Veidi üle nädala tagasi esitas Euroopa Venemaale ultimaatumi. Kui Vene režiimi juht Vladimir Putin ei nõustu kohe 30 päeva pikkuse vaherahuga, kehtestavad Euroopa Liit ja USA koos Venemaale uued sanktsioonid.

Putin eiras seda hoiatust ja USA president Donald Trump ei vastanud karmilt, nagu Euroopa lootis. Viimase nädala on Euroopa juhid siiski rääkinud uutest karmidest sanktsioonidest.

"Ainult üks konkreetne ettepanek on tehtud – tingimusteta vaherahu. Me jätkame uute sanktsioonide ettevalmistamist koostöös Ameerika Ühendriikidega juhuks kui Venemaa ei nõustu," lausus Prantsusmaa president Emmanuel Macron.

Kui Macron ütles reedel, et detailidest on veel vara rääkida, siis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen andis samal päeval rohkem vihjeid.

"Me paneme kokku järgmisi sanktsioone. Selle paketi peamisele elemendid on näiteks Nord Stream 1 ja 2 vastased sanktsioonid, veel enamate varilaevastiku laevade sanktsioonide alla panek ja madalam nafta hinnalagi. Lisaks veel sanktsioonid Venemaa finantssektorile," ütles von der Leyen.

Mõtteid on Brüsselis ringi põrgatud veel – kuid tegelikult ei ole ikka selgelt plaani, millised sanktsioonid ja miks just nüüd Venemaa rahu teele sunniks.

"Ma arvan, et on tunne, et me oleme lõpule lähemale jõudmas. Muidugi on Euroopa poolt tahe oma sõnad sekka öelda läbirääkimistel, sest me ei ole otseselt laua taga. Ausalt ma olen üllatanud, et pärast rohkem kui kolme aastat sõda inimesed ikka arvavad, et sanktsioonid muudavad midagi. Ma ei arva, et Putin väga hoolib võimalikest sanktsioonidest. Ma kahtlen ka, kas see USA administratsioon on valmis Putinile tõsiselt valu tegema," lausus mõttekoja Egmont Institute teadur Sven Biscop.

Euroopa loodab samas, et Trumpi kannatus on katkemas ja viimaks on USA valmis Venemaa suunal karmimat kätt kasutama.

"USA on oma seisukohta muutnud vähemalt kolm korda ühe nädala jooksul," nentis mõttekoja Friends of Europe teadur Jamie Shea.

Euroopa on positiivse märgina viidanud sanktsioonidele, mida on pakkunud USA vabariiklasest senaator Lindsey Graham,  näiteks 500 protsendi suurust tollimaksu riikidele, mis seni Vene energiat ostavad.

"Mure on selles, et 500-protsendine tollimaks Indiale, Hiinale, Türgile või teistele riikidele, mis on põhilised Vene nafta ostjad, õõnestaks president Trumpi plaane nende riikidega teha kaubandusleppeid," lausus Shea.

Eurooplased samas kardavad astuda samme, mis Venemaal tõsiselt valu teeks. Näiteks, et võtta Venemaalt päriselt ära külmutatud vara või Vene varilaevastikul keelata läbisõit Taani väinadest.

Asi pole vaid ameeriklastes vaid ka eurooplased pole suutnud tõesti karmides meetmetes kokkuleppida, sest nad kardavad tagajärgi oma majanduslikule mainele. Kui meie võtame ära kellegi vara, siis tekib alus, et teised saavad meie vara ära võtta. Euroopa ei näi siis enam kui hea koht, kuhu investeerida," lausus Shea.

Täiesti hambutud Euroopa sanktsioonid siiski pole.

"Me ei peaks alahindama, mida Euroopa Liit on selle kolme sõja aastaga saavutanud. Me kehtestasime sanktsioonid väga kiiresti. Fakt, et Putin on mitmel korral koos USA administratsiooniga öelnud, et ta tahab sanktsioonide kaotamist – või vähemalt osa, näiteks SWIFT pangatehingute sanktsioonide kaotamist – näitab, et need teevad talle valu," lausus mõttekoja CEPS tegevjuht Karel Lannoo.

See on teine põhjus, miks praegu räägitakse uutest karmidest sanktsioonidest. Vene majandus on nõrgem kui kiirel pilgul tundub – uus jõupingutus võiks mõjuda.

"Turud harjuvad sanktsioonidega pärast kolme või kuut kuud. Mõned ütlevad, et need enam ei tööta, sest turg on kohanenud. Nii et kui tahta maailmale näitada, et sul on tõsi taga, siis on vaja väga jõulisi samme kasvõi mõneks nädalaks. Lihtsalt, et teha viimane püüdlus lootuses see sõda peatada," ütles Lannoo.

Kuid see võib olla ka eksitee. Kui karmides sanktsioonides ei suudeta kokku leppida, on Euroopa nõrkus selgelt näha.

"Minu vaade on, et kõik need järjestikused sanktsioonipaketid ei ole enam ammu kasulikud. Pärast kui me panime kokku esimesed suured sanktsioonid, mida rohkem pakette me proovisime lisada, seda rohkem tekkis lahkarvamusi. Me näitasime vähem ühtsust kui oleksime suutnud. Tõeline tähelepanu oleks pidanud palju varem minema sellele, et toota rohkem relvi, mida Ukrainale saata ja anda neile jõud rindel," lausus Biscop.

Pessimistlik vaade on see, et Euroopa on ise Ukraina aitamiseks hiljaks jäänud ja nüüd püütakse vaid veenda ameeriklasi, et Venemaale ei tohiks liiga palju järelandmisi teha.

"Trump ei tee midagi valesti öeldes, et aeg on sõlmida vaherahu, sest sõjalises mõttes Ukraina kaotab aeglaselt aga pidevalt. Euroopal ei ole midagi pakkuda. Meile ei ole viisi kuidas Ukraina territooriumi vabastada. Mure on selles, et Trump näib tahtvat sõda lõpetada mitte Ukraina kasuks vaid selleks, et Venemaaga suhted taastada. See tähendab, et tõenäoliselt tahab ta teha Venemaale palju suuremaid järelandmisi kui Ukraina või Euroopa," ütles Biscop.