Te olete aastaid juhtinud politsei- ja piirivalveameti tähelepanu sellele, et näiteks nende vormikaamerate või nende käsutuses olev numbrituvastuskaamerate süsteem pole seadustega kooskõlas. Mis teid täpsemalt nende kahe näite puhul häirib?

Mina ei heida midagi ette politseile, sest politsei- ja piirivalveamet ei pea tegema seadusi. Õiguskantsleri märgukiri oli selle kohta, et kaameraid meid ümbritsevas ruumis, mille on sinna pannud avaliku võimu esindajad, on väga palju ja põhiseaduse järgi peaks olema seaduses selgete sõnadega kirjas, et kes ja milleks kaamera pilti kogub, milleks seda kasutatakse ja kuidas kuritarvitused on välditud.

Näiteks liiklusrikkujate pildistamine, see on riigikogu otsustatud, rahvaesindus on leidnud, et kui inimene rikub kehtestatud kiirusepiirangut, siis pildistatakse tema ja auto üles ja ta saab trahvi. Kui sa reegleid täidad, siis sind ei pildistata ja loomulikult trahvi ei saa. Sellega on kõik korras. Riigipiiridel, samamoodi asjad korras, riigikogu on otsustanud, kuidas asjad käivad.

Kui me tuleme niinimetatud numbrituvastuskaamerate juurde, siis selle asja sisu on, et paljuski meile teadmata kohtades igaks juhuks pildistatakse üles kõik, kes sealt läbi sõidavad. Ja vähemalt meieni on jõudnud info, et mitte ainult ei pildistata numbrimärki ja automarki, vaid ka näiteks autos viibijaid. Põhiseaduse järgi igaks juhuks igaühe pildistamine peaks kindlasti olema riigikogus läbi arutatud ja otsustatud, et kas ja mis ulatuses seda saab lubada. Praegu kahjuks oli tõesti niimoodi, et need kaamerad on kasutuses, aga seadus ei öelnud, et mida tohib üles pildistada ja milleks tohib seda kasutada.

See lünk tulebki ära parandada ja tõenäoliselt liigub asi sinnapoole, et autos istujaid igaks juhuks ei pildistada, samas piiratakse ära, et milleks seda materjali kasutada. Meie teada tegelikkus pole ka see, et selle abil on otsitud üksnes kurjategijaid. Kuna seadusandja ehk riigikogu rahva nimel ei ole öelnud, milleks seda igaks juhuks pildistatud materjali võib kasutada, siis meie info on, et seda on kasutatud ka palju lihtsamatel eesmärkidel. Inimesed ei tea sellest mitte midagi.

Sellel lool on kaks aspekti. Üks on see, kas midagi seadus lubab ja kas seda saab seadusesse kirja panna. Kõik seadused peavad vastama põhiseadusele, sest põhiseadus paneb meil ühiskondliku kokkuleppe ju kirja, millist riiki me peame. Kui me räägime kaamerasüsteemidest, privaatsuse riivest, siis kas põhimõtteliselt riik võib sellel teemal, kui soov on, seadusesse kirjutada mida iganes või meie põhiseadus ja Euroopa inimõiguste kohtu lahendid või mingisugused muud kokkulepped ütlevad midagi muud?

Mida iganes (kirja panna) ei tohi, põhiseadus paneb praegu selged piirid ette. Meie põhiseaduse mõte on see, et kogu meie ühine elu peab rajanema igaühe vabadusel ja vastutusel. Loomulikult ei tohi sa teisi ega soovitavalt ka ennast ohtu seada, aga samal ajal see on sinu vastutada suures osas, mismoodi sa käitud. Loomulikult võib inimene nii teha ka vigu.

Viimastel aastatel on pead tõstnud niisugune tegevussuund nagu preventiivühiskond, kus mõeldakse nõnda, et kui inimesed on totaalse kontrolli all, kõiki sunnitakse reegleid täitma ja mingis mõttes nuhitakse inimeste järele, siis ei saa kellegagi midagi juhtuda ja väga hea on elada. See on filosoofiline küsimus ja küllap on palju inimesi, kes arvavad, et ongi ju väga hea, et küllap kõik need reeglid, mida ränga sunni ja kontrolliga täitma pannakse, on mõistlikud ja et siis ongi kõigil parem.

