Eesti ruumiline areng on viimase kolme kümnendi jooksul on olnud ebaühtlane. Paljudes piirkondades on toimunud ulatuslik elanikkonna vähenemine, samal ajal kui rahvastiku- ja majandustegevuse kese on nihkunud üha enam Tallinnasse ja pealinna lähiümbrusesse. Sellisele suundumusele juhtis juba aastal 2020tähelepanu Helen Sooväli-Seppingu toimetatud Eesti inimarengu aruanne "Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud".

Ka nüüd, viis aastat hiljem, ei ole seda tendentsi suudetud ümber pöörata. Tallinna ja teiste suuremate linnapiirkondade äärealad ehk eeslinnad kasvavad kiiresti, aga väiksemad kohad, ennekõike riigi servaalad, kuid ka Kesk-Eestis, kaotavad oma elujõulisust. Uuringud näitavad, et töökohtade koondumine pealinna on rahvastiku koondumisest veelgi ulatuslikum. Trendide sellisel kujul jätkumine toob kaasa olulise muutuse Eesti sotsiaalses ja majanduslikus tasakaalus.

Kompaktsem areng on säästlikum ja kestlikum 

Lisaks Eesti asustuse pealinnastumisele on oluline väljakutse toetada kompaktsemat ja funktsioonidelt tihedamat ruumilist arengut ning tugevdada linnalisi keskusi ja südalinnu. Hajus ja laialivalguv areng ei toeta teenuste kättesaadavust, pikendab inimeste igapäevaseid liikumisvahemaid kodu, töö ja teenuste vahel ning kasvatab nii taristu rajamise kui ka ülalpidamise kulusid ja keskkonnamõju. Seega hõlmab areng nii kasvu, aga mõnes kohas ka kohanemist kahanemisega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel on koostamisel uus üleriigiline planeering "Eesti 2050", riigi ruumilise arengu pikk vaade. Planeeringu peamine ülesanne on suunata Eesti asustuse ja maakasutuse arengut kestlikuma ja kvaliteetsema elukeskkonna suunas ning toetada riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" ellu viimist.

Kestlik ja tasakaalus Eesti vajab alternatiive pealinnastumisele 

Planeeringulahenduse sisendiks viiakse läbi asustuse arengustsenaariumide alusuuring, mida koostavad Eesti juhtivad ruumiteadlased ja eksperdid. Uuring keskendub neljale ette antud võimalikule arengusuunale: kas jätkata pealinnastumisega; toetada suurlinnade regioonikeskset arengut; keskenduda väikekeskuste tugevdamisele või kujundada Eestit pikas perspektiivis sisserände kaudu kasvava riigina.

Kõigi stsenaariumide puhul analüüsitakse nende mõju rahvastiku- ja ruumilisele arengule, elluviimise ressursivajadusi ning mõju kestlikkusele. Uuring valmib käesoleva aasta maikuus. Üks selgelt esile kerkiv alternatiiv pealinnastumisele on regioonikeskustele tuginev arengumudel, mida toetavad hästi toimivad ja majanduslikult elavad väikelinnad.

Tasakaalustatud asustus mitme tugeva linna kaudu

Analüüs näitab, et Eesti tasakaalukam ja ühtlasem areng võiks sündida erinevate stsenaariumide kombinatsioonist. Üha selgemalt joonistub välja ligikaudu kümnel majanduslikult tugeval linnal põhinev visioon.

Selle järgi on Eestis mitu tugevat linna, mille majanduslik ja sotsiaalne areng aitab kaasa ka väikelinnade ja ümbritsevate maapiirkondade edule.

Lisaks rahvusvaheliselt tähtsatele Tallinnale ja Tartule tõusevad olulisteks regioonikeskusteks ja üleriigilisteks arenguveduriteks mõnes kasvavas majandusnišis kaks piirkonda: Pärnu ning Ida-Viru linnastud Kiviõlist Narvani. Lisaks, piirkondlike linnadena tagavad tugevamad maakonnakeskused – Viljandi, Rakvere, Võru, Kuressaare, Paide-Türi ja Haapsalu – juurdepääsu töökohtadele ja kõrgema taseme teenustele, mis toetavad ka ümbritsevate piirkondade elukeskkonda.

Uuringutulemused toovad esile just need linnad, kuna nende mastaap, võimekus ja potentsiaal võimaldavad pakkuda piisavalt töökohti nii kohalikele elanikele kui ka ümbritsevate piirkondade inimestele. Lisaks aitavad need tagada tugevamate keskusfunktsioonidega linnade ühtlasema geograafilise jaotuse, pakkudes sellega selget vastukaalu Tallinna domineerivale külgetõmbejõule.

Nendest linnadest väljapoole jäävate väikelinnade ja maaliste piirkondade peamine roll asustussüsteemis on pakkuda elanikele head elukeskkonda, kohalikke töökohti ja kodulähedasi põhiteenuseid. Nende puhul on oluline tihe seotus ja ühendus vähemalt ühe tugeva linnaga.

Visiooni elluviimiseks tuleb edasisel riigi investeeringute pildi kujundamisel lähtuda ülalkirjeldatud linnade ja maapiirkondade funktsioonidest. Selleks suunatakse nimetatud linnadesse nende rollide täitmiseks avalikke vahendeid, et pakkuda elujõulist arengukeskkonda.

Oluline on märkida, et väiksemate maakonnalinnade puhul on vaja teha väga suuri jõupingutusi, et pidurdada rahvastikuprognoosist neile ennustatud jätkuvat kahanemist. Samal ajal võib teadlik kahanemisega kohanemine ja elukeskkonna suunatud kujundamine muutuda nende tugevuseks, pakkudes kvaliteetsemat elukeskkonda näiteks läbi rohkemate rohealade, läbimõeldud infrastruktuuri või avalike hoonete ristkasutuse kaudu (koolid, kogukonnakeskused, kultuurimajad), mis omakorda tugevdab sealseid kogukondi ja koha identiteeti.

Majanduslikult tugevad keskused toetavad julgeolekut

Tasakaalus asustuse ja ruumilise arengu saavutamine ei ole oluline mitte ainult majandusarengu, vaid ka julgeoleku seisukohalt. Majanduslikult tugevate keskustega asustusstruktuur toetab asustuse säilimist, laiapindset riigikaitset ja ühiskonna terviklikkust.

Asustusstruktuur ja taristu võimaldavad ettevõtetel kujundada tugevaid tarneahelaid ning soodustavad majanduslikku ja energeetilist iseseisvust ning toiduga varustatust. Kogukonnad on elujõulised ja valmis kriisiolukordadele iseseisvalt reageerima. Taristu kasutus on suunatud nii igapäeva- kui ka kriisiolukordadeks.

Eesti vajab alternatiivset arengulugu, mis loob tasakaalu pealinna ja ülejäänud riigi vahel. Üleriigiline planeering "Eesti 2050" koos pikaajalise visiooni ja selle elluviimiseks vajaliku tegevuskavaga saab olla kestlike ruumiotsuste aluseks. Praegu on õige aeg üle Eesti algavates aruteludes osalemiseks, et ühiselt kujundada Eesti ruumiline tulevik.