Palju on vaieldud kirikute ja koguduste seaduse üle ning president saatis selle ka riigikogule tagasi, et parlament viiks selle vastavusse põhiseadusega. Kas teie arvates on seda seadust vaja?

See seadus on igal juhul vajalik. Ma arvan, et see tuleks kindlasti vastu võtta. Seda kahel põhjusel. Kui me geopoliitiliselt vaatame Euroopat, siis me näeme, kui palju ohte on hetkel olemas ja seda just Põhja-Euroopas ja siin piirkonnas. Seda eriti sel põhjusel, et meil on piir naaberriigiga, kes ei ole üldse nii sõbralik.

Teema ei ole ju ka ainult Ukraina, vaid me peame arvesse võtma ka ähvardusi, mis on suunatud Balti riikide, sealhulgas ka meie riigi vastu. Me näeme ka Euroopas tervikuna ärevuse tõusu, mis puudutab riikide julgeolekut. Iga riigi õigussüsteem ja õiguskäitumine ei saa arvesse võtta ainult neid reaktiivseid hetki, mis tal on, vaid ta peab proaktiivselt vaatama ka tulevikku ja arvestama, mis võib tulla.

Võtame riigi nagu Prantsusmaa, kus juba väga hästi saadakse aru, et ka sealsete riikide seadusandlus tervikuna ei vasta enam kehtivatele ohtudele ja väljakutsetele. Riigil on tegelikult kohustus seadusandlikult ette näha, vaadata ja ära hoida ohte, mis võivad tulla tema riigile ja rahvale.

Ma tahan ka siin selgelt välja öelda, et minu toetus ei ole suunatud riigile, vaid õigusele ja õiglusele. Ma usun, et riik hoiab praegu seda õiget, õiglast ja ettenägevat joont. See on teema, mis ei puuduta mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat. Saame näha, kuidas asjad arenevad ja millised on lõplikud otsused selle seaduse osas. Me peame usaldust näitama ka nende inimeste suhtes, keda me oleme valinud riigikokku ja samuti mõistma presidenti, kes on raskete valikute ees. 

See seadus puudutab Moskva patriarhaadiga seotud Eesti Kristliku Õigeusu Kirikut. Kas on õigustatud, et riik siin kaasa räägib?

Nii palju, kui mina olen sellest aru saanud, siis see seadus puudutab vaid riigi julgeolekut. On selge, et mitte keegi ei tohi ohustada riigi julgeolekut. Siseministeerium ja siseministrid on öelnud, et ohus ei ole ühegi koguduse olemasolu.

Kui see seadus tuleb kas nüüd või millalgi tulevikus,  on kõik – nii kirikud kui ka kodanikud – kohustatud järgima selle seaduse põhimõtteid. Me ei saa lubada seda, et religioosse organisatsiooni läbi või selle katte all ohustatakse riigi julgeolekut. Me näeme seda mentaliteedi muutumist juba Euroopas ja seda on välja toodud erinevates kohtades, kuidas Moskva patriarhaat koostöös riigiga õõnestab teiste riikide julgeolekut ja sekkub nii poliitikasse kui ka ühiskondlikku ellu. Me ei saa aktsepteerida seda, et usuvabaduse nime all kasutatakse usuvabadust ära, et luua segadust ning kaost.

Ehk teisisõnu – seadus on seadus ja me peame seda austama. Religioossete organisatsioonide ja kirikutena on meil kohustus jääda kirikuteks ja viia ellu kristlike kirikute ülesannet ja mitte mängida poliitilisi mänge ja teha trikke.

Mis ootab Eesti õigeusklikke ees, kui kirikute ja koguduste seadus jõustub?

Õigeusklikuna ma ei näegi muud, kui et me jätkame oma usulist teenimist: anname tunnistust evangeeliumist, kiriku sakramentaalsest elust; näitame üles lugupidamist ligimeste suhtes. Kõik need jutlused, mida me kirikus peame – seda kõike oleme kutsutud jätkuvalt ellu viima. Oleme selle riigi kodanikud ja loomulikult meil ei ole mingit erandit selle tõttu, et me oleme kristlased. Me peamegi elama õigeusklikena nii, nagu igaüks siin elab.

Vähemalt praegu tundub, arvestades Eesti Kristlik Õigeusu Kiriku piiskop Danieli enne seaduse vastu võtmist väljaöeldud seisukohti, siis nemad muudatustega nõus ei ole ning kõiki oma sidemeid Moskva patriarhaadiga katkestada ei kavatse. Millised võivad olla teie hinnangul tulevikustsenaariumid?

