See oli 22 aastat tagasi, märtsist maini 2002, kui Venemaalt salaja Eestisse tulnud Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedev tapsid siin viis inimest, kaks nende ohvrit pääses eluga. Kuidas meie keskkriminaalpolitsei jõudis sarimõrvariteni? Tänu sellele, et andmeid korjati otse öeldes võrguga püüdes või ekskavaatoriga kaevandades.

Ustimenko ja Medvedev olid peaaegu eraklikud, nende tegevus konspiratiivne ja suhtluskond ülikitsas, nad varjasid oma identiteeti, vahetasid asukohti ja sidevahendeid ning toona tavalisi jälituslikke teid pidi nende tegevus võimudeni ei jõudnud.

Läbimurre sarimõrvarite tabamisel saabus siis, kui keskkriminaalpolitsei meeskond võttis Ustimenko ja Medvedevi kõigi kuriteopaikade läheduses olnud mobiilside mastieristused. Nagu massandmete puhul tehakse, kasutati välistamismeetodit, kuni tuvastati muster, mis pärast pooleteise miljoni mastieristuse läbitöötamist viiski politseinikud Ustimenko ja Medvedevini. Esimesest sai Eesti noorim eluaegne vang ja teine hukkus tulevahetuses Läti politseiga.

Seadused on jäänud tehnoloogiast maha

Eelneva tagasivaate tegin põhjusel, et meenutada, kuidas jõudis kriminaalpolitsei raskete kuritegude avastamisel massandmete kasutamiseni. Muidugi võib öelda, et aeg oli teine ja seadusandlus õhem ja põhiõiguste riive ebaolulisem teema. Ja juba kuulen, et õigustan seda, kuidas Eesti on jälgimisühiskond. Ei ole. Pole kunagi viimase 34 aasta jooksul olnud, ei ole praegu ja loodetavasti ka ei muutu kunagi selliseks.

Minu kommentaari moto võiks olla katkend õiguskantsler Ülle Madise intervjuust Õhtulehele. Vahur Koorits küsis: "Te ütlete, et politseile ei tohi anda nende tööks vajalikke andmeid." Ülle Madise vastas: "Vajalikke andmeid tuleb politseile kahtlemata anda.".

Aitäh, õiguskantsler. Aga loomulikult räägime andmetest, mille kogumise, kasutamise ja säilitamise kohal valitseb õigusselgus ning kogu see tegevus on kaetud seaduse täpse sõnaga. Kui andmete kasutamine, ka kuritegude avastamiseks ja kurjategijate tabamiseks, jõuab seadusandlusest ette, tekivadki ühiskondlikud mullistused nagu juhtus numbrituvastuskaameratega või rahapesu andmebüroo juurdepääsuga pangakontode väljavõtetele täitmisregistri kaudu.

Parlamendi õiguskomisjoni eelmine esimees Andre Hanimägi sõnastas probleemi ammendava täpsusega: seadused on jäänud tehnoloogiast maha ning tasakaalupunkt on veel leidmata; muresid on, need tuleb lahendada ning järelevalve peab olema tugev. Täpselt nii, sest siis oleme tugevad seaduste tõttu ja seadused meie tõttu, kui parafraseerida Vana-Kreeka riigi- ja kõnemeest Demosthenest.

Seadused ja reeglid peavad olema paigas ja kindlad ning inimesed, kes neid teevad ja täidavad peavad olema põhiseaduse usku. Olen sada protsenti nõus Ülle Madisega, et iga norm, mida saab tõlgendada nii, et asutus ise otsustab, milliseid inimese õigusi ta piirab ja miks, oleks põhiseadusevastane. Mitte asutused ei saa määrata, kuidas nad soovivad seadust kasutada, vaid demokraatlikult valitud seadusandja ütleb täpselt ja selgelt, kuidas seda peab tegema.

Meie põhiseadus hoiab püsti riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Just sellises järjekorras: vabadus, õiglus, õigus. Vabadused enne õigust.

Aga kus on igaühe vabaduse ning Eesti riigi sisejulgeolekut ja meie kõigi turvalisust kaitsva õiguse tasakaalupunkt? See kokkuleppeline tasakaalupunkt, mille üle saab otsustada ainult parlament ja lõpuks mõnel juhul ka riigikohus, et kes ja kuidas tohib piirata meie põhiõigusi ja -vabadusi ning neid ka riivata. Tasakaal on oluline, nagu juba Sammalhabe teadis.

Ma saan aru kõigist vandeadvokaatidest, ajakirjanikest, poliitikutest ja politoloogidest, kes muretsevad, et ega Eesti liigu vabaduste piiramise kursil. Saan aru mõttekäigust, mis tõstab vabaduse ja privaatsuse kõige muu kohale, kaasnegu sellega pealegi natuke kaootilisem ja ohtlikum ühiskond, vähemalt pole see üheks suureks digitaalseks koonduslaagriks muudetud ühiskond.

Lubage mul siiski jääda viisakalt eriarvamusele ja mõtteliselt küsida: kas seaduslikkusele toetuv sisejulgeolek ja turvalisus võib samuti olla vabadus, mida kaitsta? Minu jaoks on.

