Sirli Männiksaar, kas teie esimene mobiiltelefon oli Ericsson või Nokia?

Minu päris esimene mobiiltelefon oli Nokia, aga seda jätkus mulle umbes kuueks tunniks – sain ta lõuna ajal ja õhtul see varastati juba ära. Aga järgmine mobiiltelefon oli mul Ericsson. Kuigi Ericsson ei tegele enam päris palju aastaid telefonide tootmisega, oli brändi ja nime poolest mul Ericssoniga lähedane suhe juba siis.

Teie olete veel sellest põlvkonnast, kus koolis õpilastel mobiiltelefone ei olnud.

Pigem ei olnud jah.

Aeg on päris oluliselt muutunud. Kui te Ericssoni tööle läksite, siis Ericsson enam mobiiltelefone ei tootnud?

Seda aastanumbrit ma peas päris täpselt kokku ei pane, aga Eestis tol hetkel mobiiltelefonidega ei tegeletud. Ma arvan, et ei pane mööda, kui ütlen, et siis oli bränd nimega Sony Ericsson, mis oli maailmas ja Eesti turul olemas, aga see polnud valdkond, mis oleks Eesti Ericssoni päevakorda kuulunud.

Kui Ericsson enam mobiiltelefone ei tee, siis missuguste mobiiltelefonidega Ericssoni töötajad räägivad?

Ericssoni töötajad räägivad erinevate mobiiltelefonidega, sellistega, mis meie maailmavaate või brändiga kokku sobivad. On erinevaid brände, et töötajad saaksid valida, kes eelistab üht, kes teist operatsioonisüsteemi. Me tõepoolest telefone ei tee, aga teeme kõike muud, mis võimaldab meil telefonidega rääkida.

Arvan, et enamikule Vikerraadio kuulajatest jääb see kõik muu üsna ähmaseks, sest mida käega ei katsu, mida sul taskus pole ja mida sa ei näe, sellest hästi aru ei saa. Mida Ericsson Eesti teeb ja toodab?

Ericsson on maailma üks suurimaid telekommunikatsiooni ettevõtteid. Meie missioon või vaade on, et kõike, mida on võimalik ära ühendada ja digitaliseerida, seda saab teha. Me arendame tooteid, tarkvarateenuseid, mis puudutab kõike, mis on seotud mobiilsidevõrkude ehitamise ja juhtimisega. Me töötame koos suurema osa maailma operaatoritega ja teeme seda loomulikult ka Eesti turul, samas Eestis tuntakse meid pigem tööstusettevõttena. Sellel on väga kindel põhjus. Loomulikult tegeleme me Eestis ka oma põhitegevusega, kuid samal ajal on siin suur arenduskeskus, mis just riistvaratooteid arendab ja turule toob. Tänasel hetkel on need peaasjalikult kõige uuemad 5G tooted, mis pole kindlasti mõeldud ainult Eesti ja Euroopa turule, vaid globaalselt.

Ma vaatan, et minu mobiiltelefoni ekraanil on ka 5G kiri. Kas see tuleb siia Ericssoni seadme kaudu?

Oleneb, kes on operaator.

Kuidas Ericsson Eesti 1800 Tallinna töötajat jagunevad? Kui paljud neist on nii-öelda sinikraed, kes midagi kusagil liini taga teevad ja kui paljud on valgekraed, kes arendavad ja programmeerivad?

Mulle ei meeldi neid termineid kasutada, me oma maja sees ei kasuta juba mõnda aega ei sinikraed ega valgekraed, sest neid on raske tänasel päeval defineerida. Võib-olla oleks see päevakohane, kui tegeleksime masstootmisega ja oleks selline puhas töölise ja tööstuse töö.

Meil töötab osa inimestest vahetusega, nende ülesannete seas on tooteid koostada, aga kuna meil on arenduskeskus, on tootmistöötajal, kes paneb kokku prototüüpe, ka väga kõrged tehnilised oskused, et aidata kaasa, olla osa arendusprotsessist, sest nemad on ju need, kes selle asja lõpuks kokku panevad, katsetavad, annavad tagasisidet, mida tuleks muuta, et toodet, kui me ta turule toome, on võimalik suuremates kogustes toota.

Täna töötab töötajaskonnast alla poole vahetustega, ehitab ka prototüüpe ja sinna hulka kuuluvad tehnikud, kes on 24/7 majas olemas. Aga üle poole moodustab insenerkond, arendajad, ka teatud tugifunktsioonid, kes varuvad materjale kõigeks selleks, et asi tehtud saaks.

Kui paljud töötajad on siit kohapealt, Lasnamäelt, Tallinnast ning kui paljud on mujalt maailmast tööle värvatud?

Inimeste personaalandmed on privaatsusega kaitstud, seda ma ei ütle, kes kust linnaosast tuleb, see on igaühe enda asi, aga suurusjärgus 20-25 protsenti on neid, kes tulevad teistest Ericssoni üksustest, teistest riikidest – need on tippspetsialistid teatud valdkonnas, kus meil Eestis on abi vaja olnud. Kuid suurem osa töötajaskonnast on siitsamast Eestist. Me väärtustame kõiki, seda mitmekesist seltskonda, kes meil majas on.

Olid ajad, kui Ericsson Eesti aastakäive oli üle miljardi euro. See oli üle kümne aasta tagasi. Viimastel aastatel on Ericsson Eesti aastakäive olnud umbes pool sellest, ehk poole miljardi euro kanti. Suured arvud mõlemad. Aga ikkagi, kuidas seda selgitada – kas te teete nüüd Eestis poole vähem või teete teisi asju või teistmoodi kui varem?

