Valitsusasutustest on küüniline nõuda allasutustelt imet, kui puudub poliitiline strateegia, raha ja muu vajalik tugi eesmärkide saavutamiseks. E-riigi loomine, uuendamine ja innovatsioon on kujunenud pigem erivaldkondade ekspertide pärusmaaks.

Poliitilisest eliidist ei meenu ühtegi eestkõnelejat ei riigikogu ega parteide tasemel. Poliitikud võtavad sõna siis, kui on võimalus välja kuulutada uus projekt või selle edukas lõppemine või peab tekkinud "üllatuslikku" jama klattima, lähiajast on meil võtta SKAIS ja politsei- ja piirivalveameti (PPA) numbrituvastuskaamerad.

Lähiminevikust meenub mulluse kevade koolieksamite e-lahenduste kokkujooksmine. Aimata võib, et nii mõnelgi asjast teadjal on pöidlaid pihus ja lootus, et äkki õnnestub ja mõni pahandus ilmneb alles kohe algaval puhkuste perioodil ning seega jääks ehk suurem kajastus ja sajatamine ära.

Probleemide ilmnemisel kipub tipp-poliitiku sõnavõtt keskenduma tõrjumisele ja süüdistamisele, mille kohaselt ta ei teadnud ega pidanudki teadma ja kõik teised enne teda olid juba ammu teavitatud ja vastutavad ning kohe kindlasti saavad oma koosa allasutused.

Pikaajalise strateegilise mõtlemise ja poliitika puudumine kammitseb vastutavaid asutusi ega loo kulutõhusat planeerimist ega majandamist. Poliitikud lähevad kaasa populistlike loosungitega, mida lihtsal valijal on lihtne mõista: ametnikke on palju, nad on laisad, nad ei tea ega tee mitte midagi. Selline asjaajamise stiil, et mina ei ole süüdi, tegemist on eelmise valitsuse tegematajätmistega ning küll allasutus on rumalalt raha kulutanud, ei ole lihtsalt professionaalne.

Pikaajalist strateegilist mõtlemist ei ole

Pensionite ja sotsiaalhoolekande e-lahenduste kõrval karjuvad appi mitmed e-riigi reformid, mis peaksid meie andmepõhisele majandusele hoogu juurde andma. Ajast ja arust on süsteemid, mis ei toetu standardiseeritud andmeväljadele või kus ei saa kasutada nutikaid tekstimasside analüüsi funktsioone.

Samuti on vaja üle vaadata meie andmekogude süsteem ja hakata planeerima strateegilisi reforme, mis puudutavad meie kõigi isikuandmeid ning võivad omada olulist tähendust maavarade poolest vaesele Eestile. Digitaristut puudutavad reformid on sama olulised või kohati isegi olulisemad kui ühiskondlik kokkulepe neljarealise maantee või ooperimaja juurdeehituse osas. Tugev strateegia ja poliitika on alus targaks raha kasutamiseks.

Läbi aastate on seoses e-riigiga korratud ühte ja sama strateegilist kommunikatsiooniviga, mille kibedaid vilju nüüd maitseme. Liiga tihti on räägitud e-riigist, kui mingist tohutust kokkuhoiumeetodist. Kindlasti kätkeb e-riigi lahendustes ka kokkuhoid - eelduslikult väiksem vajaminev inimressurss, väiksemad paberi ja muude kirjatarvete kogused jne. Samal ajal unustatakse ära, et täpselt nagu füüsiline taristu vajab peale valmimist hooldust ja uuendusi ning mingi aja möödudes uuesti ehitamist, kehtib sama reegel ka digitaristule.

"E-riik on suur kokkuhoid" müüdi valguses on tekkinud praktilised probleemid. Esiteks ei teadvustata poliitikakujundajate tasemel, et näiteks andmekogu, kindlaid funktsioone täitvate e-lahenduste või suurema digitaristu loomine ei ole ühekordne investeering. Teiseks ei ole teadvustatud, et seni teada-tuntud kulusid hakkavad asendama uued kulud.

Kolmandaks ei taheta mõista, et e-riik vajab tehnoloogia arenguga käsikäes käivaid innovaatilisi uuendusi ja pidevaid õigusanalüüse, kas uue lahenduse võib rakendada olemasolevatele õigusaktidele toetudes või tuleb uuendada kehtivaid õigusakte ja sisse seada seaduse tasemele põhiõigusi kaitsvad meetmed jne.

Tekivad kulud, mida kõrvalseisjale võib olla keeruline selgitada, aga nii riigikogu liikmel, poliitikakujundajal kui ka maksumaksjal on õigus teada, kuhu raha läheb. Ja olenemata asjaolust, et kulu vajalikkust ei osata inimkeeli mõistlikult selgitada, ei tähenda see, et kulu ei oleks hädavajalik.