Kahjuks ajalugu näitab midagi muud. Inimühiskond ei toimi nii, inimloomus ei ole selline. Ja kui sa annad võimaluse kõiki inimesi igaks juhuks igal pool kontrollida, jälgida riigivõimu sunniga, panna nad täitma mis tahes reegleid, siis see murrab inimeste psüühika. Eesti põhiseadus niisugust suunda ei ei luba.

See on ka üks põhjus, miks nende kaamerateemaliste arutelude taustal tasub ka neid filosoofilisi põhiküsimusi arutada. Loomulikult, põhiseadust saab muuta ja kui Eesti rahvas peaks soovima preventiivühiskonnaks, totaalse kontrolli ja jälgimisühiskonnaks muutuda, siis küllap see on võimalik, aga see kindla peale ei ole tark. Sest paljud meie hulgast ju mäletavad veel aegu, kus riigivõim teadis täpselt, kui laiad võivad olla püksid või kui pikad juuksed või milline on keelatud või milline lubatud armastus. Ja päriselt lihtne on ette kujutada kaasajal seda, et näiteks otsustatakse, et Tartu-Tallinna maanteel tohib sõita ainult 60 km/h-ga ja Pärnu ja Tallinna vahel näiteks 50-ga, sellepärast et nii saab nendest pagana autodest lahti ja õnnetusi ka ei juhtu. Muidugi saab nii mõelda.

Aga siin tulebki põhiseadus mängu ja ka inimloomus, et ehk sa pead alati kaaluma, et mis on eesmärk, mida sa tahad saavutada ja millised on piirangud vabadusele ja vastutusele, mis sa selleks pead kehtestama ja kas saadav kasu on ikkagi kahjust palju suurem.

Kas riigikohus on ka seda teemat arutanud – on meil olemas mingisugune kaasus, kus riigikohus on öelnud põhiseaduse kontekstis, et kus joon on, kust edasi minna ei tohi või praegu me kompamegi seda piiri ja riigikohus peab selle piiri paika panema?

Seda, kuivõrd tohib igaks juhuks piirata inimese õigust olla omaette, õigust mitte olla jälgitud ja kontrollitud olukorras, kus ta ei ole seadust rikkunud – seda on mõnevõrra meie kohtud käsitlenud ja on teoreetiliselt käsitletud. Aga ei maksa põhiseaduslikkuse järelevalvet või riigikohust karta. Ühiskond muutub praegu nii kiiresti, et kõik uued automatiseeritud otsuste võimalused, kaamerate kasutamise võimalused, massandmetöötlus, tehisintellekti kasutamine – küllap siit tuleb terve hulk väga huvitavaid riigikohtu lahendeid ja see on täiesti normaalne riigielu käik.

Mis puudutab numbrituvastuskaameraid – juhul kui seadus saab selline, et riigikogu otsustab, et pildistada tohib nende kaameratega numbrimärki ja ehk automarki, aga ei tohi kasutada igaks juhuks pildistatud inimeste pilti, ja lisatakse ka see, mis eesmärgil igaks juhuks salvestatud materjali tohib kasutada – et see on tõesti selleks, et avastada kuritegusid, võib-olla mõni väga tõsine eesmärk veel – siis mina ütleks, et see oleks põhiseadusega ühitatav.

Mis ei välista, et riigikohus asub teisele seisukohale. Kui aga otsustatakse näiteks sarnaselt mõnele Hiina suurlinnale, et hakatakse kõiki inimesi, nende kehakeelt, näobiomeetriat ja muud üles pildistama lisaks autodele, mootorratastele, jalgratastele ja kõigele muule, siis see minu hinnangul on põhiseadusega ilmselges vastuolus.

Aga kui tulla Euroopa inimõiguste kohtu seisukoha juurde – korduvalt on nad rõhutanud, et kõiki inimesi ei tohi kohelda potentsiaalsete kurjategijatena. See on väga kaalukas seisukoht. Kui seesama numbrituvastuskaamerate lugu panna sellesse konteksti, siis probleem on selles, kui teie või mina pole ühtegi seadust rikkunud, läbime numbrituvastuskaamera, siis veel mõned kuud tagasi pildistati meid valimatult. Ma saan aru, et Euroopa inimõiguste kohtulahendi seisukohast ei ole see okei.