Me pigem teeme teisi asju ja teises osas toote elutsüklist.

Kui graafikul numbreid vaadata, on see väga otseses korrelatsioonis sellega, mis hetkel me hakkasime liikuma suurest tootmiskeskusest ümber arenduskeskuse poole. Kui varem oli meie lisandväärtus teatud suurusega, samas me väga palju konsolideerisime saadetisi, tõime sisse ja viisime kaupa välja, siis loomulikult oli käibenumber väga suur ja see oli väga oluline tegevus.

Täna on põhimõtteliselt kogu arendustöö väga kõrge lisandväärtusega, meie jaoks ei ole väga suurt väärtust lihtsalt kaupade liigutamisel, meie jaoks on väärtus oskusteave ja see, mida me siin kohapeal teeme. Ning jah, siis on käibenumber tõesti selle võrra väiksem, aga lisandväärtus on tegelikult märkimisväärselt suurem.

Kuidas kirjeldada, kus globaalses telekommunikatsiooniseadmete või spetsiifilisemalt 5G seadmete tarneahelas Ericsson Eesti asub?

Ericsson Eesti on Ericssoni üks kolmest suurest globaalsest arenduskeskusest ehk ta asub väga olulisel kohal. Töötame iga päev arendusüksustega ja meie asi on tooteid tootestada põhimõtteliselt sellest hetkest, kui paberist on vaja füüsilist toodet hakata tegema, seda katsetama, tootmisprotsesse disainima hakata. Nii et me oleme nii arenduses kui ka tarneahelas üliolulisel kohal.

Aidake veidi paremini aru saada – teie mõtlete siin toote välja või teete esimesed prototüübid, aga need nii-öelda karbid, mis masti või masti alla tööle lähevad, toodetakse massiliselt kusagil Brasiilias ja Indias.

Osaliselt toodame me siin ka. Selleks, et toode varases elutsüklis stabiilseks muuta, on vaja oskusteavet, kuidas toota. Natuke lihtsustatud vaade: päeval on meil insenerid liinide ääres, tegelevad arenduse ja liinide jm disainiga ning öösel toodame me neid tooteid varases elutsüklis, et saada andmeid ja tagasisidet, kuidas näeb asi välja suuremas mahus tootmises. Kui toode on ära stabiliseeritud ja meil on kliendid, kes asuvad maailma teistes otstes, siis puhtalt logistiliselt ei ole neid mõtet ilmtingimata Eestis edasi toota ja siis jagame me need erinevatesse tootmiskeskustesse mööda maailma laiali, sinna, kuhu on mõistlik. Ning teisalt teha füüsiliselt ruumi järgmistele, uutele toodetele, et fokuseerida oma inimesed ja tegevus järgmistele põlvkondadele.

Ericsson teatas eelmise aasta juunis tootmis- ja tehnoloogiakeskuse rajamisest Ülemiste Citysse, mis oleks tähendanud Eesti läbi aegade üht märkimisväärseimat investeeringut mahus 155 miljonit eurot. Detsembrikuus 2024 teatas Ericsson aga investeeringu ära jätmisest. Mis juhtus? Mis tingis Ericsssoni investeerimisplaanide muutuse?

Vaadates turu olukorda, vaadates ka, kus Euroopa investeerimiskliima ja majandus on, nägime, et see ei ole meie jaoks mõistlik. Ma ei ütleks, et me lõpetasime investeerimise, vaid me suuname investeeringud natuke ümber.

Meie põhifookus on loomulikult esmajoones tagada, et meil on piisav eelarve ja piisavad investeeringud portfellis ja toodete turule toomiseks ning teise sammuna oli see meie oma töötajate jaoks ja meile endale üks arengusamm, aga me jätkame oma põhitegevusse investeerimist. Jätkame ka investeerimist, et moderniseerida olemasolevad.

Meie jaoks oli tegemist hoonega. Loomulikult pakub iga uus hoone teatud lisaväärtust, samas meie strateegia jääb, me investeerime edasi, lihtsalt vorm ja formaat on natuke erinevad. Pigem ongi see tingitud üldisest raadiosidevaldkonna turu ülemäärase keerulisest olukorrast.

Kas krunt jäi teile, on ootel, et ehk tulevad paremad ajad või on krunt kinnisvaraportaalis müügis?

Krunt on meie valduses ja meie omanduses. Eks me tegeleme ettevõtte siseselt nende teemade analüüsiga, mis ja kuidas edasi toimetada.

Et kinnisvaraportaalis seda üleval ei ole? Seda osta ei saa?

Võite vaatama minna ja järeldused teha.

Kas tegevus, mis algselt kavandati Eestisse uude keskusesse, läks hoopis USA-s? Te avasite eelmisel aastal Lewisville'is Texases uue tehase?

Lewisville´i tehas on avatud viis aastat tagasi.

Laiendus oli eelmisel aastal?

Jah, seal oli väike laiendus, ruumilaiendus. Lewisville´i tehas tähistas viie aasta sünnipäeva esimesest tootmisest. Seda tegevust, mis oli uude hoonesse plaanis, me juba teeme Eestis. Meie jaoks oli see lihtsalt oma tegevuse konsolideerimine ühte majja. Ehk see, mida me sinna plaanisime liigutada, on see, mida me Eestis niikuinii teeme. Ja me lihtsalt jätkame selle tegevust nendes asukohtades, kus me praegu oleme.

Kas selle otsuse puhul olid suurema kaaluga globaalsed olud või Eesti kohalik keskkond?

