Viimasel ajal on andmekaitse ja privaatsuse teemad kerkinud esile kui ühed olulisemad ühiskondlikud arutelukohad. Tähelepanu on pälvinud mitmed seadusandlikud muudatused, millel on märkimisväärne mõju inimeste privaatsusele. Vaidlused alates numbrituvastuskaamerate kasutuselevõtust kuni rahapesu andmebüroo (RAB) plaanini analüüsida tehisintellekti abil 11 registri andmeid kinnitavad, et andmekaitse puudutab iga inimest.

Nii seadusandlikus debatis kui ka isiklikus plaanis ilmneb, et ühiskonnas ei ole privaatsusküsimustes üksmeelt. Ilmselt võib nii mõnigi inimene kogeda, et ka enda sõpruskonnas arutledes on isegi sarnaste väärtushinnangutega seltskonnas inimeste privaatsustunnetus erinev. Kui mõni väljendab tugevat vastumeelsust riikliku jälgimise suhtes, väidavad teised, et nende jaoks ei ole probleem, kui riik "teab kõike", sest "pole midagi varjata". Need vastandlikud seisukohad avavad laiema küsimuse: kas ja miks on privaatsus tänapäeval veel väärtus, mida tasub kaitsta?

Privaatsusõiguste ajalooline ja õiguslik raam

Andmekaitse ei ole nii moodne teema, kui arvata võiks. Privaatsusõiguste juured ulatuvad üle-eelmise sajandi Ameerika Ühendriikidesse, mil hakati tähelepanu pöörama põhimõttele "õigus olla üksi" (ingl k "right to be left alone"). Algselt oli andmekaitse eesmärk kaitsta inimest eelkõige tegelike piiramiste ja füüsiliste rünnete eest. Ajapikku leidis tunnustust idee, et ka inimese vaimne positsioon väärib tähelepanu ja turvatunnet. Seetõttu hakati otsima viise, kuidas pakkuda üksikisikule kaitset laimu, kuulujuttude, valeütluste ja muu "sotsiaalse müra" eest. USA juristid Samuel D. Warren ja Louis D. Brandeis juhtisid 1890. aastal tähelepanu sellele, et samal ajal, kui elu muutub aina keerukamaks ja intensiivsemaks, jääb üksikisik avalikkuse tähelepanu all aina kaitsetumaks.

Euroopas said privaatsuse kaitset põhjendavad argumendid tõsise hoo sisse II maailmasõja järel, kui selgus, kui hävitavaks võib andmekogude kombineerimine totalitaarse režiimi käes muutuda. Ühiskonnaliikmete privaatsustunnetus on nii ajaloolisi kontekste kõrvutades kui ka teiste tänapäevaste kultuuriruumidega võrreldes küllaltki erinev. Hiinas on kasutusel Police Cloud süsteem, mille abil töötleb politsei inimeste andmeid alates nende koduaadressidest kuni usulise kuuluvuseni välja, integreerides eelnevat hotellide, lendude ja turvakaamerasalvestistelt saadava infoga. Kõikehaarava andmekogu eesmärk on tuvastada üksikisikute vahel sidemeid ja seoseid, mida politseil oleks ilma andmekoguta võimatu avastada.

Eurooplastel on Hiinas toimuvat keeruline mõista, sest läänelikus kultuuriruumis on inimeste arusaam privaatsusest mõnevõrra teistsugune. Arvestades nii eestlaste kui laiemalt eurooplaste ajaloolist kogemust, mis puudutab infot, mida riik inimese kohta teab, on meil olnud põhjust ettevaatuseks. Endistel NSV Liidu riikidel ei unune häirivad lood KGB luuretaktikatest – alates arvukatest informaatoritest kuni pastakatesse peidetud minikaamerateni välja. Luuramist ja kaebamist täis ühiskond on vaieldamatult pingeline. Just seetõttu on privaatsuse kaitse meie kultuuriruumis midagi palju enamat kui pelgalt õiguslik küsimus – see on usalduse ja vabaduse küsimus.

Nüüdisaja Euroopas on õigus isikuandmete kaitsele kirjas nii Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Eesti Vabariigi põhiseadus küll andmekaitsepõhiõigust sõnaselgelt ei nimeta, kuid riigikohus on kinnitanud, et see kuulub eraelu puutumatuse kaitsealasse. Sellest saab järeldada, et hindame ühiskonnas privaatsust kõrgelt. Samal ajal võib küsida, mida privaatsusõiguste kaitsmine nii ühiskonnale kui ka üksikisikule annab?