Kui nad ei katkesta oma kanoonilist osadust Moskva patriarhaadis, siis tekib küsimus, milline saab olema nende positsioon juriidilisel ja seadusandlikul tasandil. Ilmselgelt saavad sellel olema nii ühiskondlikud kui ka seadusandlikud tagajärjed.

Ma kindlasti ei tahaks piiskop Danieli rünnata. Lubagu ta endale öelda, et ta on veel väga noor piiskop, kes on ka väga raskes olukorras. Ma mõistan seda väga hästi. Ma arvan, et ta ei ole ka ise süüvinud päris kõigesse, millest ta räägib, ning ta pigem ütleb seda, mis on talle öeldud. Juhul, kui Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei katkesta osadust Moskva patriarhaadiga, ongi see, et riiklikult neid religioosse organisatsioonina enam ei tunnustata ega aktsepteerita ja vastavalt seadusele ongi see nii.

Seadus pole ainult ühele kirikule. See seadus on mõeldud kõigile, nii kirikutele kui ka laiemas mõttes mittereligioossetele kogukondadele, kes võiksid ohustada oma tegevusega riigi julgeolekut. Julgeolekuasutused teavad hästi, kuidas kasutab Venemaa ja ka Moskva patriarhaat väljaspool Venemaa asuvaid kohalikke kirikuid ja üksusi oma tahte ja mõju saavutamiseks.

Ütlen seda suure valuga. Ma olen väsinud sellest vihast ja laimust. Kõikidest nendest juttudest, mida siin on räägitud ja pean tunnistama, et Moskva patriarhaat on meid õigeusklikena pannud väga raskesse olukorda. Õigeusk on pandud väga raskesse olukorda mitte ainult siin, vaid ka Ukrainas. Meie kristlaste ja õigeusklikena oleme ühiskonnas esmalt kutsutud looma rahu ja ühendama inimesi ja mitte tekitama ärevust ja lõhestumist ühiskonnas. Mina Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikupeana olen väga range kõikide vaimulike suhtes, kelle tegevus või sõnavõtt väljub evangeeliumi vaimust. Me ei saa kasutada altarit ja kantslit millekski muuks kui selleks, milleks meid kohustab evangeelium ja tema vaim.

Mida teeb Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja metropoliit Stefanus olukorra rahustamiseks?

Mina omalt poolt olen teinud Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule kaks ettepanekut. Minu ettepanek on vikariaat. Muidugi on vikariaadi terminil oma tähendus, aga mina olen seda kasutades ületanud tavapärast tähendust. 

Minu esimene mure on olnud see, kuidas aidata vendadel õigeusklikel vene õigeusukirikust säilitada ühiskonnas tunnustatus. Mõeldes ka selle peale, et kui Eesti Kristlik Õigeusu Kirik peaks katkestama oma senise osaduse, et kuidas neid aidata. Riik aidata ei saa, sest riik saab lahendada seadusandlikult küsimusi, aga mitte kiriklikult ja kanooniliselt. Nagu meie õigeusklike kirikute põhikirjad siin Eestis ütlevad, et ühelt poolt me austame ja aktsepteerime riigi seadusi ja juhindume nendest. Teiselt poolt me kuuletume ja oleme ühenduses oma kirikupeaga, kes tagab meile kirikliku eksistentsi.

Minu lahenduse pakkumine oligi anda neile võimalus osadust katkestades säilitada oma kiriklik kanoonilisus ja kiriklikkus ilma, et nad muutuksid õigeusu mõistes sektiks. Kui juba mõni kiriklik kogum muutub sektiks, siis ta võib lõheneda veel teistekski allüksusteks ja gruppideks. Minu samm ja pakkumine oligi abikäsi neile, tulles vastu neile ja aidates neid selles olukorras, kuhu nad on sattunud. Seda kõike ilma igasuguse sundimiseta, andes neile kanoonilise osaduse ja terviklikkuse, ei küsi ma omalt poolt neilt mitte midagi. Ainuke asi, mida ma palun, et nende piiskopid osaduse tunnistuse näitamiseks meenutaksid jumalateenistustel minu nime. Minul on õigus olla meenutuse keskpunktiks. See oli esimene pakkumine minu poolt.