Meie jaoks on see globaalne otsus. Meie jaoks on ikkagi globaalsed olud ja kui vaadata otsa maailma ja Euroopa majandusele, siis nagu ma eelnevalt ütlesin, esmajoones investeerime me oma põhitegevusse ja teise sammuna tuleb loomulikult põhitegevust toetada. Me kavatseme investeeringuid sellegipoolest teha.

Oskasite te Ericssonis juba eelmisel aastal, kui otsust tegite, ette kujutada, mis juhtub 2. aprillil 2025, et USA president Trump kuulutab selle päeva vabastamise päevaks, kui ta kehtestab kõikide maailma riikide vastu kõrged tollitariifid, et sundida firmasid tooma tootmist USA pinnale?

Ma arvan, et kui meil oleks selline hõbekuul, kes teaks, mis igas maailma nurgas toimub, siis tegeleksime me millegi muuga. Loomulikult oleme me ettevõttena osa maailmamajandusest täpselt samamoodi nagu iga teine ettevõte, iga teine üksikisik, ega meie ei tea rohkem kui teavad kõik ülejäänud. Loomulikult jälgime me muudatusi samamoodi. Olenemata ajast on see iga ettevõtja ülesanne, ja teha ka otsuseid ettevaatavalt, et kuidas navigeerida keskkonnas, kus me elame. Loomulikult võtad sa vastu riskiotsuseid, võtad vastu otsuseid, mis peaksid ettevõtjale tulu tooma ja arengut edasi viima, ega me hiromandid ei ole.

USA turg on Ericssonile kui kontsernile väga oluline. On mul õigus?

Absoluutselt, me oleme globaalne ettevõte, me toimetame enam kui saja kuuekümnes riigis. Ehk me oleme peaaegu igal pool, kus on võimalik ja mõistlik olla. Ameerika turg on tehnoloogia arengus kindlasti eesrindlik – seal on, millest õppida. Ameerika turg, nagu ka paljud teised turud, on Ericssoni kontserni vaatenurgast kindlasti oluline.

Mingist äriuudisest nägin, et USA müük on Ericssonil ca 40% kogumüügist?

Grupi majandusaasta aruandest võib selle üle vaadata.

Aga kuidas ikkagi mõjutab Ericssoni ja kogu tehnoloogiasektorit alanud tollisõda? Donald Trump on kehtestanud oma tollid, Euroopa Liit on lubanud kehtestada vastutollid, ajutiselt on need edasi lükatud. Määramatus on tohutu.

Vastan sarnaselt eelmisele küsimusele, et meil ei ole kristallkuuli, mis ütleks, mis homme juhtuma hakkab. Olles arenduskeskuse ja Ericsson Eesti juht loen ka hommikul uudiseid ja vaatan, kas on midagi uut ja põnevat või vähem põnevat ja meeldivat või vähem meeldivat. Pigem on küsimus, milline säilenõtkus on meile sisse ehitatud ja milliseid otsuseid me oleme varem teinud, kuidas meil on võimalik oma globaalset jalajärge ära kasutada, et navigeerida selles. Igasugune ebakindlus, kas tollisõjad või kõik muu on loomulikult ettevõtetele rasked. Me ei erine siin kuidagi teistest.

Kas tollibarjääri mõjul võib näiteks USA pinnalt esile kerkida mõni uus, praegu väike USA telekomisektori ettevõtja ja suruda USA-s sisemaiselt kõrvale Ericssoni, Huawei või Nokia? Kas see võiks olla Trumpi soov?

Mis toimub Trumpi või mõne teise presidendi peas – ma ei oma selles kompetentsi. Aga teisest vaatenurgast, vaatame Euroopa vaatenurgast, kui me räägime tehnoloogia võidujooksust – see on see, mis väga suurte majanduste (Ameerika sealhulgas) vahel täna toimub –, siis selle kohta on Euroopa Komisjonil olemas väga hea raport Mario Draghi eestvedamisel ning seal on väga selgelt öeldud, et on kaks tehnoloogiat, milles Euroopal on eelis. Need on telekom ja kiibitehnoloogia. Neid peaks Euroopa suutma hinnata ja peame aru saama, et Euroopana on need meie konkurentsieelis.

Loomulikult omavad needsamad ettevõtted kõik ka Ameerika turul rolli, aga samas oleme me globaalsed ettevõtted, toimetame olenemata sellest ju ka Ameerikas. Pigem ongi see globaalne säilenõtkus, et kus ja kuidas me mis asju teeme.

Nüüd järgneb küsimus, millele te ilmselt ei saaks vastata ka siis, kui teaksite vastust, aga nii-öelda protokolli mõttes ma küsin: lugesin tehnoloogiauudistest, kus spekuleeritakse, kas Trumpi surve võib panna Ericssoni kontserni liigutama oma peakontori Rootsist USA-sse, arvestades ka bürokraatlikku ja keeruliste regulatsioonide keskkonda, mis Euroopa Liidus on. Trump kutsub – tulge meile, meil on äritegemine palju vabam. Ericssonil on suur osa käibest ja kasumist ka USA-s.

Nii nagu on tehnoloogiauudistes spekulatsioone, on ka täiesti avalikke kommentaare Ericssoni nõukogu esimehe ja Ericssoni presidendi poolt, et tasub otsida üles ka need uudised. Arvan, et Ericsson on väga-väga tugev ja uhkusega Rootsi ettevõte. Seega tasub lugeda neid kommentaare ja siis saab teise poole pildist kätte.

