Värske koalitsioonilepe annab rida lubadusi, mis puudutavad riigi IT-sektori reformimist: suurem roll erasektorile, riigi IT-majade tegevuste konsolideerimine ja IT-ettevõtete ekspordivõime kasvatamine.

Need on igati õiged suunad, kuid nüüd on aeg liikuda sõnadest tegudeni. Erasektor tuleks kaasata juba tegevuste kavandamise faasis, mitte alles hangete väljakuulutamise lõppjärgus. Ühise laua taha istudes võiksime jõuda lahenduseni ka keerukate, kuid hädavajalike infosüsteemide, näiteks SKAIS-i uuendamisel.

Planeerimisfaasis kaasamine määrab tulemuse kvaliteedi

Koalitsioonileppes seisab lubadus toetada Eesti IT-ekspordi võimekuse kasvu. See on igati tervitatav, sest IT-sektori konkurentsivõime tugevdamine toetab otseselt kogu majandust. Selle eesmärgi saavutamiseks peab riik jagama vastutust ja initsiatiivi erasektoriga senisest palju rohkem.

Praegu suunatakse ambitsioonikamad projektid riigi IT-majadesse, samal ajal kui erasektorile jääb sageli lihtsama alltöövõtu roll, mis taandub pelgalt tööjõurendi tasemele. Olen kirjutanud varem, kuidas see vähendab erasektori võimekust olla valmis suuremahulisteks tellimusteks ja pidurdab innovatsiooni, mida oleks võimalik rahvusvaheliselt eksportida.

Koalitsioonilepe räägib küll muutustest, kuid nende sisuline elluviimine eeldab konkreetset tegevuskava. Kõiki osapooli paraku koalitsioonileppe koostamisse ei kaasatud, kuid nüüd on seda viimane hetk teha. Toimiva tegevuskava loomiseks tuleks luua ühine töörühm, kuhu kuuluvad nii IT-majade kui ka erasektori esindajad.

Suur potentsiaal on allianss-tüüpi koostöömudelil

Koalitsioonilepe lubab uuendada IT-hangete põhimõtted. Siin võiksime ka IT-valdkonnas eeskuju võtta Tartu riigikaitsemaja projektist, mille puhul riigi kaitseinvesteeringute keskus rakendas Eestis seni harva kasutatud alliansshanke mudelit. Riigikantselei tunnustas aprilli viimastel päevadel selle uuendusliku hankemudeli kasutamist avaliku sektori innovatsiooniauhinnaga.

Austraalia ehitussektoris esmakordselt rakendatud mudel on kogunud populaarsust avaliku sektori hangetel ja seda kasutatakse näiteks üsna palju Soomes. Hiljuti on põhjanaabritel tekkinud projekte, kus taolist koostööd rakendatakse ka IT-hangete puhul.

Alliansshange sobib keerulistele, paljusid muutujaid sisaldavatele projektidele, mille kulg prognoosimatu ka tellija enda jaoks. Näiteks Tampere trammiliini rajamisel osutus allianssmudel väga mõistlikuks lahenduseks erinevate osapoolte vahel, et arendada ja ehitada välja kogu vajalik infrastruktuur ning hooldada seda kümme aastat. Seda peavad põhjanaabrid uue koostööviisi igati edukaks näiteks projekt kulges plaanitud ajaraamis ja ehitati valmis alla kavandatud eelarve.

Alliansi korral töötavad tellija ja teenusepakkujad ühise tiimina ning jagavad nii riske kui ka edu. Klassikaline hange seevastu eeldab, et tellija teab täpselt, mida ta tahab. Keeruliste süsteemide puhul pole see sageli realistlik või kui kõik suured riskid on jäetud pakkuja kanda, kajastub see pakkumuse kõrges hinnas.

Tuntumaks näiteks, kus traditsiooniline hange pole häid tulemusi andnud, on sotsiaalkaitse infosüsteemid SKAIS ja SKAIS2, mida on saatnud luhtunud hanked, vaidlused, eelarve lõhkiminek ja suutmatus ajakavast kinni pidada.

Alliansslepingu korral on toimiva lahenduse leidmine mõlema osapoole huvides. See tähendab, et ka tellija on pidevalt kohal ja motiveeritud sisendit andma. Nii jääb keeruka projekti ebaõnnestumisel ära vaidlus selle üle, kas ei olnud hankes toodud nõuded ja tingimused piisavalt ettenägelikud, jäi puudu tellija koostööst ja sisendist või oli teostus nõrk. Alliansslepingu puhul on tellija ja teostaja selge ühine huvi, et asi saaks võimalikult hästi tehtud. Selline lähenemine kasvatab usaldust, soodustab koostööd ja loob ruumi innovatsioonile.

Juba eelnevalt viidatud SKAIS ehk pensionide ja muude sotsiaaltoetuste infosüsteem on saanud hiljuti avalikkuses taas kriitikat. Tegemist on tehniliselt ajale jalgu jäänud, keerulise ja kuluka monstrumiga, mis vajab julget uuendamist.