Kuna meie seadus ei öelnud, et milleks tohib neid pilte kasutada ja mis seal pildi peal tohib olla, siis ma oletan, et tõesti nad ütleks, et see ei ole lubatav. Siin on teatud võrdlus ka Euroopa Liidu kohtu otsusega selle kohta, et näiteks kõikide inimeste internetisuhtluse ja telefonisuhtluse metaandmeid ehk millises telefoni nii-öelda võrgupunktis sa parasjagu viibisid, kui sa kellelegi helistasid ja kellele sa helistasid – ka seal on öeldud, et igaks juhuks ei tohi neid andmeid koguda.

Mina isegi nii range ei oleks, sellepärast et need andmed ei jookse mitte riigi kätte ühte politsei andmebaasi, vaid need on ka omavahel konkureerivate telekomiettevõtete käes ja neid saab sealt üksnes siis, kui on tõesti vaja kuritegu uurida. Tullakse vastav luba ja taotlus peos küsima konkreetse inimese sidemetaandmeid. Aga Euroopa Liidu kohus on öelnud, et isegi selline igaks juhuks andmete korjamine on keelatud. Kõikide autoga liikujate igaks juhuks ülespildistamine ja kokku leppimata eesmärkidel selle materjali kasutamine ilma seaduslike raamideta – see on ikkagi oluliselt kangem õiguste piiramine.

Meil on nüüd uus probleem, selle nimi on superandmebaas, mida soovitakse luua. Kui ma vaatan rahapesu andmebürooga seotud inimeste selgitusi, siis nad ei saa ilma selleta enam hakkama. Ja neil on vaja tööriista, et profileerida ettevõtteid ja avastada keerulisi kuritegusid, mis on seotud näiteks rahapesuga. Te olete tõenäoliselt läbi lugenud selle seaduse, mille riigikogu ka vastu võttis. President, tõsi, ei ole vist siiani otsustanud, kas seadus välja kuulutada või mitte. Kui vaadata advokatuuri või kaubandus-tööstuskoja seisukohti, siis nad ütlevad, et meil on suur probleem. Teie õigusteadlasena, õiguskantslerina, kui te selle läbi loete – kas meil on probleem?

Ma kardan, et jah. Riigikogu tõepoolest arutas, et kas niisugust, meie varasemast inimeste kohta kogutud andmete kasutamise praktikast erinevat masinatega andmete töötlemist lubada või mitte. See on selles mõttes paremini, kui need mõned näited, mida me siin enne arutasime. Hästi on selle juures ka see, et istungivabal nädalal riigikogu rahanduskomisjoni liikmed, selle eelnõu puhul juhiks oli Maris Lauri, võtsid aega, arutasid kõikidega, püüdsid eelnõu paremaks teha.

Aga sisu on ikkagi minu arvates niisugune, et juhul kui president selle seaduse välja kuulutab, siis ma arvan, et tuleb pöörduda riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalveks. Milles on asi? Eestis on inimeste vabaduse ja vastutuse kaitsmiseks ja ka julgeolekuhuvides kehtinud põhimõte, et inimeste kohta kogutud andmed peavad olema hajutatult. On rahvastikuregister, kus on rahvastikuasjad, sinu nimi, isikukood, perekonnaseis, perekonnaliikmed, elukoht. On hariduse register, kus on haridusasjad, siis on digiloos terviseasjad ja nii edasi. Maksu- ja tolliametil on oma register.

Aegamisi, kahjuks, on kõik need registrid üritanud muudkui laieneda ja laieneda, et kõikides neis oleks ikkagi ka seda infot, mida seal üldse olema ei peaks. Juba on tekkinud nii-öelda andmeladusid, kus piltlikult öeldes ühte kasti tõstetakse nendest väga olulistest registritest inimese kohta kogutud info kokku. Ja see ongi niisugune juhtum, kus rahapesu andmebüroo tahaks ühte kasti kokku tõsta inimeste kohta sisuliselt kogu olulise info, mis riik on oma sunnijõuga nende inimeste kohta kogunud, selle info pseudonüümida. Me ei tea ja minu teada ka riigikogu ei tea, millised andmed sealt küljest ära võetakse – kui sa võtad ära nime ja isikukoodi või sünniaja, siis tänapäevase arvutusvõimsusega selle järgi, kus koolis sa käisid, kes sinu pereliikmed on ja nii edasi, samuti sinu töökoha järgi, saab üsna kiiresti, üsna suure tõenäosusega kätte, et kellest meil juttu on.