Räägime Eesti kohalikust ärikeskkonnast. Te ütlesite ennist, et globaalne olukord mõjutas rohkem investeeringu mitte tegemise otsust, aga kaalume siiski ka Eesti ärikeskkonna mõjureid Ericsson Eesti tegevusele. Milline roll on Ericssoni tegemistel – kas või selles, kas tuua siia rohkem tootmist või mitte – aasta keskmisel elektri börsihinnal?

Täpselt samasugune roll nagu kõigil tootmisettevõtetel. Loomulikult oleneb tehnoloogiast, mida igapäevaselt kasutatakse, mõni kasutab vähem energiat, mõni rohkem, aga energia on üks sisendkomponent ja igasugune sisendhindade tõus mõjutab loomulikult meie konkurentsivõimet.

Tulles tagasi alguse juurde, kus oli küsimus käibe liikumise osas viimase kümne aasta jooksul, siis oli hetk, kus me vaatasime, et Eesti ei ole võib-olla ilmtingimata odav tööjõuriik, meie tegevus keskendus kõrgema lisandväärtusega tööle ja kõrgema lisandväärtusega töö on rohkem oskusteabepõhine. Iga sisendhind mõjutab, aga pigem on oskusteave meie roll – kas me suudame asju jätkusuutlikult ellu viia.

Kas ma sain õigesti aru, et rohkem mõjutab Ericsson Eestit tööjõu kättesaadavus ja tööjõu hind Eestis kui energia hind?

Mõlemad mõjutavad, mõlemad on väga olulised komponendid.

Kuidas mõjutavad Ericsson Eesti valikuid Eesti maksuotsused, maksukeskkond ja maksuseadused, mis on viimase paari aasta jooksul korduvalt muutunud?

See on natukene üldisem küsimus, vahel on raske järge pidada. Loomulikult on iga ettevõtte juhi väga oluline ülesanne saada aru, milline on keskkond, milles sa navigeerid ja see on ka see, mida meie iga päev teeme. Üksikisikuna on võimalik paljudest muutustest aru saada, et me peame leidma viisi, kuidas hoida oma riigieelarvet ja majandust mõistlikult, me peame suutma eelarve ka tasakaalu viia ja palusid teisi otsuseid tegema. Ettevõtjana mõjutab igasugune muutus ja ebakindlus keskkonda, kus sa navigeerid. Ja kui sa teed tulevikuprognoose, siis selline ebakindlus paneb loomulikult sind mõnes otsuses kas nüüd just kahtlema, aga võib-olla loob teatava reservatsiooni. Ehk see on meie argipäev ka. Loomulikult tahaksime me võimalikult hästi ette teada, milline on keskkond, kus me opereerime, sest see annab meile sisendi, milliseid otsuseid on vaja teha.

Oleme kõik meedia vahendusel näinud, kuidas Rootsi pankade Eesti filiaalide juhid käisid Eesti peaministriga maksustamise teemal lobijuttu tegemas. See oli hetkel, kui ähvardas pangamaks. Kas teie olete Rootsi telekomiettevõtte Eesti haru juhina käinud Eesti peaministrile selgitamas oma seisukohti heast maksukeskkonnast?

Ma ei ole majandusteadlane, ma jätaks selle valdkonnainimestele. Olen avalikult hea meelega rääkinud, mis on Eesti tööstusettevõtte vaatest oluline nii hariduse, majanduskeskkonna kui ka oskusteabe osas. Ma pigem keskendun nendele teemadele.

Peaministriga olete rääkimas käinud?

Ei ole käinud.

Huvitav! Miks siis?

Mul ei ole ilmselt põhjust olnud. Me suhtleme väga palju erinevate liitudega Eestis. Püüame enda vaatenurga ja selle, mis meile on oluline, et olla konkurentsivõimeline, tuua nähtavaks ja loomulikult on mul on usk, et seda kuulatakse ja võetakse arvesse.

Kas ma oletan õigesti, et Ericsson Eesti jaoks ei sõltu Eesti valitsuse ja parlamendi otsustest ärikeskkonna mõttes nii palju kui Rootsile kuuluvate pankade jaoks?

Seda peavad pangad kommenteerima.

Puudutasite ennist tööjõu küsimust. Seda arutab praegu valitsus ja valitsuskoalitsioon. Kui suur probleem on Ericsson Eesti jaoks tööjõud? Või olete te sellise palgatasemega ettevõte, et teid need välistööjõu piirangud ei puuduta?

Nii ja naa, ma mainis ennist, et meil on ligi veerand töötajaskonnast teistest riikidest, põhjusel, kas on teatud oskusteave, mida on Eestist väga raske leida või seda siin on, aga me räägime töötajate arvust – võib-olla leiame paar antud oskustega inseneri, aga meil oleks vaja paarkümmend. See on peamine põhjus, miks me oleme vaadanud väljapoole lisaks. Me oleme globaalne ettevõte, meil on väga olulist teavet eri üksustes üle maailma, kelle teatud aja siinviibimine on meile ülioluline, sest nad toovad teadmise siia ja me arendame pidevalt ümberõpet kohalikule organisatsioonile. Sellest vaatenurgast on insenerkond ja just riistvaraline inseneri olulisus kindlasti teemad, mis on meile hästi südamelähedased ja mida me oleme ka mitmes kohas kommenteerinud.

Aga riigi piirangud piiravad praegu teie tööjõu hankimist või mitte?

