Viimastel kuudel on Eestis palju arutatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu, mille üks eesmärke on vähendada Moskva patriarhaadi mõjuvälja. Riigikogu põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon on jõudnud seisukohale, et eelnõu on selge ja vajalik ning väärib vastuvõtmist muutmata kujul.

President Alar Karis on küll osutanud, et julgeolekuprobleeme võiks lahendada ka olemasolevate seaduste raames, kuid ajalugu näitab, et Moskva patriarhaadi kaudu edastatud poliitilised sõnumid ei jää üksnes kirikuseinte vahele. Patriarhaadi tegevus on korduvalt kattunud Venemaa välispoliitiliste eesmärkidega, mistõttu seadusandlik passiivsus võib jätta Eesti ühiskonna avatumaks välismõjudele, kui esmapilgul paistab.

Arutelu viitab laiemale küsimusele: kas kiriklik alluvus Moskvale on tõepoolest neutraalne või kaasneb sellega vältimatult poliitiline mõõde?

Teaduslik käsitlus näitab, et Moskva patriarhaat ei ole olnud pelgalt vaimulik institutsioon, vaid ka Venemaa geopoliitilise projekti osa. Seda rolli on kinnitanud nii patriarh Kirilli avalikud seisukohad Ukraina sõja kohta kui ka ajaloolised mustrid, kus kiriklikku struktuuri on kasutatud riikliku kontrolli tugevdamiseks.

Kuigi Eestis elavate õigeusklike seas on palju neid, kelle usuline pühendumus ei tähenda poliitilist lojaalsust Kremlile, ei saa ignoreerida asjaolu, et just Moskva alluvuses olevad kogudused on paljudes riikides osa võrgustikust, mis on viimastel aastakümnetel õigustanud sõjalist agressiooni ja õõnestanud Euroopa väärtuspõhist julgeolekukorda. Seetõttu ei ole küsimus ainult teoloogias või kogukondlikus ühtekuuluvuses, vaid ka poliitilises vastutuses.

Kiriklik alluvus Eestis ei võrdu konkreetse rahvusega

Venekeelsed õigeusu kogudused Eestis kuuluvad tänapäeval eri struktuuridesse: õigusjärgsesse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse (EAÕK) ning 1945. aastal loodud Moskva patriarhaadi Tallinna piiskopkonda, mis registreeriti 2002. aastal Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nime all ja alates 2025. aasta märtsist kannab Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (EKÕK) nime.

Juriidiliselt tegutseb EKÕK Eestis eraldiseisva usulise ühendusena, kuid kirikuõiguslikult on ta endiselt Moskva patriarhaadi omavalitsuslik osa, mille juhtimismudel ja kanooniline alluvus lähtuvad Vene Õigeusu Kiriku põhikirjast. Lisaks on Pühtitsa klooster ja Tallinna Aleksander Nevski katedraal otse patriarh Kirilli alluvuses. Uue kirikuseaduse muudatuste eesmärk on neid sidemeid piirata, kuid on omaette küsimus, kas see ka reaalselt õnnestub.

Ajaloolised paralleelid: Soome, Poola ja Eesti

Tuleb nentida, et kiriklik alluvus ei ole kivisse raiutud. Ajaloo jooksul on kogudused kuulunud kord Konstantinoopoli, kord Moskva patriarhaadi alla. Maailmas tegutsevad ka täielikult iseseisvad õigeusu kirikuid, mis ei allu kummalegi jurisdiktsioonile.

Soome õigeusu kirik, mis on sarnaselt EAÕK-le autonoomne ja tegutseb oikumeenilise patriarhaadi raames, kuulus kuni 1917. aastani Moskva patriarhaadi koosseisu, kuid kujunes pärast iseseisvuse saavutamist noore Soome Vabariigi teiseks rahvakirikuks. 1923. aastal andis Konstantinoopoli patriarhaat sellele kirikule ametliku autonoomia.

