Aina sagedamini kuuleb üle Eesti küsimust, et miks ei tee linn või vald midagi ühe või teise probleemi lahendamiseks. Miks ei parane teed ega tänavad, miks ei püsi avalik kord, miks ei saa õpetajad või lasteaednikud väärilist palka? Miks tundub, et ka suuremates omavalitsustes nagu Tallinn või Tartu ollakse jõuetud isegi kõige elementaarsema suhtes?

Võib kõlada ootamatult ühe opositsioonipoliitiku suust, kuid vastus ei ole selles, nagu oleks võimul "vale" linna- või vallavalitsus või nagu oleksid ühe või teise omavalitsuse juhid saamatud ja rumalad. Põhjus peitub sügavamas tõsiasjas: Eesti omavalitsustel ei ole piisavalt ise hallatavat maksutulu.

Praegune süsteem, kus suurem osa tulumaksust ja kõigist muudest maksudest voolab otse keskvalitsuse eelarvesse, tähendab, et kohalikud omavalitsused elavad sisuliselt taskurahast. Seejuures ei saa nad ise taskuraha jaotamise üle otsustada.

Eesti põhiseaduse § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kohaliku elu küsimusi omavalitsused. "Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest," sedastab sama paragrahv.

Kui omavalitsus ei saa iseseisvalt määrata, kuidas ja milleks oma piirkonna maksuraha kasutada, siis millest me üldse räägime? Vabadust ei saa olla ilma eelarvelise vabaduseta. Kuigi raha võiks alati rohkem olla, ei ole küsimus tegelikult selles, nagu vajaksid omavalitsused tingimata suuremat tükki riigieelarvest.

Asi on siiski õiguses ise oma raha suunata. Nii võiks omavalitsustel olla suurem osakaal tulumaksust või reaalne võimalus kehtestada piirkondlikke makse (nt kinnisvaramaks, turismimaks või ärimaks, mille abil kohalikke prioriteete kujundada). See ei tähenda maksukoormuse kasvu, omavalitsused saaksid valida, millised maksud on nende piirkonnas mõistlikud.

Niisiis on küsimus õiglasemas ja targemas jaotuses, et see, mis kohapeal teenitakse, ka kohapeal püsiks ja kohalikku elujärge parandaks. Hea näide on hooldereform, initsiatiiv, mis võib näida mõistlik, kuid mille elluviimine pandi omavalitsuste õlule. Mäletatavasti tõukas see Tartu linna riigiga kohtuteele, mis praegugi kestab. Kui riik jagab ülesandeid, mitte aga raha, siis pole see partnerlus, vaid käsuliin. Kusjuures, nagu näeme, on see halvasti ja vastumeelselt toimiv käsuliin.

Asi ei ole muidugi ühepoolne ning naiivne oleks süüdistada Toompead kõiges, mis on meie omavalitsuste rahastamisega halvasti. Omavalitsustel on sageli ka endal probleeme omatulu mõistliku suunamisega. Tartus on liikunud märkimisväärset ressurssi küsitava väärtusega projektidesse, näiteks Siuru või vesiniku- ja kosmosealgatused või rattatänav. Kõik need on huvitavad ideed, kuid tõstatavad küsimused: kelle arvelt ja miks?

Tihti on selle taga eelarvelise iseseisvuse puudumine. See panebki omavalitsusi teinekord kujutama kas kiirustades või lootuses seada Toompea rahajagajad omamoodi fakti ette, et meil on siin pooleliolev projekt, millega oleme omavalitsuse kassast rahastades algust teinud, olge nüüd head ja võtke üle. See on aga ajutine lahendus, mitte pikaajaline plaan.

Usalduslike suhete ning vastutustundliku finantsplaneerimise loomisele see kaasa ei aita. Ja kui Tallinna, Tartu või Pärnu linnapea peab iga suurema projekti jaoks minema Toompeale raha küsima, siis ei ole meil mitte omavalitsused, vaid allasutused, mis kindlasti ei vasta Eesti põhiseaduse juba tsiteeritud § 154-le, mis muu hulgas sätestab, et omavalitsused "tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt". Kui omavalitsus ei saa investeerida oma inimeste tulevikku, ei saa ta ka vastutada, kuna tal puudub kontroll ja mõistmine.

See ei ole parteiline teema. Maksuautonoomia ei ole selles kontekstis punane ega sinine, parempoolne või vasakpoolne või liberaalne või konservatiivne. See on täiesti praktiline küsimus selle kohta, kuidas Eesti riik tegelikult toimib ja kas meil järgitakse meie enda põhiseadust või mitte.

Kui tahame, et kohalik elu edeneks, peame usaldama neid inimesi, kes kohapealseid olusid tunnevad ning andma kohalikele võimaluse oma asjade eest ise vastutada ja selleks on vaja rahalist võimekust. Maksuautonoomia ei tähenda riigi lõhkumist, vaid tugevdamist. Tugevad omavalitsused teevad tugevaks kogu riigi. Küsimus on lihtne: kas me usaldame inimesi iseenda üle otsustama või mitte?