Viimastel nädalatel on rahapesu andmebüroo (RAB) plaan luua andmeladu saanud märkimisväärset kriitikat. On räägitud "superandmebaasist", põhiseadusega vastuolust ja üleüldisest privaatsuse kadumisest. Arutelu keskmes on hirmud. Kõrvale on jäänud küsimus: kuidas andmed tegelikult aitavad kaasa ausamale majandusele ja targemale riigile?

Kes kasutab suurandmeid?

Kuritegevus ja rahapesu muutuvad iga aastaga keerukamaks. Need ei toimu enam sularahas ega kohalike kontaktide kaudu. Raha liigub kümnete riikide ja sadade ettevõtete kaudu, kasutades nutikaid skeeme, mis ongi loodud nii, et inimene neid lihtsalt ei märkaks. Eriti kui sinna vahele on lisaks tavalistele pangaülekannetele poogitud ka krüptoraha.

Sellises segasummasuvilas aitab mustreid leida suurandmete analüüs – andmetöötlusvõimekus, mis tuvastab seosed, mida palja silmaga ja üksikisikul ei ole võimalik leida. Paljudes riikides pole see midagi ulmelist. Sarnast süsteemi on rakendanud viimastel aastatel küllaltki edukalt näiteks Ühendkuningriik.

Suurandmete analüüs käib juba tegelikult ka kõigi eestlaste andmete peal aktiivselt. Aga seda ei tee mitte Eesti riik avatud kaartidega, vaid ettevõtted Hiinas ja USA-s.

Mõtleme korra sellele, milliste välismaiste platvormidega suhtleb üks keskmine inimene päevas? Otsime midagi Google-st. Vaatame videoid TikTokist. Pilte ja uudiseid Instagramist ning Facebookist. Ostame kaupa Temust ja Amazonist. Küsime nõu ChatGPT-lt või Claude-lt.

Kui kellelgi on päriselt mure privaatsuse pärast, siis tuleks tõsiselt tegeleda teadlikkuse tõstmisega selle osas, et enamik Eesti elanikkonnast ei soodustaks välismaistel ettevõtetel meist detailsete profiilide loomist. Meie isikuandmed on tõenäoliselt jagatud kümnete välismaiste platvormidega, palju suuremates mahtudes kui neid on kasutada riigil ning neid andmeid töödeldakse väljaspool Euroopa Liitu palju ähmasematel alustel kui ükski Eesti riigiasutus seda teeb.

Tagasi faksimasinaid kasutama?

Tulles tagasi RAB-i andmebaasi juurde. Tehnoloogia kasutus suureneb aina ka rahapesus ja petuskeemides. Me elame digitaalses ühiskonnas, kus andmed on parim tööriist, et kaitsta ausaid ettevõtteid ja maksumaksja huve. Kui suurem turvalisus ja privaatsus on niivõrd kriitilised, siis sama hästi võiks soovitada riigiasutustele kirjutusmasinaid ja faksiside taastamist. Oleks tagatud suurem turvalisus ja privaatsus, aga lahendus oleks täiesti kasutuskõlbmatu.

Andmete tsentraalne analüüs ei ole midagi erakordset. Ettevõtted, kus andmed on laiali kümnetes süsteemides, teevad kehvemaid otsuseid kui need, kes suudavad andmed koondada ja tervikpilti vaadata. Terviklikus andmelaos sünnivad seosed ja väärtus, mida hajusast andmekaosest ei teki. Sama loogika kehtib ka avalikus sektoris.

Kas privaatsuse kaitse on tähtis? Muidugi on. Peavadki olema tugevad kontrollimehhanismid, selged reeglid ja sõltumatu järelevalve. Kas andmebaasi on võimalik häkkida? Muidugi on. Riski ei saa kunagi nulli viia, oluline on olla riskist teadlik, seda kontrolli all hoida ja vähendada. Küberturvalisus on andmete analüüsi juures äärmiselt oluline aspekt. Aga see ei tähenda, et peaksime loobuma tehnoloogilisest arengust. Kui eesmärk on läbipaistev majandus ja õiglane konkurents, siis ilma suurandmete analüüsita jäämegi alati sammu võrra kuritegelikest võrgustikest maha.

Haldame riske, mitte ärme külva hirmu 

See on hea, et kriitikud toovad välja riske. Aga tasub meeles pidada kahte põhimõtet: riskidest ei peaks rääkima üksnes läbi hirmu ja ükski uuendus ei sünni ilma riskideta. Riskid ei kao kuhugi, küsimus on selles kas me suudame neid hallata ja maandada. Ma olen veendunud, et suudame.

Eesti riik on meie enda teha. Kas tahame olla riik, mis suudab kasutada andmeid targalt ja tõhusalt, või eelistame takerduda regulatsioonidesse ja lõputusse kriitikasse? Tehnoloogia areng on paratamatu. Minu soovitus on käia ajaga kaasas ja hinnata seda, et ka Eestis tahetakse olla edasipüüdlikud.