Milleks meile privaatsus 2025. aastal?

Eesti riik ja ühiskond on rajatud vabadusele ja vabadusõigustele. Põhiseaduse üks aluspõhimõtetest on inimväärikus, mis riigikohtu tõlgenduse kohaselt on  kõigi põhiõiguste alus. Muuhulgas hõlmab inimväärikus õigust inimlikule identiteedile. Hirm pideva jälgimise ees hakkab suunama inimese valikuid, mõtte- ja käitumisviise. Privaatsusõiguste ulatusliku piiramise tagajärjel kaob oluline osa inimese autonoomiast ning iseseisev ja sõltumatu enesemääramine muutub näilikuks. Võimatu on kindlustada vabadust, autonoomiat ja väärikust, kui inimene on pideva kontrolli objekt.

Lisaks sellele, et privaatsuse austamine on kooskõlas meie riigiõiguslike ja ühiskondlike väärtustega, tagab see ka inimeste usaldust riigi vastu. E-riigi teenused saavad toimida vaid siis, kui inimesed usaldavad, et nende andmetega ei käituta hooletult. Privaatsusõiguste kindlustamisel on asjakohased kõik andmekaitse põhitõed – alates andmete kogumise minimaalsuse põhimõttest kuni andmekaitse mõjuanalüüside koostamiseni.  Kui usaldus kaob, kannatab seetõttu kogu avalik ruum ning usalduse kaotamine maksab rohkem kui tugev ja läbimõeldud privaatsuskaitse ülesehitamine.

Digiajastul ei tohi unustada, et on andmed on võim. Kui infosõltuv riik või globaalne platvormiettevõte teab inimeste kohta liiga palju, on lihtne rahvamassidega manipuleerida. Cambridge Analytica andmekaitse skandaal päädis 2016. aasta USA presidendi valimiste mõjutamise ja Brexiti kampaania tulemuste suunamisega. Ehkki 87 miljoni Facebooki kasutaja isikuandmed sattusid analüüsifirma kätte pooljuhuslikult, kasutati andmeid valijate psühhograafiliseks profileerimiseks, et suunata neile poliitiliselt sihitud reklaami. Kui andmeid kogutakse massiliselt ja valimatult, ei ole küsimus, kas neid väärkasutatakse, vaid millal ja kelle poolt. Nii ajalugu kui ka hiljutisemad juhtumid tuletavad meelde, et iga tehnoloogiline innovatsioon leiab tõenäoliselt varem või hiljem tee ka pahatahtliku kasutajani.

Privaatsusõiguste austamine ulatub õiguslikust aspektist kaugemale, sest inimese võimalus olla üksi ja tunda end üksi on psühholoogilise heaolu tagamisel võtmetähtsusega. Teadusuuringud näitavad, et pidev jälgimine tekitab stressi ja muudab inimeste käitumist ka siis, kui nad ei tee midagi valesti. See mõjutab inimese kognitiivseid protsesse nii tugevalt, et privaatsuse puudumine muudab viisi, kuidas inimese aju infot töötleb. Pideva jälgimise tulemusena aktiveerub tugevamalt võime tajuda endal teise inimese pilku ning seda tõlgendada. Ehkki  tegemist on inimese ürgse ellujäämise mehhanismiga, kaasneb sellega kestev alateadlik pingeseisund. Turvatunne on inimese üks põhivajadusi ning ilma privaatsuseta ei saa see olla tagatud.

Privaatsus on väärtus, mida hoida

Privaatsus on meie kultuuriruumi ja demokraatia keskne väärtus. See on alus, millele tugineb inimväärikus, vabadus ning usaldus riigi ja ühiskonna vastu. Euroopa ajalooline kogemus – olgu see totalitaarsete režiimide või luureaparaatide näol – on õpetanud, et andmete kuritarvitamine ei ole hüpoteetiline, vaid reaalne risk. Privaatsus aitab hoida võimutasakaalu, kaitseb sisemist vabadust ja võimaldab inimestel olla nemad ise – ilma hirmuta, et iga samm on jälgitud või hinnatud. See loob ruumi mõttevabaduseks ja psühholoogiliseks heaoluks. Ka digitaalselt arenenud ühiskonnas ei tohi pidada andmekaitset ajale jalgu jäänud takistuseks. Selleks, et ühiskond põhineks vabadusel ja riigi suhtes püsiks usaldus, tuleb privaatsust hoida.