Täna on meil võimalik tippinsenere Eestisse tuua. Samas pole ainult tippinsenerid, vaid ka süvarakenduslikud tehnoloogiavaldkonnad, kus turu palgad ilmtingimata ei mahu sellesse vahemikku. Nii et ma arvan, et seda pilti tuleks laiemalt vaadata. Selles osas on sõnumitena tulnud positiivseid arenguid. Meie jaoks on sealjuures oluline sõnum, et kui me räägime hästi palju IT-st ja tarkvarast, loomulikult õigustatult, aga samamoodi peaks rääkima riistvarast ja riistvarainseneeriast laiemalt.

Olen toonud sellise võrdluse, et ma hindan ülivõrdes meie start-up-sektorit, mis on vedanud just tarkvara kompetentse ja IT-vaadet – see on kindlasti üks meie majanduse vedureist. Samamoodi, kui sa vaatad tööstuse vaatest, eriti kaitsetööstuse, mis on Eestis väga palju jutuks, siis kaitsetööstus on ka valdkond, kus on vaja riistvara. Me oleme seda kogu aeg rääkinud, sest meil peavad olema riist- ja tarkvara tasakaalus. Seega, kui me üldiselt räägime, siis tuleks rohkem rääkida mõlemast poolest.

Kui te suhtlete kontserni juhtidega Stockholmis, kui sageli tuleb jutuks julgeolekuolukord. Kui sageli küsitakse, milline on olukord, kas Venemaa ründab, kas sõda tuleb?

See on kindlasti teemaks. Me kõik ettevõtte juhtidena planeerime tulevikku ja hindame riske, seega loomulikult on see teema. Siin on ka oluline sõnumite kindlus. Kas nad just minu käest tingimata küsivad, kas ta ründab, ma ei ole hiromant selles vaatenurgas, aga kindlasti teatavat ebakindlust on õhus ning see on ka teema, kus ootaks riigilt tugevamat...
Me saame aru, millises maailmas me elame, kindlasti ei tohiks me naiivsed olla. Me peame olema paljudeks asjadeks valmis, aga just ärikeskkonna vaatenurgast loob see kindlasti ebakindlust. Ka meil on need teemad päevakohased.

Vanasti oli Rootsi neutraalne riik. Enam ei ole, nüüd on Rootsi ka NATO liige. Rootsi peab igal juhul ka oma hävitajad Tallinna kohale saatma, kui jamaks peaks minema. Kuidas te Ericssoni Eesti juhina tunnetate, kas on turvalisem tunne, kui on teada, et Rootsi tuleb siia oma investeeringuid kaitsma, sest NATO raames on nii otsustatud ja kokku lepitud?

Mina ei tea, mis detailsused NATO raames on kokku lepitud, sellele küsimusele vastavad teised inimesed.

Kas teil endal on turvalisem tunne, kui Rootsi on NATO liige?

Minul isiklikult loomulikult on. Kui me vaatame Läänemere ümbrusesse, näeme, et meie suuremad partnerid ja lähinaabrid on sama alliansi liikmed, siis loomulikult. Ma pigem kommenteeringi seda kui üksikisik.

Ettevõtte vaatenurgast, me ei ole ainuke ettevõte, ettevõtteid on palju ja erinevaid, ka Eesti peakorteritega, see on üldise keskkonna ja turvalisustunde küsimus.

Ma püüan selle investeeringute tulemise või tulemata jätmise teema kuidagi kokku tõmmata. Küsin veel kord Eesti riigi ja valitsuse rolli kohta – kas ja kui palju või kas üldse saab Eesti valitsus midagi teha, et saja või mitmesaja miljoni euro suurused investeeringud tulevikus Eestisse tuleksid või käib see kõik üle meie pea, need on globaalsed mõjud ja meie valitsusel ei ole mitte midagi teha?

Loomulikult on see majanduskeskkonna küsimus, millest me ka ennist rääkisime. Ka meie oleme suhelnud ja selgitanud, millised on sellise otsuse põhjendused. Meid on alati ära kuulatud ja võimalusel toeks oldud, aga iga ettevõtja teeb oma otsused ise ning küsimus on, millised majandus- ja ärikeskkonnas me opereerime ja mis on tol hetkel ettevõttele kasulikum.

Eesti riik ja valitsus keskenduvad sellele, kuidas teha Eesti majandus- ja ärikeskkond võimalikult konkurentsivõimeliseks, et meil oleksid inimesed, hea tulevikuvaade ja et kõikidel investoritel oleks siin ja turvaline olla.

Loomulikult on Eesti väike riik, rootslane ikka teab, kus Eesti asub ja Ericssoni siseselt teatakse, kus Tallinna arenduskeskus asub, aga üksikisikuna mööda maailma reisides ja kellegagi juttu rääkides on olnud enam kui üks kord, et sulle vaadatakse natuke ehmunud näoga otsa ja sa saad päris kiirelt aru, et nad ei tea, kus Eesti asub. Meil on organisatsioonid, kes sellega tegelevad, tutvustavad, et üldse teataks, et on selline koht ning info liigub nii inimeste kui ka ettevõtjate kaudu, kuid kindlasti on ka riigil roll, et tuua meid tähelepanu alla, anda informatsiooni, et selline koht on ja miks siin on hea olla.

Millest sõltub, kas globaalsel turul võidab 5G tehnoloogia Huawei või Ericsson?

Konkurente on raske kommenteerida. Esmajoones tuleb keskenduda sellele, mis on meie konkurentsieelis. Ericsson on päris mitmeid aastaid valitud ka väliste organisatsioonide poolt tehnoloogia liidriks, See on tiitel, mida me kanname suure uhkusega, samas suure vastutusega. Kui meil on tehnoloogiline eelis, siis peame me pidevalt töötama selle nimel, et see eelis säiliks. need on tulevikku vaatavad protsessid, luues iseendale turgu.