Nüüd tekib mitu probleemi. Esiteks muidugi oht inimeste vabadusele ja õigustele, sest et seda materjali pannakse töötlema masin. Niipea, kui ta (masin – toim.) leiab, et midagi on kahtlast, siis võetakse see pseudonüüm tagasi, selle inimese nimi pannakse sinna juurde ja asutakse uurima, et kas tõesti on mingeid kahtlusi. Halvemal juhul peab inimene hakkama seletama, et ta ei ole midagi valet teinud ehk teda koheldakse kurjategijana, kuigi ta ei ole olnud kurjategija, ta pole midagi halba teinud, lihtsalt masin arvas, et näe, väga imelik, et ei tea, et miks ta mõnele oma pereliikmele näiteks mingeid ülekandeid teeb.

Seda minu arvates põhiseadus väga ei luba, aga võib-olla riigikohus arvab teistmoodi.

Väga suured ohud on seotud ka sellega, et iga niisugune andmeladu tahab turvamist. Seda on korduvalt nähtud, et ka väga turvatud baasidesse suudetakse sisse murda ja võtta sealt inimeste andmed. Mäletate veel, kui võeti ära – mina olin seal ka ohvriks koos mitmesaja tuhande kaaskodanikuga – ID-kaardi pilt koos nime ja isikukoodiga.

See ongi see, miks sa pead hoidma andmeid hajutatult. Kahju on tohutu, kui kätte saadakse ühe inimese kohta absoluutselt kõik. Ajaloost on õppida, mida on see tähendanud Eesti jaoks – enne okupatsioonivõimude tulekut, küüditamist, vara ära võtmist oli saksaliku täpsusega tehtud suured ja hästi kasutatavad andmebaasid.  

Minu jaoks on väga suur probleem ka see, et Eesti võttis rahalise suure kohustuse, enne kui riigikogu üldse otsustas, et niisugust asja tohib teha. Ja mis kõige hullem, mulle tundub – vähemalt ma ei näinud riigikogu materjalidest – et riigikogule ei räägitud ausalt ära, mis selles kastis olema hakkab.

See ei ole esimene kaasus, kus öeldakse, et riik soovib, et tehisaru teeks sellist andmeanalüütikat ja aitaks ametnikku. Eesti riik minule teadaolevalt ei ole loonud ühtegi tehisarumudelit. Seega, kui neid kasutada, on olemas ju see risk, et meie andmed liiguvad kusagile mujale. Loodame, et Eesti riik ei kasuta kunagi Hiina tehisarumudeleid, aga hariduse puhul ma näen, et soovitakse USA omasid kasutada. Kas on olemas mingisugune risk, et kui anonüümsed andmed liiguvad Eestist välja, siis suurandmete vormis on neid võimalik isikustada ja mingisugune teine riik saab teie ja minu kohta teada midagi, mida ma olen usaldanud küll Eesti riigile, aga ma ei ole usaldanud ühelegi eraettevõttele ega ühelegi teisele riigile?

Väga täpne küsimus. Mõtlen täpselt samamoodi ja minu arusaamist mööda ka Euroopa Liidu lähenemine toetab seda, et ei anna kergekäeliselt sellist informatsiooni teistele riikidele – ei Hiinale, ei Ameerikale, Venemaale, Valgevenele, Põhja-Koreale ega kellelegi teisele.

Sellised andmed on tohutu suur vara kaasajal ja selle abil saab teha väga palju head, aga veel rohkem kurja. Nii et kui nende andmete kasutamisest saab kasu, siis kindlasti tasuks mõelda nii, et see kasu peaks tulema pigem Eesti rahvale.

Päris mitu aastat tagasi oli mitu katset müüa Eesti digiloo sisu ära ja õnnestus koostöös riigikontrolliga see plaan ära jätta. Ja sealgi oli asi nii, et ega päris ausalt ei tahetud valitsusele ja riigikogule rääkida, millega on tegu, aga tegelikult väga suure tõenäosusega sellega ikkagi tegu oli.

Olen rääkinud ka meie ülikoolide rektoritega, ennekõike professor Toomas Asseriga, kes on ise arst, et kas näiteks Eesti inimeste terviseandmed, mis on digiloosse kogutud, et nende alusel teha olulist teadust, mis aitaks inimesi paremini ravida – kas seda saaks teha näiteks Tartus Eesti jurisdiktsiooni all, nagu juristid ütlevad, ehk kõik see materjal jääb Eestisse, vastutus on Eestis, kõik käib Eesti seaduste alusel, kui midagi peaks valesti minema. Vastus on, et muidugi saab, meil on kõik laborid olemas, ülikool saab kõiki võimalusi pakkuda, see on igas mõttes Eesti huvides, kui rahvusvahelised teadusrühmad tulevad siia. Võib-olla tasub muudes valdkondades samamoodi suhtuda.

