Donald Trump on öelnud, et ta sooviks olla Rooma paavst, ja lasknud tehisarul end ka paavstina kujutada, sellega Vatikani ilmselt põhjalikult solvates. Kuid võib-olla on see aja märk, et esimest korda valiti paavstiks just Ameerika kodanik Robert Francis Prevost, kes võttis endale nimeks Leo XIV.

Uus paavst on võtnud selgema hoiaku Vene-Ukraina sõja suhtes ja on rääkinud vajadusest sõlmida õiglane rahu, kuna eelmine paavst Franciscus oli kõnelenud rahust kui eesmärgist omaette, valimata seejuures poolt ja õiglust rõhutamata.

Oma ametisse astumise missal Püha Peetruse väljakul mõistis paavst Leo XIV muude sõnumite kõrval hukka majandussüsteemi, mis ekspluateerib maailma ressursse ja marginaliseerib vaeseid.

Paavsti sõnul on maailmas endiselt liiga palju lahkhelisid ja liiga palju haavu, mida tekitavad vihkamine, vägivald, eelarvamused ja hirm erinevuste ees. Saab vaid spekuleerida, kas see on kriitika globaliseerunud majandussüsteemi vastu, mis tugineb odavale tööjõule arenguriikides ja odava tööjõu ärakasutamisele lääneriikides endas.

Ilmselgelt ei klapi paavsti sõnum kokku globaliseerumise ideoloogiaga, mis näeb maailmastumist positiivse protsessina kui suundumust avatusele, kaupade vabale liikumisele ja rahvusvahelisele koostööle.

Teiselt poolt ei vasta paavsti sõnumile ka Trumpi ehitatud müürid Ameerika ja Mehhiko piiril, need on vastuolus katoliku kiriku sõnumiga armastusest ja ligimese aitamisest. Need piiritõkked on kannatuste allikaks paljudele ladinaameeriklastele, kelle toimetulek või lootused on seotud USAga ja kelle perekondi need piirid sageli lahutavad.

Washingtoni rahutuvi

On tuntud tõde, et ajaloo kriitilised hetked toovad esile nii- või teistsuguseid liidreid, kes hakkavad ajaloo kulgu kujundama. Vara on ennustada, kas Leo XIV saavutab sama suure mõju kui tema üks kuulsamaid eelkäijad, Poola päritolu paavst Johannes Paulus II, kes Poola vabadusliikumist toetades ja kommunistlikku süsteemi kritiseerides aitas oluliselt kaasa idabloki lagunemisele.

Suurmeeste tulekuks peab aeg olema küps, see tähendab, et muutuste vajadus on kasvanud paratamatuseks või koguni kriisiks ja oodatakse kedagi, kes pakub lahendusi.

Trump on nüüdisaja kriitilise olemuse ära tabanud ja maailmastumise negatiivseid trende ära kasutades võidelnud end ajaloo lavale selle kulgu muutma. Otsekui rahutuvi külastab ta Araabia riike ja räägib endast kui rahutoojast, kes pole algatanud ühtegi sõda. Lähis-Ida vaates on ta eesmärk leida liitlasi ja lahendusi keerukale olukorrale, kus ühel pool on oma tuumaprogrammi edendav Iraan ja teisel pool Iisrael, kes Hamasiga sõdides on kõik Araabia riigid enda vastu pööranud.

Washingtoni rahutuvi oli valmis lendama ka Istanbuli, et kohtuda Vladimir Putiniga, kuid Kremli diktaator otsustas kohale mitte ilmuda, mis võttis ka rahutuvilt vajaduse seal oma tiibu lehvitada. On ilmselge, et Putin ei kavatse lähiajal sõda lõpetada ja valmistub uueks suviseks pealetungiks; Venemaa sõjatööstus ja kahurilihakonveier on saavutanud täispöörded ning selle kohene peatamine põhjustaks Kremlile hulganisti riigisiseseid probleeme.

Sõjatööstus on Venemaa üks peamisi majandusmootoreid ja selle seiskamine tekitaks lisaks puudujääkidele eelarves ka hulganisti töötuid ja tähendaks muu hulgas väljamaksmata pensione Putini kõige kuulekamatele toetajatele. Kuid veelgi ohtlikum on korraga demobiliseerida sadu tuhandeid tapmisoskustega marodööre ja nood mööda Venemaad laiali saata.

Trump hoidub jätkuvalt Venemaad otse survestamast ja uusi sanktsioone kehtestamast, lootes sellega Putinit rahukõnelustele meelitada. Kuigi Putin kasutab Trumpi osavalt ära, siis paistab, et Trumpi see nii väga ei häirigi, sest see võimaldab tal püsida tähelepanu keskmes ja täita oma rahumissiooni. Selles on Putin talle pigem suureks abiks. Nii ei lase Trump end ilmselt ka kellegi arvamusest segada nii kaua, kuni püsib illusioon, et mängitakse tema ja mitte Putini reeglite järgi ning maailma kõikide uudiskanalite kaamerad ja mikrofonid on suunatud tema poole.