Sama juhtus Eestis, kus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik siirdus Moskva asemel Konstantinoopoli alluvusse 1923. aastal, ajal, mil kirikusse kuulus ligi 18 protsenti rahvastikust ning see andis olulise panuse Eesti kultuurilisse ja poliitilisse arengusse.

Poolas andis oikumeeniline patriarhaat autokefaalia juba 1924. aastal, kuid Moskva seda ei tunnustanud ja andis 1948. aastal omalt poolt oma "konkureeriva" autokefaalia. Kõik need näited osutavad, et kiriklik alluvus on olnud ajas muutuv ja seotud laiemate ühiskondlike ja rahvuslike protsessidega, mitte pelgalt dogmaatiliste või väliste struktuuridega.

Tänapäeval on metropoliit Stefanus näidanud üles avatust vene kogukondade suhtes, väljendades valmisolekut luua neile eraldi abipiiskopkond, juhul kui nad soovivad üle minna Moskva patriarhaadi alluvusest EAÕK-i. See ei tähenda ühe traditsiooni allasurumist, vaid pigem püüdu säilitada Eestis õigeusu ühtsus, austades samal ajal keelelist ja kultuurilist identiteeti.

Geopoliitika ja geoteoloogia oht

Tähelepanu vajab üks uus oht: geopoliitika muutumine kirikutes hakkab muutuma "geoteoloogiaks".

Lehitsedes näiteks nõukogudeaegset Vene õigeusu kiriklikku perioodikat on väga raske vahet teha, kus on juttu teoloogiast ja kus Nõukogude välispoliitikast ja rahupropagandast. Sama traditsioon jätkub tänapäeval postsovetlikus ruumis nii Venemaal kui ka Balkanimaade õigeusu kirikutes, kus rahvuslik, kiriklik, dogmaatiline ja rahvusvaheline tasand põimuvad teineteisega erineval viisil.

Kahjuks mõjutab see Bütsantsi riigi ja kiriku kahepäise kotka sümfoonia vana traditsioon endiselt ka Venemaaga piirnevate õigeusu kirikuid. Algupäraselt kultuurilise sidususe mõttena kujundatud Vene maailma (Russki Mir) ideoloogia on Moskva patriarhaadi juhtimisel saanud vaimseks ideoloogiaks, nii-öelda poliitiliseks teoloogiaks, milles sakraalne ja poliitiline sfäär segunevad ning ilmalik ja vaimulik põimuvad kahepäise kotka sümboolikas.

Siin peitub ka Eesti kirikuseaduse muudatuse põhjendus. Riik soovib kaitsta oma sisemist julgeolekut sellise ideoloogiate eest, mis esitatakse teoloogilise kuulekuse, uustraditsionalismi või rahvusluse kujul. Seetõttu näeb muudetud kirikuseadus neid ohte ja soovib taolisi mõjutusi, kus teoloogiat segatakse poliitikaga, piirata. Kas usuvabadus tähendab ka õigust piiramata sidemetele kiriku juhtkonnaga, kes pühitseb sõda ja õnnistab tankikolonne?

Usuvabaduse ja julgeoleku tasakaal

Tekib küsimus, mil määral ja kuidas riik saab piirata usuvabadust. Just selles kontekstis tulebki vaadata kriitiliselt ka mõningaid läänes tegutsevaid uurijaid.

Nii on näiteks Vene õigeusu kirikut uurinud ja nüüd Saksamaal tegutsev Nikolai Mitrohhin oma eelmise aasta ettekandes asetanud Eestis toimuva samale skaalale Türkmenistani, Valgevene ja Ukrainaga, väites, et neis riikides hakatakse usulisi ühendusi nägema kui "vaenlase agente".