Vaba Eesti, kaitseks sisemisele ja välisele rahule, ei ole tulevastele põlvedele midagi iseenesestmõistetavat, kui me selles Eestis ei suuda praegu hoida sisemist ja välist rahu. See tähendab riigi sõjalist kaitset koos liitlastega, aga samavõrd ka sisejulgeoleku ja -turvalisuse hoidmist. Võitlust kuritegevuse ja vaenulike riikide mittesõjaliste rünnakutega, seaduskuulekate kaitsmist ja seaduskuulmatute tabamist. Seda kõike ei tee enam ainult luubi ja daktokaardiga, kuigi needki võivad endiselt vajalikud olla.

Ajaloolane Marek Tamm ütles kord, et keskaegseid kroonikaid ei tohi lugeda nagu üleeilset ajalehte. Seda tagurpidi pöörates saab öelda, et praeguseid kuritegusid ei ole võimalik avastada üleeilsete meetoditega. Tartu Ülikooli andmetehnika lektor Kristo Raun nimetab kuritegevuse ja rahapesu nutikaid skeeme segasummasuvilaks, kus mustreid aitab leida suurandmete analüüs ehk andmetöötlusvõimekus, mis tuvastab seosed, mida palja silmaga ja ühel inimesel ei ole võimalik leida.

Sedasama teevad ammu juba ka kurjategijad. Näiteks telefonikelmuste puhul kasutatakse nii varastatud kui ka avalikest allikatest kokku korjatud andmeid, mille abil profileeritakse võimalikke ohvreid. Sama toimub sõjategevuses ja teevad vaenulike riikide eriteenistused. Nii on sageli just andmed tänapäeval peamiseks vahendiks kuritegude toimepanemisel. Sestap on eriti oluline, et ka riigi õiguskaitseasutustel oleks võimalik andmeid kasutada nende kuritegude avastamisel ja ärahoidmisel.

Milliseid tööriistu me politseile ja julgeolekuasutustele soovime

Mõõdukas usaldamatus on demokraatia üks tüvitunnus, sestap polegi meie soov läbinisti üksmeelne ja võimu pimesi usaldav rahvas. Infotehnoloogia areng võib seda usaldamatust süvendada. Keegi kunagi kusagil ütleski, et inimene ei pea kartma tehisaru, vaid teist inimest, kes oskab temast paremini tehisaru kasutada. Kaamerad, andmekogud, massandmed, nendele juurdepääs ja nende kasutamine võibki tunduda kodanike magamistubadesse piilumisena, kuigi ei ole seda.

Kas ka meie, sisejulgeoleku inimesed oleme midagi tegemata jätnud või midagi liiga palju teinud, näiteks seaduste tõlgendamisel? Oleme teinud vigu? Ilmselt küll. Õiguskantsleri ja andmekaitse inspektsiooni järeldused on ühemõttelised ning tulevikus oleme targemad. Politsei saab ju andmetest kasu vaid siis, kui on ametnikke, kes oskavad neid lugeda ja neist järeldusi teha ning – ja see on ülioluline – kui need andmed on saadud seaduslikult. Kui kodanike õigused ja vabadused on kaitstud ning nende riivamine seadustega lubatud ainult erandjuhtudel.

Veekord: õiguspärane juurdepääs vajalikele andmetele ja õigus neid andmeid töödelda on politseile hädavajalik. Majanduskuritegusid ja rahapesu ei saa tulemuslikult uurida ilma pangaandmeteta, sageli ei saa sidetehniliste andmeteta tabada mõrvareid, vägistajaid või pedofiile, numbrituvastuskaamerad aitavad päästa hättasattunuid ja püüda erinevat masti kurjategijaid. Kõigi nende ja veel mitmete teiste 21. sajandi tehnoloogiliste võimaluste kasutamine sisejulgeoleku ja -turvalisuse kaitsmises saab olla ainult õiguspärane, täpselt seadustega sõnastatud.

See ei ole tehniline küsimus, vaid sisuline arutelu selle üle, milliseid tööriistu me politseile ja julgeolekuasutustele soovime. Õigemini on see arutelu selle üle, millist politseid ühiskond endale soovib, täpsustas numbrituvastuskaamerate teema avalikkuse ette toonud ajakirjanik Madis Hindre.

See ongi too kokkuleppeline tasakaalupunkt, mille üle saab otsustada ainult parlament, viimase sõna õigusega aga riigikohus, et kes ja kuidas tohib meie põhiõigusi ja -vabadusi piirata ja riivata. Siseministeerium tahab ja saab olla seadusandjale partneriks ja selgitajaks. Nagu me teame, on parimad just need otsused, mis on käinud läbi kollektiivse kriitika puhastustulest.

Krista Aas on siseministeeriumi asekantsler, ta on varem töötanud prokurörina, juhtinud politsei- ja piirivalve ameti kriminaalosakonda, kriminaaltulu tuvastamise bürood ja keskkriminaalpolitseid.