seega jääb küsimus ca 60 000 eurosest tulemustasust, mille puhul peaks olema määrav, kas omaniku soovitud ja eelnevalt kokku lepitud tulemus saavutati. Arvestades nii toonase rahandusministri kui ka peaministri karmi kriitikat, tundub et mitte. Aga ega me väga täpselt teada ei saanudki, kas ja milliste tulemuste saavutamise oli nõukogu juhatusega eelnevalt kokku leppinud. Kui mõõdetavaid eesmärke seatud ei olnud ja preemiat maksti selle eest, mida valitsus omanike esindajatena pidas suureks läbikukkumiseks, on sellele mõistetava põhjenduse leidmine pehmelt öeldes keeruline.

Mõistetavus on avaliku raha kasutamisel hädavajalik. Mida arusaamatumalt sellega ümber käiakse, seda vähem usaldavad inimesed oma riiki ja tahavad sellele makse maksta.

Nagu öeldud, kõiki päris ühe lauaga lüüa ei saa, kuid vähemalt üldist kokkulepet, millisel juhul tippjuhte premeeritakse ja mis puhul mitte, vajab avalik sektor küll. Kas tulemustasu määramiseks peab olema saavutanud varem seatud sihid või piisab sellest, et leping läbi saab? Kas mõjuva põhjuseta ennetähtaegne lahkumine on väärt rahalist tänu? Aga vallandamine?

Ilma mõistetavate reegliteta pole lootustki, et avalik palgapoliitika usaldusväärsena mõjuks. 5000 ja 300 000 eurot on selleks niikuinii liiga erinevad summad. Nullist rääkimata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.