Pigem peaks Euroopa Liidul – ja ma tean, et selles suunas samme püütakse astuda ja Eesti püüab teha Soome ja Poolaga koostööd – olema oma tehisaru, mida saab vajadusel kasutada ka riiklikes huvides.

Aga sellest, et on võimalik tehisaru abil sõeluda välja inimese kohta kogutud kõikidest andmetest midagi, mis tundub imelik ja siis sundida inimest seletama, näiteks et miks ta on töölt ära läinud ja nüüd mediteerib metsas üksinda juba teist kuud – see on see suur küsimus, mida me peame koos arutama, et kas Eesti inimesel on õigus, et ta ei tee sellega kellelegi kahju. Ta on näiteks oma perekonnale öelnud, et tal on niisugune plaan ja ta läheb ja ta võtab selle aja endale. Kas tõesti on Eesti riigil õigus andmete sõelumise järel minna pere käest küsima, kus ta on, miks ta on ja, veelgi enam, võib-olla otsida teda ennast ka üles ja panna teda seletama, et miks sa siin mediteerid.

Üle võlli näide, aga sellised näited aitavad aru saada, et oht, mis tuleneb kõikide kõikjal jälgimisest – ja eriti, kui masin leiab selle, mis on imelik – on tegelik, see võib kõiki meid puudutada.

Aga kas sellega olete nõus, et praegu, kui superandmebaasi loomist võimaldav seadus jõustuks, siis Eesti riik asuks oma ettevõtjaid kohtlema potentsiaalsete kurjategijatena, et kõik oleks ühtviisi jälgimise all?

Mitte ainult ettevõtjad. Kuigi seda ringi, kelle kohta need andmed piltlikult öeldes ühte kasti tõstetakse, tõmmati pisut kitsamaks, siis meie maja hinnangul – võimalik, et see on ekslik ja riigikohus näeb teisiti – on nii, et sisuliselt see puudutab peaaegu kõiki. Praegu tundub, et välja jäävad vastsündinud ja võib-olla ka üle 90-aastased ja võib-olla keegi veel, aga üldiselt puudutab see ikkagi enamuse – need on inimesed, mitte ainult ettevõtted – andmeid.

Aga täiesti õigus on teil, et ka ettevõtjaid ei tohi käsitleda igaks juhuks kurjategijana. Vaatasin, et selle eelnõu seletuskirjas oli viide, et Eestis on olnud tõsine rahapesuprobleem ja viidati aastatele 2005 ja vist oli viimane viide aastale 2015. Praegu on 2025 ja meie pangad on väga kõvasti liistule tõmmatud. Õiguskantsleri kantseleisse tuleb päris arvukalt kaebusi, kus kontosid ei avata, kontosid pannakse kinni, on rahapesu kahtlused, finantsidega tegelevate ettevõtete juhatuse liikmed ei saa rahapesu andmebüroolt või finantsinspektsioonilt sellist tunnustust, mis neil oleks vaja selleks, et nad saaksid selles ettevõttes tegutseda – tundub, et distsipliin on väga oluliselt paranenud.

Kahjuks ma ei näinud, kas riigikogus see läbi arutati, et kas probleem on nii tõsine, et inimeste selline ohtupanek ja riigieelarvele selle süsteemi turvamiseks nii suurte püsikulude võtmine ja põhiseaduse serva peale ja võib-olla põhiseadusega lubatavast isegi üleastumine – kas see tegelikult on põhjendatud.

Kuidas selles loos tegelda 50 või 500 pätiga, mitte 500 000 või rohkema inimesega – kas lihtsalt kergem on tegelda suurema massiga, mitte proovida fookusrühma ehk kuritegusid toime pannud isikuid kohelda niimoodi, nagu neid peaks kohtlema?

