Tänasest tõusis meil käibemaks ja mitmed ettevõtjad on avalikult kurtnud, kuidas kõik läheb järjest kallimaks ja nad ei saa enam kuidagi hakkama. Kuidas rahandusminister neid asju näeb?

Ettevõtjatest rääkides – praalimised mitte hakkamasaamisega näitavad üldise meelsuse mandumist. Ettevõtjad traditsiooniliselt on aru saanud, et käibemaks kahjustab majandust vähe. OECD hinnangul ei kahjusta üldse, sest riiki tuleb rahastada ja käibemaks on kõige ohutum. Mille pärast nad (ettevõtjad – toim.) mures on olnud, et neilt võetakse tulumaks tulult ja nad ei saa investeerida. Ja loomulikult palk, netopalgad on väiksemad.

Selles mõttes see on ikka päris väärastunud ühiskondlik meelsus, et ei tohi makse olla. Ma ei tea, mida sellega teha, see on põhimõtteline allakäik, kui ühiskond enam ei räägi mitte sellest, kuidas hakkama saada, rohkem raha teenida, peret ülal pidada, ette võtta, vaid sellest, et hinnad tõusevad. See on sama rumal, kui tõusta hommikul üles, kiruda halba ilma. Hinnad ei ole kellegi konkreetse kontrolli all ega saa ka valitsus maksudega inflatsiooni põhjustada, nagu räägitakse. Loomulikult on ühekordne mõju inflatsioonile olemas tarbimismaksul, aga see ei ole isegi seda kahte protsenti, mõelge vaid, see on 1,639 (protsenti). See on see, mis hinnale otsa tuleb, ja selline lärm on tegelikult ikka häbematu.

Teistpidi, ebaloogika on ju selles, et juhul kui see tõesti kõiki vaeseks teeb, siis ju tegelikult nõudlus peaks vähenema ja hinnatõus peaks olema veel väiksem. Nii et need, kes hindade külge klammerduvad ja kogu aeg ainult sellest räägivad, peaksid ka selle omaks võtma.

Huvitav, kas need hädaldajad ei ole kuulnud uudiseid kaitsekulude tõstmisest viiele protsendile NATO uudistest? Eesti lubadusest tõsta (kaitsekulud) üle viie protsendi, kas nad ei loe iga päev sõjauudiseid? Mina alustan iga päev sellest – osa on ametkondlikud, osa on avalikud allikad –, et mis seis on Ukraina rindel. Kas tõesti arvatakse, et see meid ei mõjuta? Väikest riiki, kellel ühel pool on Venemaa, kust on tulnud traditsiooniliselt odavamat kaupa, ja teisel pool on riigid, kellel ka kuigi hästi ei ole läinud – eksportnõudlus kehvem, põhjamaades kroonid devalveerunud. Lätil ei ole ka kuigi hästi. Nii et ma ei saa sellest hädaldamisest aru, see on lihtsalt enesekeskne ja väiklane.

Teisipäeva hommikul tuli statistikaameti uudis, et hinnad tõusid juunis võrreldes maiga 1,1 protsenti ja võrreldes möödunud aasta juuniga on meil hinnad kerkinud keskmiselt 5,2 protsenti.

Ebameeldiv jah, aga see on jällegi asi, kus tuleb ausalt tunnistada, et riik ei kontrolli inflatsiooni, ta ei saa kontrollida. Seal on keerulised tegurid ja sealhulgas väga oluline osa on tegelikult ettevõtjatel endil või nendel, kes müüvad. Ma olen kindlalt ettevõtjate selja taga, olen ideoloogiliselt selle poolt, et nad ette võtavad. Aga vaadakem ikkagi seda, et kaubanduse marginaalid – nad (ettevõtjad – toim.) on rääkinud ka käibemaksu vähendamisest ja nii edasi – on ikka viimastel aastatel pigem tõusnud. Ja see marginaal tähendab seda, et nad arendavad järjest kallimat kaubandusvõrku.

Neil on tohutult luksuslik kaubandusvõrk – see on väga tore, ka minu kodu lähedal ehitatakse uut kauplust – aga see kõik läheb ju omahinda. Kaubavalik on meil väikse rahva kohta suurepärane ja kaubanduspinnad väga suured. Sellised asjad mõjuvad.

Mida riik on valesti teinud – riik on valesti teinud mitte seda, et ta ei lähe hindu määrama, vaid et ta ei ole suutnud (riigi)eelarvet kontrollida aastaid. Sõja ajal see kindlalt jälle ei õnnestu, eks ole. Riigi ülekulu ei ole, kui nüüd võib öelda, istuva valitsuse tehtud, vaid see on 10 aasta tegevus olnud.

Üldiselt enam kedagi huvita (riigi)eelarve seis. Aga see on üks asi, mis krutib inflatsiooni. Teine asi, loomulikult see teise (pensioni)samba avamine. Söösteti pensionisäästude kallale, see andis võimaluse (hindade tõstmiseks) – nõudlus suurenes, võimaldas hindu tõsta, aga ega hindu enam keegi alla ei lase. Kõik räägivad ainult hindadest, mis tähendab, et ka hinna määraja mõtleb sedapidi, et ahah, et kui kõik arvavad, et hinnad tõusevad – see on muide majandusteaduslik seletus, et kui on ootused, et hinnad tõusevad, siis need tõusevadki. Nii ongi hindadest rääkimisel ka see efekt.