Rändeprobleemid ja töökohtade kolimine

Fundamentaalsest aspektist vaadatuna mõjutavad globaalseid protsesse ennekõike maakera elanikkonna kiire kasv, ülerahvastumisest tingitud keskkonnaprobleemid ja selle kõigega kaasnev vaesus. Sõjad, kuni need püsivad lokaalsetes piirides, on vaid üks väljundeid ülerahvastatuse ja ressursside ebavõrdse jaotusega tekkinud pingetele. Või siis tõesti on sõda juba ka lõpplahendus, kui asi jõuab tuumarelvade kasutamiseni.

Vaesuse vohamine on viinud töökohad jõukast läänest ära sinna, kus odav tööjõud on valmis seda kõige soodsamalt tegema ja pannud ka mingi osa inimkonnast liikuma, et leida tööd ja paremat elujärge jõukamates riikides. Nii on töökohtade kaotus ja immigratsioon just need juurpõhjused, mis teevad muret suurele osale Ameerika elanikkonnast ja mis tõid võimule Donald Trumpi, kes lubas nende probleemidega tegeleda. Ja see polnud hoopiski mitte küsimus Vene-Ukraina või Iisraeli-Hamasi sõjast, mis talle Valge Maja ukse avas.

Võib küsida, kas töökohtade ümberkolimine ja migratsioon ongi jõudnud selle kriitilise piirini, mis võimaldab kõnelda ajaloo pöördepunktist. Rahvasterände osas on ajalugu näidanud, olgu see siis rahumeelne või toimunud sõdade ja vallutuste teel, et see on peamine põhjus, miks riigid või terved impeeriumid ja kultuurid on hävinud ning asendunud millegi muuga.

Kui kõnelda rahumeelsest rändest, siis sunnib inimesi selleks ennekõike näljahäda ja oht elule, kuid majanduspõgenikke ka lihtsalt lootus paremale elujärjele. Ka Ameerika riigi lõid sinna rännanud eurooplased, kes uskusid, et Uues Maailmas ootab neid parem tulevik. Ja nad ei eksinud – tänu söakatele ja ettevõtlikele sisserännanutele sai Ameerikast maailma võimsaim riik. Et selle hinnaks oli maa põlisasukate ja nende kultuuride täielik hävitamine, on omaette teema, mis ühtlasi kinnitab üldist tõde, et sisseränne hävitab lõpuks kõik selle, mis oli varem.

Nüüd on ajaloo pendel liikunud ja sihtmärgiks on saanud maailma rikkaim riik ise. Pole ju välistatud, kui lisada siia kerge annus irooniat, et ajalooratta edasi pööreldes saab USA-st hispaaniakeelne Mehhiko osariik.

Töökohtade rändest ja selle fundamentaalsetest mõjudest maailma arengule on meil nüüd juba üksjagu teadmisi. Ameerika näide osutab, et selline majandusmudel ei pruugi toimida ja ka töökohtade ränne võib olla hävingu põhjuseks, nagu on näidanud Ameerika inimtühjaks jäänud linnad, mida kunagi toitis autotööstus või mõni muu tööstusharu, mis nüüd on alltöövõttudena kolinud Ladina-Ameerikasse, Hiina või kuhugi mujale Aasiasse.

On siis kriis tõesti käes?

Niisiis, kas me oleme jõudnud mingisse ajaloo murdepunkti? Kas Ameerika valijad on selle tõesti ära tabanud? Kas selle on ära tundnud Saksamaa valijad, kes aina enam toetavad rahvuslikult meelestatud parteisid? Prantsuse valijad? Austria valijad? Miks äärmusparteid on Euroopas populaarsust kogunud ja miks valitsused on hakanud neid aktiivselt tõrjuma või koguni represseerima?

Rääkides Saksamaast, siis selle riigi valitsuse meetmed ääreparteide ja äärmusliikumiste vastu tulenevad ühelt poolt ajaloo kibedatest õppetundidest, kuid teiselt poolt ilmselt toidetakse end ka lootusega, et kultuurierinevused ja neist tulenevad pinged on ajas mööduv nähtus, mida on rassivaenu hukkamõistmise, rohkete sotsiaaltoetuste ja muude meetmetega võimalik ühiskonnast välja juurida. Või siis enam ei loodetagi, vaid üritatakse olukorda lihtsalt kontrolli all hoida.