Minu arusaam põhiseadusest on see, et kõikidel inimestel – ja ka kõikide äriühingute taga on ju inimesed – on inimväärikus. Neil on inimõigused, põhiõigused meie põhiseaduse järgi, vabadus ja vastutus, neid ei tohi juba ette igaks juhuks käsitleda kurjategijana. Siis kui selgub, et keegi on mingeid reegleid rikkunud, kui on kuriteokahtlus, siis asutakse seda uurima. Aga kas Eesti peaks ikka liikuma selles suunas, et kõikide inimeste kõik andmed pannakse kokku, pannakse masin seda läbi hekseldama, et selgitada, kas kuskil võib olla mõne reegli rikkumise kahtlus. See tahab väga tõsist arutelu – minu arvates põhiseadus seda ei luba ja ma väga loodan, et meie rahva enamus sellist riiki ei taha.

Lõpetuseks küsiks superpolitseiauto arendamise kohta. Ma ei tea, kas see teie töölauale on kuidagi jõudnud, aga kui mõned kuud tagasi sellest ajakirjanduses räägiti, siis kogu selles kontekstis olete öelnud, et ametnikud ei tohiks kulutada ühtegi eurot selliste andmebaaside, süsteemide arendamiseks, mida seadused ei võimalda. On teil informatsiooni, kas siseministeerium ning politsei- ja piirivalveamet on sellise auto arendamise, mis sõidab ja pildistab kõike ja saadab rikkujatele trahvi, pausile pannud?

Tuleb kontrollida, hetkel ei tea. Minu teada riigikontrolör Janar Holm jagab täpselt sama vaadet, et ei tohi võtta rahalisi kohustusi ja veelgi vähem tohib raha kulutada enne seda, kui on riigikogu otsustanud ja vabariigi president selle seaduse välja kuulutanud, et niisugust infosüsteemi või tehnoloogilise arendust Eesti põhiseadus üldse lubab. Ja on võimalik, et siis tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve veel õiguskantsleri või kohtute algatusel.

Aga kahjuks me oleme jõudnud sinna, kus mulle kohati tundub, et vähemalt osale ministeeriumi ametnikele on seadus nagu mingi tülikas formaalsus ja alus – kõigepealt tehakse asi ära ja siis kästakse seadust ka vastavalt muuta. Kahetsusväärselt on üksjagu juhtumeid, kus riigikogu on selliselt nõustunud ja on ultimaatumi nii-öelda vastu võtnud.

Mul on väga hea meel, et mobiiltelefoniga hääletamine ära jäi, sest siin juhtus täpselt samamoodi, et enne seda, kui riigikogu oleks otsustanud, et mobiiltelefoniga tohib hääletada ja kasutada neid äpipoode, mis mitte kuidagi Eesti kontrolli all ei ole, juba kulutati minu teada miljon eurot või rohkem. Ehitati asi valmis ja siis oldi kurjad, et näed, seadust küll muudeti, anti otsustamisõigus vabariigi valimiskomisjonile – mis on ka minu arvates pisut imelik, see on kindlasti riigikogu taseme otsus.

Vabariigi valimiskomisjon asus seisukohale, et täielik vaadeldavus ja testitavus ei ole tagatud – tavalise interneti teel hääletamise puhul on see tagatud, kõik on testitud, auditeeritud, ka vaadeldav, nii nagu inimene interneti teel hääle teele pani, nii see ka salvestatakse ja niimoodi pärast kokku loetakse. Aga mobiiltelefoni teel hääletamise puhul niisugust täielikku kindlust ei olnud, valimiskomisjoni liikmete enamusega otsustati, et ei. Aga raha on jälle ära kulutatud. Nüüd vähemalt, kui selle arendusega peaks edasi mindama, siis teatakse, et kus on probleemid, mis tahavad lahendust, ja nüüd on vähemalt riigikogu mingis osas möönnud, et seda teed võiks minna.

Aga veel kord – raha kasutati ära enne seda, kui nii oleks otsustatud. Rahapesu andmebüroo juhtum on üsna sarnane, sest kohustused võeti enne, kui riigikogu oleks seaduse teinud. Ja nüüd oli riigikogu sisuliselt sundseisus, sest mingit mõistlikku avameelset kooskõlastamist, läbiarutamist, midagi sellist ei olnud. Ja selle rahapesu andmebüroo massandmebaasi või suure kasti põhimäärus, kus võiks detailid olla, mis selles kastis täpselt on, kui suures ulatuses näiteks inimeste pangatehingud – seda ka riigikogule ei esitatud. Vähemalt siis, kui mina seda vaatasin, riigikogu kodulehel seda ei olnud.