Aga muidugi, ma pean vaatama sellele (statistikaameti) uudisele sisse, kust see viis protsenti  statistikaameti järgi tuleb. Ma vaatan sisse ka statistikale ja arvan, et meil on ka statistikaga probleem. Näiteks me ei pääse juurde tegelikele andmetele – ettevõtjad, kes on aruandjad, ei anna enam statistika(ameti)le endisel määral andmeid. Statistikaamet on nõutu. Öeldakse, et see on mingi bürokraatia, mingi kohustus, aga me saame tagasi andmete ebamäärasuse, ebatäpsete numbritega.

Peale selle me ei pääse juurde (andmetele) – väga suur võitlus on ju privaatsuse ja kõige selle üle – ja me ei suuda ära seletada, et statistilised andmed tuleb kuidagi kätte saada selleks, et ka hinnainfo oleks õige.

Meil näiteks tarbijahinnaindeksis ei ole arvestatud sooduspakkumisi kliendigruppidele – sajad tuhanded inimesed käivad poes kindlatel päevadel, pensionipäevad kolmapäeval, Rimis on esmaspäeval – nad saavad 10 protsenti (hinna)alandust. Seda kõike me ei suuda mõõta, sest et me ei pääse andmetele juurde. Et ma olen üsna kindel – ma ei räägi mingit kõhutunde ega parteikoosoleku juttu, vaid seda on ka Eesti Pank rääkinud –, et me ei mõõda inflatsiooni samamoodi kui mõni riik, kes uhkeldab madala inflatsiooniga. See on kõik peegli sõimamine, aga ma olen kohustatud ütlema, millega me tegeleme.

Te teete kindlasti ka juba ju eeltööd selleks, et panna kokku tuleva aasta riigieelarve ja ka riigi eelarvestrateegia on ju vaja läbi teha. Mis seal need põhipunktid on – ma vaatasin, et tegevuspõhisest eelarvest ei loobuta. Eelnõude infosüsteemis oli, et seda korraldatakse natuke ümber, aga põhimõtteliselt eelarve jääb ikkagi tegevuspõhiseks.

Jah, tegevuspõhisus võimaldab siduda kulusid eesmärkide ja arengukavadega ja iseenesest see on ideaalne mudel, mida on edendatud ja mida prügikasti kindlasti ei peaks sellepärast viskama, et mõni on võtnud oma elu eesmärgiks seda kiruda.

Paraku on inimesi, kes ei saa päevagi ilma tegevuspõhise eelarve kirumiseta, juhtivad inimesed, aga see ei tähenda, et me läheme tagasi kulupõhisele eelarvele, kus öeldakse küll väga detailselt, mis asju riik ostab, aga mitte seda, miks ta seda teeb. Me paneme need kaks vaadet – inimesed, kes tahavad teada majanduskulude suurusjärke, võivad teha eelarvest selle lõike. Me esitame eelarve lisana majandusliku sisu, et mis asju kui palju ostetakse. Sõidukite arv on kindlasti oluline, kui palju riik näiteks ostab – rendib reeglina. Aga enamik kuluartiklitest ei ütle tegelikult inimestele midagi, ja kui nad idealiseerivad majandusliku sisuga eelarvet, siis nad tegelikult ei tee ka sellega lõpuks midagi. Nõutult ütlevad, et läbipaistmatu.

Selles mõttes ideaalset mudelit ei ole ja meie oleme arendamas nii, et mõlemad vaated saaksid olemas olema, et miks riik kulutab millekski. Aga ka mis asjadele kulutab. See lisatakse natuke täpsemalt.

1. juuli seisuga – kuidas rahandusministril sisemine tunne on, kas avalikus sektoris tuleb teha palgatõus või mitte?

Ma olen juhtinud tähelepanu, et avalik sektor on väga lai. Enamik sellest on haridustöötajad, ja öelda, et me ei taha nende palka tõsta, on vale. Aga kitsal ajal, kui raha pole, tuleb raha ümberpaigutustest leida. Kas me midagi lisada saame, seda mina ei saa lubada, sest eelarve on rängas miinuses. Ja ma ei väsi kaitsmast riigiametnikke, keda kõik sõimavad. Tegu on ikkagi ühiskonna võtmeisikutega, nemad valdavad know-how'd, mis rahvusvaheliselt ja rahvuslikult on kogunenud, ja aitavad riiki paremini korraldada. Ei ole arvata, et nad on üks kari bürokraate, kes käib kogu aeg kontrollimas. Selliste kontrollijate arv on väga väike ja bürokraatiaga me võitleme ka.

Aga meil on probleem jah, et avaliku sektori konkurentsivõime praegu langeb. Palgatõus on olematu ja kui see ongi, siis aurude pealt või siis mingite lisaasjade pealt. Mingite julgeolekuprogrammide (tõttu) statistiliselt näib, nagu palgad tõuseksid, aga tavaametnikule, tavatöötajale tegelikult ei ole otseselt palgatõusu vaatamata inflatsioonile võimalik lubada. Mina lihtsalt juhin tähelepanu, et need on olulised inimesed ühiskonna jaoks, nagu on ka eraettevõtlus oluline, erasektor oluline, nii et neid ei tasu materdada.