Kes võidab? Tänapäevane maailm on keerukam, on killustatud maailm, kui varem räägiti palju globaliseerumisest, siis täna me pigem sellest ei räägi. See on väga mitmevaateline küsimus, on teatud turud, kus sa ei saa konkureerida, teatud turud, kus sa saad. Ideaalses maailmas oleks vaba konkurents võib-olla alati kõige parem, aga see ei ole see maailm, kus me täna elame.

Et maailm jagunebki nii, et on riigid, kus valitseb Huawei ja on riigid, kus valitseb Ericsson.

Osaliselt ka nii.

Kas Nokia on 5G-väljalt täiesti väljas?

Kindlasti mitte.

Milline roll on Nokial? Vanasti oli suur küsimus – Nokia või Ericsson. Kirjeldage, millises omavahelises võistlussituatsioonis Ericsson ja Nokia on?

Meie austame kõiki oma konkurente. Selleks on olemas erinevad andmed ning kui vaadata analüüse, mis turul toimub, tasub sinna vaadata, siis on Nokia absoluutselt konkurent. Ei tasu illusioone luua. Ettevõtjana on oluline konkurente austada ja enda asju hästi teha.

Kui palju sõltub tänapäeval selles mõõduvõtus tehnoloogia paremusest ja sellest, kellel on parem äriidee ning kui palju sõltub globaalpoliitikast, riiklikest subsiidiumitest. Te osaliselt vastasite ennist, aga küsin veidi teise teise nurga alt: kas võidab parim tehnoloogia või parim äriidee?

Ma arvan, et see on kombinatsioon. Kindlasti esmajoones on küsimus tehnoloogiline, et kellel on parimad tehnoloogiad ja kuidas suudetakse tehnoloogiat kõige paremini rakendada ning lõpuks keskkond, milles me navigeerimine. Me kõik navigeerimine ühtemoodi, kes suudab selle aga oma konkurentsieeliseks teha.

Võtsite ennist teemaks Euroopa Liidu ettevõtluskeskkonna, sellega seostuvad nimed Mario Draghi ja Enrico Letta. Viimane kirjutas oma raportis, et finants-, energia- ja telekommunikatsiooni sektori integratsioon Euroopa Liidu tasandil on võtmetähtsusega ja tuleks liikmesriikide suveräänsuse alt tuua Euroopa Liidu koordineerimise alla. On see üldse realistlik?

Kõik on realistlik, küsimus on, kui kaua see aega võtab ja kas me soovime seda teha. Turu konsolideerumise vaatenurgast on iga sellise küsimusega kaasas kindlasti omad plussid ja miinused olenevalt vaatenurgast. Ma jätan nende soovitused nende soovituseks, aga mulle need raportid väga meeldivad, sest nad võtavad pildi väga hästi kokku.

Üksikud Euroopa riigid ei suuda konkureerida teiste suurte riikidega, kus on väga suur tehnoloogiafookus, aga Euroopa tervikuna kindlasti suudab. Siis ongi küsimus, kui ühtne on Euroopa turg, kui ühtselt me suudame teatud asju toimetada. Ning ka see, mis on nendes raportites välja toodud, et kuidas ühtse turu jõudu ära kasutada ja kuidas olla majandusena konkurentsivõimeline.

Päris keeruline on majandada, isegi kas või Eesti ja Rootsi vahel, ka raha on erinev.

Raha on erinev tõepoolest.

Tõeline peavalu.

Ma arvan, et see on reaalsus, milles me elame ja ma ei nimetaks seda peavaluks. Toimib.

Mario Draghi konkurentsivõime raportis oli ka ettepanek, et Euroopa Liit peaks mitmekordistama tööstusinvesteeringuid, tõstma need viie protsendi tasemele SKP-st. Ta võrdles seda sõjaeelse Marshalli plaaniga, et Euroopa peaks sellest kaks korda suuremas mahus investeerima ja vajadusel võtma ka laenu ning et see kõik tasub ära. Ühe ettevõtlussektori esindajana, telekommunikatsiooniettevõtte juhina, kas usaldaksite, et Euroopa Liit võtaks palju laenu, hakkaks investeerima ja nii tõuseb Euroopa majandus jalgadele.

Ma arvan, et investeerimise soodustamine on kindlasti üks põhimõtteline ja oluline otsus. Mis on täpne metoodika ja mismoodi seda võimestada, ongi vestluskoht. Mina toetan absoluutselt mõtet, et tuleb fokuseerida tööstuse ja tehnoloogia arendusse, millest saavad ka tööstused välja kasvada, investeerida, sest nagu ma ka varem ütlesin, maailmas on väga tugev tehnoloogia konkurents, alati on olnud. See on ka üks väga oluline komponent erinevate majanduste konkurentsivõime osas.

Draghi kirjutas oma raportis ka, et Euroopa autotööstus on kõige eredam näide Euroopa Liidus toimunud puudulikust planeerimisest ja sellest, kuidas kliimapoliitikat planeeritakse ilma tööstuspoliitikata. Selle põhjal ma küsin, kas telekommunikatsioonisektoris võib minna samamoodi nagu autotööstusega või näete, et midagi on õpitud ja telekommunikatsioonisektoriga ei lähe omamoodi nagu autotööstusega läks?

