Euroopa ülemkogul lepiti eelmisel nädalal kokku Euroopa julgeoleku tegevuskava ehk SAFE-i rahastamine. Plaani järgi laenab Euroopa Komisjon kapitaliturgudelt 150 miljardit eurot ning paika on pandud, kuidas Euroopa Liidu riigid saavad seda kasutada.

Tsahkna ütles, et Eesti kindlasti üritab nii palju kui võimalik seda odavat laenuraha saada.

"Aga me peame aru saama, et hetkel me ei räägi 150 miljardit eurost nagu Euroopa Komisjoni või Euroopa Liidu ühisrahastusest, me räägime ikkagi võimalusest liikmesriikidel võtta soodsamalt ja pikaajalisemalt laenu ja siis ise seda investeerida," lausus ta.

"Seda raha saab kasutada näiteks Ukraina kaitsetööstuse investeeringute võtmes ja Ukraina toetuseks. Ja mis on ka tähtis, et see pole piiratud ainult Euroopa kaitsetööstusest ostmisega, vaid me räägime ka Suurbritanniast, mingitel tingimustel Ameerika Ühendriikidest ja miks mitte ka Türgist," lisas Tsahkna.

Euroopa Parlamendi liige Sven Mikser ütles, et SAFE-i instrumendi puhul on iseärasus, et see pakub küll riikidele soodsamat laenu, kuid mõne riigi, näiteks Saksamaa puhul, kelle laenusaamise reiting on väga kõrge, ei oleks see laen sugugi soodsam.

"Ehk eelarvereeglite lõdvendamisega (Euroopa Liidus) on ka selline trikk, et me peame vältima sellist silmamoondust, et riigid, kes on tegelikult planeerinud täiendavaid vahendeid kaitseinvesteeringuteks, ei hakkaks nüüd neid kaitseinvesteeringuid tõstma ümber laenuraha peale, selleks et vabastada ressurssi mingisugusteks muudeks vajadusteks. (Muidu) tulemuseks on see, et võlakoorem küll kasvab, finantsiline seisund läheb halvemaks, aga täiendavat raha kaitse jaoks ei tulegi," lausus Mikser.

Tsahkna sõnul teeb rahandusministeerium praegu analüüsi, et kui hakatakse läbirääkimisi pidama järgmise aasta riigieelarve ja uue riigi eelarvestrateegia üle, siis saab selgeks, kui palju Eesti võtab laenu SAFE-i instrumendist ning kui palju Eesti riik laenab ise.

"Aga igal juhul, laenu Eesti peab võtma, et siin pole mingit mingit kahtlust," ütles ta.

Laenu on vaja, et Eesti kaitsekulutused tõsta praeguselt 3,4 protsendilt SKP-st 5,4 protsendile. Aasta kohta tähendab see riigieelarves lisakulu umbes 800 miljonit eurot.

"Isegi täies mahus seda ära ei kata SAFE-i rahast, igal juhul Eestis tuleb kombineeritud rahastamine," märkis Tsahkna.

NATO riigid leppisid hiljuti kokku, et järgmiste aastatega tõstavad kõik riigid oma kaitsekulud viie protsendini SKP-st. 3,5 protsenti peavad olema sõjalised kulud ning 1,5 protsenti muud kaitsekulud, näiteks taristule.

"Kui me räägime 1,5 protsendist, siis tõepoolest sinna on võimalik taristuinvesteeringud sisse arvutada. Näiteks Rail Baltic läheb sinna täiesti rahulikult sisse juba nende numbritega, kübervõimed ja nii edasi," lausus Tsahkna.

Suur raha pumbatakse suurriikide majandusse?

Mikser märkis, et kui Euroopa riigid kaitsesse minevat raha nüüd märkimisväärselt suurendama hakkavad, siis tekib ka küsimus Eesti majanduslikus konkurentsivõimes teiste riikidega võrreldes, kui me hakkame relvastust ostma näiteks Prantsusmaalt ja Saksamaalt.

"Kui meie nii-öelda õhinal suuname kõikvõimalikud muud kuluread ümber kaitsevõime saavutamiseks, siis tegelikult kaitsevõimeid omandades suurel määral loome töökohti Saksamaal ja Prantsusmaal ja turgutame nende riikide majandust, hankides sealt tehnoloogiaid. Kui need riigid nii-öelda lasevad üle jala ja kasutavad oma ressurssi selleks, et hoida oma sotsiaalset sidusust või mis tahes muid eesmärke, siis me tegelikult kaotame üldises konkurentsivõimes," lausus Mikser.

Tsahkna sõnul paisatakse lähiajal tõesti kaitsetööstuse turule suur hulk raha, kuid samas pole kaitsetööstuse tootmisvõime sellele vastav ehk nõudlus on suurem kui pakkumine.

"Ma toon kas või lihtsa näite, et Eesti sooviks täna rohkem Ameerika Ühendriikide teatud süsteeme osta, aga me ei saa neid nii kiiresti kätte, kui me sooviksime. Ehk seal peitub mure, et kuni see masin ennast käima tõmbab, kindlasti me näeme hinnatõuse. Ja me näeme ka võib-olla seda, et suuremad kaitsetööstusettevõtted, globaalsed ettevõtted ei taha kaasa tulla innovatsiooniga, mida ukrainlased on suutnud teha, mis on odavamad, mis on efektiivsemad ja mis võib-olla üldse kätkevad selliseid võimekusi, mida NATO oma tavalises planeerimises veel ette ei näe. /.../ Meie peavalu Euroopa regioonis on see, et kuidas see raha efektiivselt kiiresti investeerida, nõndamoodi, et päriselt ka kaitsevõimed tekivad, ja see pole üldse nõnda lihtne," rääkis Tsahkna.