Levinumad näited kokkuhoiu kohta on piltlikud faktid, kui palju ühe või teise e-lahenduse abil hoitakse kokku paberit ja seega puid, aga keegi ei räägi suurenevast energiavajadusest. Asjatundmatult võib lihtsustatud kujul väita, et kui paberarhiivis ei saa pärast tule kustutamist ja ruumist lahkumist palju halba juhtuda, siis digiväärtused ja digiprügi säilivad ikka ja ainult elektri abil.

Pensionite maksmiseks vajaliku süsteemi SKAIS tõrked ei ole uudis. Omaette uudiseks on saanud asjaolu, et probleemil lasti nii kaugele süveneda. Aruka planeerimise puhul oleks uuenduste ja rahastuse peale pidanud mõtlema esimesest päevast, kui SKAIS tööle rakendati. Täpselt nii nagu arvestatakse seadmete amortisatsiooniga, teades, et uus seade tuleb ühel päeval välja vahetada uue ja eelduslikult juba kallima vastu.

Küberturbega on veel keerulisem. Nagu iga valdkonna ennetusele omane, saab selle rahastamise vajalikkusest alles siis aru, kui on vaja tekkinud jamaga tegeleda ning avalikkusele selgitada, miks enne ei saadud, tahetud  ega suudetud. Targa rahakasutuse esmane eeldus on tark tellija. Jälle vaatame poliitikute poole ja säravaid tähti vastu ei vaata. Me ei ole nii rikkad, et leppida odavate lahendustega.

Lõpp poliitilisele huvipuudusele ja lühinägelikkusele!

Ei saa olla nii, et üllatusena tuleb politsei numbrituvastussüsteemide kasutamine ilma vastavast õigusaktist tuleneva aluseta. Mõistlik ei ole seegi, et andmebaasist kustuvad andmeid näiteks 30 päeva jooksul ja seda vaid selle pärast, et serverimahtu ei ole.

Kas see on lihtsalt teadmatus, rumalus või rahapuudus või hoopis rahapuudusest tingitud rumalus? Selle üle võibki arutlema jääda. Kus olid poliitikakujundaja silmad?

Lihtne on süüdistada näiteks PPA-d, aga kus oli poliitiline huvi varem? Kas PPA-le on antud raha, et amet saaks enne vastava süsteemi rakendamist tellida õigusanalüüse ja -konsultatsioone?

Ametnike ja spetsialistide ülim vähesus riigisektoris viibki selleni, et lisaks rutiinse planeerimise vaeslapse rolli jäämisele, loome juba ohtliku olukorra, kus kriitiliste teemadega ei tegeleta piisavalt. Kui osakonnas on üks ametnik, kes täidab juhi, ametniku ja veel muu ametikoha ülesandeid kaheksa töötunni sees, siis viib see selleni, et inimesel pole muud võimalust nõu pidada kui iseendaga peegli ees. Ja kuidas me peaksime sellises olukorras saama eeldada ja oodata nutikaid, efektiivseid, probleeme ennetavaid lahendusi?

Üks asi on, et kroonilisest rahapuudusest tulenevalt ei ole piisavalt inimesi, kes teeksid tööd, ja teisalt, kui isegi leida eelarvelised vahendid, siis lihtsalt ei ole inimesi. Selle probleemiga maadlevad kõik ettevõtted advokaadibüroost kohvikupidajani ja tervishoiust haridusvaldkonnani ning ringiga tagasi avaliku sektori asutuste juhtideni.

Oma riigi väärindamine peaks olema esmane prioriteet

Poliitiline eliit peaks välja töötama pikaajalised strateegiad ning mitte sahmima valmiste tuules ja võimule asudes süüdistama eelmiseid valitsusi. Eesti e-riigiga tuleb pidavalt tööd teha ja vajalikud reformid läbi vaielda poliitilistes debattides. Asjaarmastaja tasemel sõnavõtud ja näpuga näitamise retoorika peavad lõppema.

Lisaks tuleb hinnata, et e-riigi vajadused ei baseeru vaid ühe valdkonna poliitikakujundamisel ja rahal. Oluline on hinnata kogumis erinevaid mõjusid alates haridussüsteemist kuni immigratsioonini.

Kõige kurvem on, et kui vaadata riigikogu õiguskomisjoni liikmeid, siis neil kõigil on pikad poliitilised karjäärid, kuid mitte keegi neist ei ole märkimisväärselt e-riigi teemadel sõna võtnud. Lihtne on ühe intsidendi valguses saada kiiret tähelepanu, aga kurb on, kui selliste intsidentide valguses hakatakse lühinägelikult ja mõtlematult kahjustama e-riiki ja seeläbi Eesti e-riigi kuvandit.