Võib-olla üks ühele võrdlust on pigem raske tuua, aga kui ma astun kliimapoliitika vaatenurka, siis Ericsson teeb ka ise väga palju analüütikat, meil ilmub regulaarselt Ericsson Mobility Report, kus me vaatame digitaliseerimise taset, maailmavõrkude kasutajate numbreid ja teeme prognoose tuleviku suunas. Kui me vaatame sellele otsa, mis on eksponentsiaalselt toimunud 4G-s ja 5G-s, siis on pidevalt toimunud andmeside mahtude kasv. Näeme seda siin ja ka igal pool mujal.

Kui me alustasime intervjuud sellega, et me tegeleme asjaga, mis ei ole igale inimesele tänaval nii tuntav, siis samas ma arvan, et iga inimene tänaval, kes kasutab mobiiltelefoni või mõnda muud digitaalset seadet, tahaks, et võrk oleks igal pool. Ta tahab vaadata videosid, tahab, et need töötaksid hästi, ehk andmemahtude kasv on olnud pidev ja väga eksponentsiaalne.

Tehnoloogia areng on kogu aeg toetanud, et andmemahtu oleks võimalik kiiresti hea kvaliteediga vahetada, aga sellega on toimunud ka väga tugev energiakulu kasv. Telekomisektori vaatest on see olnud üks disaini printsiipe, kui me räägime kliimaeesmärkidest, siis tihti tuuakse välja, et miks me seda teeme või mida see tähendab, siis meie näeme, et see on puhas jätkusuutlikkus juba majanduslikult. Me nimetame seda inglise keeles breaking the energy curve, kui eksponentsiaalselt andmemahud kasvavad, siis me ei saa lubada eksponentsiaalset energiakulukust.

Me oleme disainiprintsiibis lähtunud juba tükk aega sellest, kuidas tagada, et need tooted, mida meie disainime ja kuidas me neid toodame, on pidevalt energiasäästlikumad, et murda ära see kurv selle eksponentsiaalse kasvuga.

Et me suudaksime käidelda suuremaid andmemahte nende seadmete ja oma tarkvaraga, aga samal ajal energiakulu enam ei kasvaks või vähemalt mitte eksponentsiaalselt. Seda oleme me oma portfelliga suutnud teha ja see on see, miks ma ütlen, et kliimapoliitika on pigem majanduslik küsimus. See ei ole ammu sõnakõlks. Meie partnerid ja kliendid tahavad tulemusi ja usun, et me oleme suutnud tulemusi näidata.

Samas on praegune poliitiline suund ja surve vähemalt osaliselt nende rohe-eesmärkide tagasikeeramiseks. Näiteks on Euroopa Liit algatanud kestlikkuse aruannete reeglite ülevaatamise ja lihtsustamise ning kohustuslikuks jääb see vaid suurematele ettevõtetele. Ka Eesti ajakirjanduses on peamiselt kõlanud nende ettevõtete hääl, kes ütlevad, et see kestlikkuse aruanne on üks suur jama, see põhjustab liigset bürokraatiat ja kulu. Milline on teie vaade?

Igasugune aruandlus, mis tekitab administratiivset kohustust, on kulu ettevõtjale. Küsimus on, milleks me seda teeme ja et see oleks väga läbinähtav ja võib-olla ka võimalikult lihtsalt tehtav. Aruandlus on mõeldud selleks, et kuskilt andmeid saada, mõistetav. Me oleme sellega tegelenud juba aastaid, raporteerime grupi tasemel. Oleme seda väga palju integreerinud oma igapäevategevusse, et see grupitasemele jõuaks. Muidugi on ülemäärane administratiivne tegevus igale ettevõttele kulu. Seda tuleb teha mõistlikult. Võib-olla käibki nende raportite ümber vestlus sellest vaatenurgast.

Kas see nüüd ilmtingimata tähendab, et peaksime loobuma kõikidest kliimaeesmärkideks? Pigem mitte. Nagu ma ütlesin, vaatame meie seda pigem majanduslikust vaatenurgast ja et nii-öelda kohustusest anda oma osa selleks, et me planeedina oleksime jätkusuutlikud.

Kas see veelahe, kes on hästi kriitilised ja kes ei ole, võib tulla ka sellest, et osa ettevõtetest on panustanud kestlikkuse eeskirjadesse, teinud sellest lähtuvalt investeeringuid ja muutuse ärimudelisse ning peaksid nüüd sisse võtma majandusliku kahju, samas kui on teised, kes pole mingeid muutusi teinud, ei ole investeerinud ja saavad justkui ilma selle investeeringukuluta jätkata.

Seda tuleb nendelt ettevõtetelt küsida. Meie vaatame enda vaatenurgast, kuidas see käib meie äristrateegiaga kokku ja siis on lihtsalt küsimus, kuidas me administratiivse raporteerimise mõistlikult haldame.

Donald Trump tühistas aastast 1965 kehtivad diskrimineerimist keelustavad reeglid, selgitades, et taastab sel viisil inimeste töökusel, oskustel ja saavutustel põhineva värbamise põhimõtted. Trumpi korraldus kehtib ka eraettevõtetele. Mitmed suured ettevõtted nagu Meta, John Deere, Harley Davidson jt teatasid mitmekesisusprogrammide lõpetamisest. Rootsi majandusleht Dagens Industri kirjutas, et ka Ericsson ei pannud enam oma aastaraportisse viiteid mitmekesisusele ja kaasatusele. Mida see teile kui ühele Ericssoni allharule, Ericsson Eestile sisuliselt tähendab?  