Toetuste väljamaksmine käib tehnoloogia vaatest üsna lihtsalt, kuid keerukam on selle kõige taustal nende väljaarvutamine ja protsessid abikõlblikkuse hindamiseks. Viimane peaks toimuma automaatselt. Kui praegu tuleb endiselt nii mõnegi toetuse saamiseks esitada taotlus Wordi dokumendina, mida käsitsi menetletakse, siis taolised protsessid peaksid käima digiriigis endastmõistetavalt automaatselt. Näiteks, kui arst on fikseerinud otsuse, peaks kodanik toetussüsteemis kvalifitseeruma abikõlblikuks ilma mingisugust eraldi taotlust esitamata.

SKAIS-i tulevikulahendusele mõeldes peaksid avalik ja erasektor juba enne hanke koostamist üheskoos arutama, kuidas on neid süsteeme üldse mõistlik "renoveerida". SKAIS-i uuendamine võiks sobida pilootprojektiks, kus avalik ja erasektor töötavad koos välja tulemusliku ja ekspordipotentsiaaliga lahenduse.

Eesti plussiks on see, et meie riiklikesse infosüsteemidesse on sisse kirjutatud Euroopa Liidu määrustikust tulenevad nõuded. Kui juurutame tänapäevase tehnoloogiaga ja uue kodanikukeskse lähenemisviisiga süsteeme, muutuvad need atraktiivseks lahenduseks ka teistele riikidele. Ekspordipotentsiaal ei ole mõistagi kaugeltki piiratud sotsiaalvaldkonnaga, vaid ulatub pea kõikidesse valdkondadesse alates näiteks maksundusest ja kohtusüsteemist kuni põllumajanduseni.

Kui soovime olla digiriigina esirinnas, ei ehita me lahendusi ainult sisetarbimise jaoks, vaid peame hoolitsema selle eest, et innovatsioon jõuaks maailma ja sellega tõuseks ka Eesti kasu. IT-majade tööülesannete hulka eksport ei kuulu, kuid kui riigi IT-lahendustes on erasektor võrdväärne partner, mitte pelgalt koodijuppide kirjutaja, avab taoline koostöö Eesti ettevõtetele uksed ka teistes riikides.

IT-valdkonna juhtimise pudelikael vajab lahendust

Praegu puudub Eestis IT-valdkonna selge eestvedaja. Meil on küll justiits- ja digiminister, kuid sisulises plaanis ei ole IT-valdkonna liigutamine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist justiits- ja digiministeeriumi alla midagi muutnud. Meil on digiteenuste asekantslerid, kuid neil puudub reaalne jõuõlg oma visiooni elluviimiseks. Mõned varasemad asekantslerid – näiteks Taavi Kotka või Siim Sikkut – suutsid küll muutusi ellu kutsuda isikliku karisma abil, kuid päriselt otsustusõigust omava digivaldkonna juhi positsioon meil puudub.

Juhtimisprobleem on tõsine takistus: kui riigi- ja erasektori töörühm töötaks välja tegevuskava koalitsioonileppe lubaduste elluviimiseks, siis kes selle rakendamise üle otsustab ja seda koordineerib?

Riigi IT-s tuleks lisaks IT-majade administratiivsete tegevuste koondamisele kesksete lahendustena korraldada ka osa teenuseid, näiteks küberturve või ruumiandmete haldus. Aastate jooksul on Eestis kujunenud üle tuhande erineva avaliku sektori infosüsteemi, millest paljud täidavad sisuliselt samu ülesandeid. Neid tuleks vaadata ministeeriumide üleselt ning võimalusel konsolideerida. Seega oleks kogu riigi IT-pildi kujundamist tervikuna ja strateegiliselt hädasti vaja.

Eeskuju võime leida taas Soomest, kus tsentraalne IT-maja Valtori koondab ühtsed teenused, mida hallatakse kõigi asutuste lõikes. Eesti mudel on seevastu väga hajus. Võiksime võtta mõlemast mudelist parima, konsolideerida IT-majade ülesed teenused ning säilitada valdkonnaspetsiifilise paindlikkuse ministeeriumide tasandil.

Kahe sektori ühise tegutsemise olulisust on rõhutanud nii riigi kui ka erasektori esindajad ja seda põhjusega. Digiriigi uus tulemine võib sõltuda just meie valmidusest ja võimekusest teha koostööd ning rakendada selleks uusi, tõhusamaid mudeleid.

Eesti digiriik vajab uut hingamist, mitte ainult ideid, vaid ka oskust need ellu viia. Meil ei puudu partnerid ega teadmised, sageli vaid julgus katsetada uut. Seetõttu teen ettepaneku: kutsume riigi- ja erasektori ühise laua taha, koostame tööplaanid, kaardistame kriitilised pudelikaelad ning määrame selge juhtimise. Ühise tarkuse, avatuse, usalduse ja vastutuse kaudu saame luua lahendusi, millel on mõju mitte ainult Eestile, vaid ka maailmale.