ÜRO andmetel elab rohkem inimesi kui kunagi varem teises riigis kui see, kus nad sündisid. 2024. aastal oli rahvusvaheliste migrantide koguarv 304 miljonit, mis on 3,7 protsenti kogu maakera rahvastikust. Võrreldes 1990. aastaga, kui maailmas oli hinnanguliselt 154 miljonit rahvusvahelist migranti, on nende arv peaaegu kahekordistunud. Migration Data Portal toob ÜRO andmetele tuginedes välja, et suurimad immigratsiooni sihtriigid on USA (52,4 mln sisserännanut), Saksamaa (16,8 mln), Saudi Araabia (13,7 mln), Ühendkuningriik (11,8 mln) ja Prantsusmaa (9,2 miljonit).¹

Kuid olulised pole mitte niivõrd need arvud, kuivõrd sisserännanute osakaal elanikkonnas. USA-s moodustavad välismaal sündinud sisserännanud 14,3 protsenti elanikkonnast; 22,8 protsenti neist pärineb Mehhikost, 6,1 protsenti Indiast ja 4,6 protsenti Hiinast.² 

Saksamaal on sisserände taustaga inimesi 24,3 protsenti elanikkonnast, neist suurem osa Türgist, Poolast, Süüriast ja Rumeeniast.³ Prantsusmaa elanikkonnast moodustavad sisserännanud 10,3 protsenti, suurem osa neist pärineb Alžeeriast, Marokost ja Portugalist.⁴ Rootsis moodustab välismaal sündinud elanike osakaal 20,8 protsenti. Rootsi sisserännanuist suur osa pärineb Soomest, kuid ka islamitaustaga Aasia riikidest nagu Iraak, Afganistan, Süüria, Pakistan jt.⁵

Kui meenutada, kuidas eestlased tundsid end Nõukogude ajal, kui sisserännanute osakaal suurenes neljandikuni elanikkonnast, muutub mõistetavaks ka see, mida tunnevad praegu migratsiooni ja võõraste kultuuride surve all olevate riikide elanikud. Võõrastele kultuurimõjudele lisandub immigrantidega seonduv kuritegevus – terrorism, pommiplahvatused, inimröövid, autoga sõitmine rahva hulka, pussitamised, vägivaldsed protestid, autode süütamine, tänavavägivald jne, mis alati jõuab ka meedia esiuudistesse ja millel on seeläbi erakordselt negatiivne mõju püsielanike suhtumisele sisserännanuisse.

Sellel taustal polegi ootamatu, kui Ameerika president Donald Trump ütleb, et tahaks olla Rooma paavst, ja laseb tehisarul end sellena ka kujutada. Tema, Ameerika valijate valitud "paavst", kes kuulutab, et on vaid kaks sugu ning vaid mees ja naine saavad omavahel abielluda, on suure osa ameeriklaste jaoks paavstim kui paavst ise. Luteri kirik on abielu küsimuses ammu alla andnud ja laulatab ka samasoolisi paare; katoliku kirik ei luba preestritel abielluda isegi mitte naisega ja on üritanud silmad kinni pigistada pedofiilia ning ahistamisskandaalide ees, mille põhjused peituvad paljuski preesterkonna tsölibaadinõudes.

Veel midagi ajaloost

Ei saa unustada, et ka Vene-Ukraina sõda on üks rahvastikupoliitika tagajärgi, mille planeerijaks oli üks inimkonna suuremaid kombinaatoreid Jossif Stalin. Kuigi NSV Liit jaotati Stalini juhtimisel rahvusriikideks ja autonoomiateks, ning seda just nagu rahvuslike pingete maandamiseks, siis tegelikult üritati neid riike ja autonoomiad selle varjus venestada ja venekeelse elanikkonna kaudu riigisiseselt juhtida.

Ka tõmbas Stalin piirid nii, et need ei ühtinud elanike etniliste piiridega, mis samuti lisas "mänguruumi" nn rahvusriikidega manipuleerimiseks. Stalinliku rahvuspoliitika vilju nopib nüüd ka Putin, kellel rahvuslikke pingeid tagant õhutades ja venekeelset elanikkonda ära kasutades on õnnestunud osa Ukraina territooriumist hõivata. Stalin võib aga hauas rõõmsalt vuntsi kruttida – ta tegi head tööd.

Põhjused, miks Euroopa Liidu riigid on võimaldanud nii massilist sisserännet, on olnud erinevad. Need tulenesid kolonialismi järelmitest, võimaldades koloniseeritud riikide elanikel immigreeruda emamaale (indialasi Inglismaale, alžeerlasi Prantsusmaale, indoneeslasi Hollandisse), vajadusest tööjõu järele (türklaste immigratsioon Saksamaale) või lähtusid humanitaarsetest kaalutlustest (sõjapõgenikud Lähis-Idast ja Aasiast).

Hulganisti on tulnud illegaalseid põgenikke ka üle Vahemere, mis on osa organiseeritud kuritegevusest. Nüüdseks on muutused Euroopa seniste rahvusriikide etnilises koosseisus jõudnud selle kriitilise piirini, mis on põhjustanud püsielanikkonna vastuseisu. Kriitilisest piirist kõneleb ka äärepealsete parteide edu Euroopa riikides. Uus on see, et Trumpi juhitud administratsioon on asunud neid parteisid toetama ja süüdanud nende kaitseks oma moraalimajaka.

Kuhu see kõik viib ja kelle majakas näitab õiget teed, seda me veel ei tea. Trumpil on jäänud aega maailma muuta veel kolm ja pool aastat ning selle aja jooksul võib maailm tõesti ka kuhugi ära pöörata.