Me alustasime sellest, kui palju rahvuseid töötab Ericsson Eestis, meil on majas ligi seitsekümmend rahvust. Lisaks on meil neli põlvkonda, kes Ericsson Eestis töötab, meil on inimesed eri haridusega, eri soost, eri uskumustega, eri mõtteviisidega – see ongi mitmekesisus. Mina usun väga tugevalt, et seesama mitmekesisus loobki meile innovatsiooniväärtust. Inimlikust juhtimise vaatest on oluline, kuidas seda mitmekesisust hinnata ja austada, kuidas seda integreerida, kuidas tagada, et kõigil olenemata taustsüsteemist, oleks julgus öelda, mida ta asjast arvab. See ei tähenda, et me taganeme oma väärtustest. Loomulikult, kui tuleb riigis välja seadus, siis peab iga ettevõte, kes riigis toimetab, seda jälgima.

Me rääkisime maksudest ja majanduskeskkonnast, aga ka see on üks faktoreid, mida iga ettevõte peab kuidagi suutma navigeerida.

Vaatasin, et teil oli 2023. aasta majandusaasta aruandes kirjas et pöörate tähelepanu mitmekesisusele, 2024. aasta majandusaasta aruanne teil veel esitatud pole. Huvitav, kas seal on ka selline lause?

Seda pole veel kinnitanud seda, aga ma vaatan üle. Nagu ma ütlesin, on meil väga mitmekesine töötajaskond ja me pöörame väga tugevalt tähelepanu, et meie töötajaskond ennast hästi tunneks. Ja on lihtsalt loomulik, et see ongi mitmekesine töötajaskond.

Kolmapäeval ilmus Eesti Ekspressis teiega intervjuu, milles kirjeldati, et teie töökabinetis on LGBTQ+ kogukonnale toetust avaldav vikerkaarelipp, avaldasite toetust ka mitmekesisusele. Kas te ei karda, et see võib USA-s äri tehes Ericssonile probleeme tekitada? Et Ericssoni ühe allharu juht räägib ikkagi mitmekesisusest.

Me oleme aastaid toetanud Rootsis pride`i korraldamist ja paljusid teisi üritusi. Pigem ongi inimlik küsimus. On kaks eri asja, kuidas me teeme äri ja kuidas me täidame seadusi ning teine asi on, mis on meie väärtused. Viide minu isiklikele uskumustele, et inimesed ei peaks olema tõrjutud, see on ainult väike asi, millega ma saan mitmekesisusele ja erinevatele inimestele toetust avaldada, ei ole kindlasti oluline faktor.

Kas pole kummaline, et me peame neid teemasid üldse arutama? Teemasid, mis tõukuvad mitmekesisuse põhimõtete tagasi keeramisest maailma suurima majandusjõu poolt?

Seda kommenteerib see majandusjõud ise.

Kas teid kui naissoost tippjuhti ei pane muretsema see, kas näiteks järgmiste põlvkondade naistel on võimalik erialaselt tippu jõuda või peavad naised taanduma koduseinte vahele, kuna poliitiliselt on trendid, et läheme tagasi minevikku?

Ma arvan, et see executive order, millest jutt käib, seal on märgitud pigem see, kuidas need asjad on reguleeritud, samas inimestevahelises ja ühiskonna väärtusruumis on jutt natuke teine. Nagu ma ütlesin, minu jaoks on mitmekesisus palju laiem pilt.

Ja ma olen naine, ja uhkusega naine, ja olen ka juht. Kui me vaatame, palju on ühiskonnas naisi ja palju mehi, siis meil on kõigil võrdsed võimalused, olenemata soost, haridusest või rahvusest. See on selline humaanne väärtusküsimus. Loomulikult on inimestel erinevad arvamused, aga see on ka üks osa mitmekesisusest,

Mis tunne on Vikerraadios intervjuud anda? See on vist esimene nii pikk usutlus mitmekümne tuhande Eesti kuulaja ees Virust Võruni ja Saaremaast Setumaani.

Väga vahva on olnud. Aitäh kutse eest, mind on väga meeldivalt vastu võetud!

Millised on teie jaoks need momendid, kus te tunnete, et olete oma rahvaga koos, vihjan jälle kuulajaskonnale, kus on mitukümmend tuhat inimest Eesti ühest äärest teise, mis on hoopis teine auditoorium kui mõni ärifoorum. Aga veelgi laiemalt küsides, on teil momente, kus te tunnete, et olete oma rahvaga koos.

Ikka on. Need on igapäevased, sest ma olen kindlasti Eesti patrioot ja oma riigi fänn. Viibisin ühel Ericssoni strateegia üritusel ja mis mulle nalja tegi, oli see, et kui tutvustasin end kolleegidele, keda ma polnud varem kohanud, rääkisin, kust ma tulen, mis on mu tööalane positsioon ja et olen Eestist, siis neli rootslast teatasid, et üks on üks neljandik eestlane, üks pooleldi eestlane ja kahel olid abikaasad eestlased. Mulle nii meeldis see, kuidas mu enda Rootsi kolleegid identifitseerisid ennast, et me leidsime kihvti ühisosa.

Olen uhke, et olen eestlane ning suvel on tulemas laulu- ja tantsupidu, sellised hetked, kus ka füüsiliselt koos olles on alati väga soe tunne. Loomulikult ka muul hetkel, aga võib-olla on see natuke abstraktsem, kui sa inimesi nii lähedalt ei näe ja nii suure massi sees ei asu, aga laulu- ja tantsupidu on kindlasti üks nendest kohtadest.

Oli väga meeldiv vestlus. Tore oli vaadata sisse suurde ettevõttesse, mis Tallinnas tegutseb, aga mille tooted-teenused meile igapäevaselt kätte ei puutu ja silma ei paista, aga on ometi Eesti majanduses ja globaalses majanduses olulisel kohal.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.