Sel suvel sulgeb Omniva mitme teise saatusekaaslase kõrval Viljandi postkontori. Ametlikult ei nimeta postifirma seda sulgemiseks, vaid kolimiseks. Aga sama hästi võiks postkontori ka kinni panna, sest südalinnas, bussijaama kõrval asuva kaubanduskeskuse asemel saab see olema Omniva jaotuskeskuses, sõna otseses mõttes viimases majas linna piiri ääres. Otse jaotuskeskuse ees on bussipeatus, kuid ühtegi bussi sinna ei käi. See koht on nii kauge, et kui tänavajupp möödunud kümnendi algul tööstusrajooni tarbeks rajati, maalis keegi bussipeatuse nimetule sildile "Maailma lõpp".

Omniva esitleb muutust nagu sellistel puhkudel tavaks. Kõike tehakse ikka klientide paremaks teenindamiseks. Nimelt saab uues, jaotuskeskuse postkontoris saata suuremõõtmelisi pakke, näiteks diivaneid ja külmikuid.

Enamik inimesi telliks ilmselt kulleri või transpordiks diivanit ise, selmet leida seda mahutav auto, mööblitükk selle peale vinnata, postkontoris maha võtta, sisse pakkida ja maksta saatmise eest kellelegi, kes peab omakorda leidma võimaluse diivani postkontorist ära viimiseks, aga võib-olla on ka sellel teenusel tõepoolest mingisugune klientuur olemas.

Mis saab aga nendest inimestest, eelkõige vanematest, kes seni on käinud postkontoris arveid tasumas, lehte tellimas, kirju ja pakke saatmas?

Jah, muidugi on enamik kliente kolinud internetti. Nagu kõigi teiste asjadegagi. Ent kui inimene on maksnud ligi viieeurost teenustasu, et 25-eurone elektriarve just postkontoris ära maksta, siis ilmselgelt ei ole internet koht, kus ta vabalt hakkama saaks. Ja üsna sageli ei ole tal ka autot, millega sõita maailma lõpus asuvasse postkontorisse.

Eesti Posti võib muidugi mõista. Kui sulle ikka igal aastal kõvasti kahjumit tiksub – mullu 2,2 miljonit –, siis tuleb ju kuskilt otsast kulusid kokku tõmmata. Eriti kui riik omanikuna näppu viibutab. Siis peaks selle aga otse välja ütlema, mitte rääkima diivani saatmise teenuse arendamisest. Teiseks peaks riik aduma, et paljudes kohtades on postkontor raamatukogu kõrval üks viimaseid avalikke teenuseid pakkuvaid asutusi.

Paraku kipub olema nii, et riigi üks käsi ei tea, mida teine teeb. See ei tekita mitte ainult segadust, vaid võib kergesti ära nullida ka selle vähese kokkuhoiu, mida õnnestub ümberkorraldustega saavutada.

Näiteks tähendab Viljandi postkontori kolimine küll riigifirmale säästu üüripinna arvelt, aga Viljandimaa ühistranspordikeskus peab panema "maailma lõppu" bussi käima, et postifirma kunded sinna üldse kohale jõuaksid. Seega on kokkuhoid kaheldav, aga klientidel selle eest kindlasti halvem.

Sarnaseid juhtumeid, kus ühendatud anumate seadus ära unustatakse, leidub paraku ridamisi. Mõnda neist on kergem ära tabada, teist raskem.

Näiteks selgus Eesti Panga aastatepikkuse urgitsemise tulemusena hiljuti, et statistikaamet on elektri hinna tõusu valesti arvutanud ja seega inflatsiooni veidi suuremaks hinnanud. Teema on kuiv ja tehniline, protsendid samuti väikesed, kuid mõju riigi rahakotile võib tegelikult üsna suureks osutuda, sest ametlike inflatsiooninäitajate põhjal indekseeritakse pensione, millele kulub tänavu ligi 3,8 miljardit eurot.

Miks statistikaamet valesti arvutas? Päris kindlalt ei saa me seda kunagi teada. Vigu võib ju teha igaüks. Mitu asjalikku allikat on seevastu oletanud, et ametis on liiga palju analüütikuid lihtsalt ära kärbitud.

Riigi käed tunduvad teineteisest eriti sõltumatult toimetavat siis, kui nende näpud sobravad rahakoti pealinnast kaugemale jäävates lahtrites. Nii tuli kultuuriministeerium hiljuti välja eelnõuga – mille eesmärk on nagu alati õilis – viia 900 Eesti rahvaraamatukogu paremale tasemele. Reformi üheks juhtivaks mõtteks on samas, et seni maakonnaraamatukogude kanda olev väiksemate rahvaraamatukogude tarbeks raamatute tellimine ning töötajate koolitamine ja nõustamine viiakse rahvusraamatukogu alla. Viljandi linnaraamatukogu kaotaks sellega neli töökohta.

On arusaadav, et kokkuhoiuajal tuleb üle vaadata, kas hakkama saab ka väiksema töötajaskonnaga, aga kui riik tahab vähegi rääkida regionaalpoliitikast, ei tohiks tõhustamise käigus töökohti taas Tallinna kolida.

Selles reformis on veel rida tehnilisi küsitavusi, millel siinkohal peatuda ei jõua. Kõige tipuks hakkaksid Viljandimaa raamatukogud koos Pärnumaa, Läänemaa ja saartega kuuluma lääne piirkonda, ehkki enamik avaliku sektori asutustest haldab Viljandimaad lõuna regiooni koosseisus ning regionaal- ja põllumajandusministeerium püüab luua hoopis kolmandat, eriti ebaloogilist Kesk-Eesti halduspiirkonda, mis ulatuks Mulgimaalt Lahemaale. Ilmselt tunduvad Mõisaküla ja Käsmu kellelegi kaugelt vaadates sedavõrd sarnased, et neid kõlbab ühte potti panna küll.

Kui asja positiivse poole pealt vaadata, siis peaks see seis rahustama maha kõik vandenõuteoreetikud, kelle arvates juhivad maailmas toimuvat salapärased kurjade geeniuste organisatsioonid.

Oh ei, isegi väikeses Eestis ei suudeta paljusid asju koordineerida. Ka minul on lihtne osatada, et riik teeb halvasti või riik ei tee hästi, aga tegelikult ei ole selles mõistes seda kõikvõimsat riiki ju olemaski. On hoopis terve rida inimesi ja organisatsioone, kes püüavad ajada oma asja, mõni avarama vaatega, teine omakasupüüdlikumalt. Laias laastus on olemas ka üldine juhtimine, aga detailidesse süüvides on luiki, hauge ja vähke hämmastavalt palju.

Võib-olla vajab Eesti tehisintellektil töötavat andmekihti, mis suudaks erinevaid arengukavasid, reformiplaane, kärpekavasid ja tööpõhimõtteid kõrvutades vasturääkivustele punase lipukese külge panna. Sel juhul oleks kergem neid hoiatusi arvesse võtta ja vajadusel ka eirata, sest suurest kartusest vale rada astuda ei tohi me seisma jääda, vaid peame otsima ikka uusi ja paremaid teid. Aga me peame olema ohukohtadest teadlikud.

Vennaskonna laul ütleb, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Ent kui otsustajad näevad ees ainult ühte kitsast rada, mitte kogu teekaarti, võib kergesti juhtuda, et sinna kohvikusse jõuavad kohale ainult need, kes sõidavad autoga, on piisavalt tehnoloogiateadlikud ning elavad suuremates keskustes. Ülejäänud jäävad ootama bussi, mida ei tulegi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.