Mul ei ole mingit nõudmist, et kaks kirikut peaksid kohe ühinema. Neile jääb vabadus eksisteerida edasi nii, nagu nad on seda seni teinud. Selle ettepaneku ideed olen ma jaganud ka oikumeenilise patriarhaadiga, kes mõistab samamoodi, et me peame kuidagi aitama oma õigeusklikke vendasid vene kirikust. Samas oli see ka viide sellele, et me oleme andeks andnud selle tagakiusamise ja hävingu eest, mida on tehtud alates Eesti okupeerimisest meie kirikule. Ajaloos oleme meie olnud siin need ohvrid. Vabandan, et selle teema taas tõstatan, aga 1945. aastani oli meil 200 000 õigeusklikku Eestis, meil oli 180 vaimulikku ja 153 kogudust. Kui mina omal ajal Eestisse tulin, siis mis ma leidsin? Varemeid ei saa unustada. Kui te käite mööda Eestit ringi ja vaatate, millistest kirikutest on jäänud varemed, siis need on õigeusukirikud. Kaotati kogudusi, hävitati pühakodasid ja keegi ei tea, mis paljudest vaimulikest sai. Jääme mäletama neid asju, mis siin on tehtud, aga me ei saa jääda kinni minevikku ja peame edasi liikuma. Meid aitab edasi teineteisele andestamine ja seda ka juhul, kui teine ei palu sinu käest andeks. Meie esimene soov selle pakkumisega oli anda abikäsi ja näidata, et on armastus meie õdede ja vendade vastu.

Teine samm on ühiskondlik. Olen Eestis olnud 26 aastat. Meil ei ole õnnestunud vene õigeusklikega isegi ühtegi palvust koos pidada. Nad katkestasid meie kirikuga osaduse. Ühiskondlikus mõttes on neil kirikurahvas olemas. Vaatamata sellele, et vene kirik on teinud väga tugevat propagandat meie kiriku ja erinevate isikute vastu, on seal palju inimesi, kes on nõus ka meie kirikuga tegelikult koostööd tegema. Vikariaadiga pakungi sellist koostööd ilma, et kedagi kusagile allutatakse või liidetakse, et oleks võimalus koostööks. Nõnda saame me hakata teineteist tundma õppima ja liia nõnda ka vennaliku ja sõbraliku õhkkonna, mis lõpuks toob kasu kogu ühiskonnale.

Need ongi kaks aspekti, mida ma olen pakkunud ja selles minu poolt mingit muutust nendes pakkumistes ei ole. Ma tahan loota ja uskuda, et lõpuks võidab vaenu vaimu armastuse vaim.

Kuidas saab Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik anda õigeusu kanoonilist terviklikkust Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule, kui nad peaksid Moskva patriarhaadiga sidemed katkestama?

Kogu õigeusumaailmas on kolm autonoomset kirikut. On Siinai klooster, mis jääb Siinai poolsaare piiride sisse. Ja on Eesti ja Soome õigeusu kirikud. Miks need kirikud on autonoomsed ja mitte autokefaalsed? Ajal, kui Eesti ja Soome läksid oikumeenilise patriarhaadi alluvusse, otsustati neile mitte anda autokefaaliat, sest neil polnud piisavat tugevust, et iseseisvate ehk autokefaalsete kirikutena hakkama saada. Nad jäid oikumeenilise patriarhaadi toe ja kaitse alla.

Autonoomsete kirikute eripära on see, et autonoomsed kirikud valivad ise oma piiskoppe. Ainus, kes valitakse oikumeenilise patriarhaadi poolt, on metropoliit. Meil sinodaal-autonoomse õigeusu kirikuna on õigus anda õigeusu kanoonilist terviklikkust ka Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku liikmetele, kui nad peaksid osaduse katkestama Moskvaga.

Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindajate sõnul ei ole võimalik katkestada kanoonilist sidet Moskva patriarhaadiga. Kas see on teie hinnangul võimatu või keeruline?

Praegusel juhul ei olegi küsimus selles, kas see on võimatu või keeruline. Küsimus on selles, kas seda tahetakse. Pärast seda, kui mina tegin neile vikariaadi ettepaneku, oleks keegigi neist võinud tulla siia ja meiega rääkida, milles see vikariaat üldse seisneb. Oleks võinud küsida täpsustust. Mitte keegi ei ole tulnud ega tundnud huvi. Lihtsalt räägitakse.

Lõpetuseks üks küsimus teisel teemal. Nimelt ütles paavst Leo XIV usujuhtide kokkusaamisel Roomas, et vaja oleks ühist ülestõusmispühade tähistamist kõigi kristlaste hulgas. Kalendrite erinevus seda praegu ei võimalda. Mida  arvate sellest ideest?

See teema ei ole uus ja sellest on juba pikka aega räägitud. Tõesti see, et paavst Leo sellele tähelepanu pööras, on märkimisväärne ja positiivne. Tugevalt tõusis see teema päevakorda paavst Franciscuse valitsemise ajal. Mul on rõõm, et uus paavst jätkab eelmise paavsti põhimõtteid. Minu meelest, kui on võimalus ühine lahendus sellele leida, siis seda tuleks teha. Ma loodan, et see toimub kiiresti.