Mitrohhini arvates hägustab selline lähenemine piiri autoritaarsete ja demokraatlike riikide usupoliitika vahel ning viib ka Eesti ususeaduse muudatused autoritaarsema suuna poole. Tema hinnangul peab kiriklik alluvus jääma igas olukorras puutumatuks, isegi kui see teenib de facto agressorriigi strateegilisi huve.

Isiklikult ei saa nõustuda arusaamaga, et usuvabadus on absoluutne tõde, mis ignoreerib julgeolekuohu tegelikkust. Ka demokraatlikes riikides on usuvabadusel piirid, kui on tõendatud seos äärmusluse või välisriigi ideoloogilise mõjuga.

Näiteks Saksamaal keelati 2000. aastatel mitmed islamiorganisatsioonid, mille sidemed äärmuslike rahvusvaheliste liikumistega olid tõestatavad, ning Prantsusmaal seati piiranguid ühendustele, mis kandsid teokraatlikke ja riigivastaseid eesmärke. Eesti ei tee midagi ebatavalist, kui kaitseb end ideoloogilise mõjutustegevuse vastu, küsimus on pigem selles, kuidas seda tehakse.

Eesti õigeusu kiriku tulevik: ühtsus mitmekesisuses

Eesti õigeusu kogukonna tugevus ei seisne mitte ühesuguses alluvuses Moskvale, vaid mitmekesisuses, ühtehoidmises ja valmisolekus austada erinevusi. Moskva patriarhaadi nõue allutada kogudused ühtsele ja rangelt tsentraliseeritud juhtimisele on pigem poliitilise, mitte teoloogilise loomuga.

Kui suudame eristada kiriklikku kuulumist rahvuslikust identiteedist ning kujundada seadused elulähedaseks ja vastupidavaks välismõjudele, on võimalik säilitada ühtsus ilma sunnitud alluvuseta.

See oleks kooskõlas nii Euroopa kirikuõiguse vaimuga kui ka kohaliku õigeusu ajaloolise kogemusega, kus alluvus on korduvalt muutunud – Konstantinoopolilt Moskvani ja tagasi –, ent usu- ja kogukonnaelu on püsinud elujõulisena just tänu paindlikkusele.

Ka kirikute ja riigi vaheline õiguslik raamistik ei ole igavene ega dogmaatiline. Euroopa Liidus leidub erinevaid toimivaid mudeleid – alates Prantsusmaa laïcité-põhimõttest kuni Itaalia maksusüsteemini, mis võimaldab kodanikel suunata osa oma makse vabalt valitud usulisele ühendusele.

Need näited kinnitavad, et riik saab arvestada usulise mitmekesisusega, ilma et ta muutuks ühe välisjõuga seotud kirikliku struktuuri pantvangiks. Eesti olukorras tähendab see vältimatult kriitilist pilku Moskva patriarhaadi institutsioonile, mis on viimastel aastakümnetel kujunenud Kremliga tihedalt seotud ideoloogiliseks kanaliks.

Seetõttu ei tohiks kirikute seaduse arutelu taanduda pelgalt tehniliseks õiguslikuks küsimuseks. Tegemist on proovikiviga: kas Eesti riik ja kohalikud kirikud suudavad oma suhted korraldada viisil, mis vähendab välispoliitilist survet ning sobitub paremini Euroopa Liidu õigusruumi?

Moskva patriarhaadiga seotud Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ümber tekkinud vastasseis pole juhuslik, vaid peegeldab sügavamat probleemi: patriarhaadi alluvus ei ole religioosne neutraalsus, vaid poliitiline seotus Venemaa huvidega.

Tõeline lahendus ei sünni mitte Moskva diktaadi tunnustamisest, vaid vastastikusest usaldusest, mida tuleb rajada kohalikele kogudustele, kodanikuühiskonnale ja Eesti riigi demokraatlikele institutsioonidele. Ainult selline raamistik tagab, et iga usklik saab praktiseerida oma usku ilma, et ta tunneks survet oma identiteeti Moskva kaudu õigustada või ümber defineerida.