Nägime täna (esmaspäeval - toim.) president Donald Trumpi administratsiooni lähenemises muutust. Kui oma ametiaja alguses viitas ta Vene režiimi juhile Vladimir Putinile kui heale sõbrale, siis viimastel nädalatel oleme näinud Trumpi karmimaid sõnu Venemaa juhi kohta. Mis teie hinnangul võis olla see nii-öelda viimane piisk karikasse, millest see muutus tuli?

Trump mainis tegelikult ka ise tänasel pressikonverentsil koos NATO peasekretäri Mark Ruttega korduvalt sellist – ma ütleks isiklikku solvumist või pahameelt –, mida ta on tunnetanud seetõttu, et on püüdnud Vene režiimi juhiga jõuda mingisugusele kokkuleppele, püüdnud nii-öelda prääniku abil midagi saavutada ja hoolimata sellest on korduvalt Venemaa isegi vahetult pärast Trumpiga telefonikõnesid [sõda Ukrainas] eskaleerinud. Ja selline isiklik solvumine, pahameel minu meelest oli tänases esinemises päris hästi tunda. Tegelikult on see viimastel nädalatel olnud üks põhimotiiv, kui president Trump on Putinist rääkinud.

Euroopa Liidu välispoliitika juht Kaja Kallas kiitis Trumpi karmima lähenemise eest, aga tõdes, et 50 päeva on väga pikk [aeg]. Kuidas teile tundub praeguse administratsiooni ettearvamatust arvesse võttes – kas me peaksime olema rahul sellega, mida pakutakse, kuniks see on Ukraina, mitte Venemaa poole kaldu?

No 50 päeva on loomulikult väga pikka aeg, eriti vaadates kas või seda, kui palju inimesi on viimase 50 päeva jooksul Venemaa rünnakute all Ukrainas vigastada ja hukka saanud. Aga antud olukorras kindlasti on oluline keskenduda sellele, mis on positiivne. Ja iga samm, mis tehakse selles suunas, mis meie hinnangul aitaks sõda lõpetada püsival ja õiglasel moel, iga samm, mille hulka kindlasti kuulub ka relvastuse andmine Ukrainale selleks, et nad saaksid mitte ainult vastu pidada, vaid paremasse seisu jõuda – see samm on positiivne. Selle 50 päeva osas – no me ei tea veel, mis täpsemalt saab, kas see 50 päeva on lõplik või näiteks selgub ühel hetkel, et president Trumpi kannatus on veelgi rohkem proovile pandud ja see aeg hoopis näiteks lüheneb. Aga spekuleerida on siin natukene liiga vara.

Viimased kuus kuud Valges Majas on näidanud, et USA president võib igal hetkel meelt muuta. Kui kindlad me selles 50-päevases tähtajas olla saame?

Ega ma ei usu, et president Trumpki täpselt teab, mis 50 päeva järel toimuma hakkab. Mis on kindlasti praegu positiivne, on see, et varasemaga võrreldes on ta nüüd ikkagi väga selgelt välja öelnud selle, mis see ähvarduse sisu võiks olla. Meie arvates tõesti on sanktsioonide kehtestamine Venemaale midagi, millega tuleks liikuda edasi võimalikult kiiresti. Sellepärast me oleme ka Euroopa Liidus sellega aktiivselt viimastel nädalatel tegelenud, et siis 17. ja nüüd juba 18. sanktsioonide pakett vastu võtta. Ma usun kindlasti seda, et Euroopa-poolne iseseisev ja põhimõtetest kantud otsustamine ja liigutamine on midagi, mis aitab ka USA-l meie arvates nii-öelda õigel teel püsida.

Kas NATO peasekretär Mark Rutte saab nüüd endale õla peale patsutada? Kui suur võit tänane kohtumine talle individuaalselt oli?

Ma ei ole kindel, et Rutte nüüd iga päev mõtleb endale õlale patsutamise peale. Lõppkokkuvõttes tänane otsus, tänased kokkulepped, mis tehti, on alles üks väikene samm, meie arvates küll kokkuvõttes õiges suunas. Aga Rutte on kindlasti olnud inimene, keda Trump usaldab, kes on suutnud Trumpile paremini selgitada seda, mis on kaalul Venemaa agressiooniga seoses ja mis oleks see loogiline viis toimida selles olukorras. Ja ma arvan see, et NATO-l selles kõiges tekib nähtavam ja tugevam roll, võiks kokkuvõttes olla positiivne.

Kui seda Donald Trumpi ja Mark Rutte kohtumist täna vaadata, siis mida me nüüd peaksime edasi jälgima, eriti just mõeldes NATO ja Ukrainale antava relvastuse peale?

No eks me peaksime kindlasti märkama seda, kui kiiresti täna öeldud sõnadelt suudetakse minna üle tegudele. Ja ma nimetaksin kolm teemat või valdkonda, mida peaks eeskätt silmas pidama. Üks on see, et kui nüüd on relvi või laskemoona Ukrainale lubatud, siis millistest kategooriatest me tegelikult räägime? Selles osas on olnud piisaval määral ebaselgust, võib-olla isegi täiesti õigel põhjusel – ega Venemaal olegi vaja täpselt teada, mis tema agressiooni vastu võidakse kasutada!

Teine, mida me kindlasti peame vaatama, on see, kui kiiresti need relvad või laskemoon reaalselt Ukrainasse jõuab, sest pärast lahinguid pole laskemoonast ega relvadest enam väga palju kasu. Ja kolmandaks on kindlasti vaja jälgida seda, kas nende relvade kasutamisele pannakse mingisuguseidki piiranguid lisaks tavapärastele sõjaõigusest tulenevatele piirangutele või vastupidi näiteks deklareeritakse avalikult seda, et nende relvade kasutamisel ei ole mingisuguseid kunstlikke piiranguid.

No kui suure kergendusega te täna kuulasite Donald Trumpi Euroopa liitlasi kiitmas? Ei tee ta seda just väga tihti.

Ta ei tee seda võib-olla liiga tihti, aga samas on viimaste nädalate jooksul neid positiivseid hinnanguid Euroopa liitlaste ja ka NATO suhtes tulnud ikkagi päris mitmel korral. Täiesti selgelt on tunda, et NATO Haagi tippkohtumine oli Trumpi arusaama kujundamiseks, NATO suhtes hoiaku kujundamiseks väga positiivne. Ja kergendusest rääkides – kergendus on siis, kui see sõda saab selliselt läbi, et Vene agressioon on tagasi tõrjutud. Kõik see, mis on vahepeal, eriti kui need on head sõnad, on hea kuulata, aga need, mis loevad, on tegelikud tulemused.

Kui rääkida ka korraks sisepoliitikast, siis mida Trumpi praegune meelemuutus või kannapööre tähendab MAGA baasile. On ta ju lubanud, et Ukraina on puhtalt Euroopa mure.

Ma arvan, et esiteks peab tõesti Euroopas ja kitsamalt ka Eestis aru saama sellest, et Trumpi tänane otsus, tänased sõnumid on sellised, mis tekitavad talle kui mitte midagi muud, siis vähemalt surve või nõudluse, et ta siseriiklikult eelkõige enda valijatele ka selgitaks, miks ta just otsustas niimoodi, miks see, mida ta praegu teeb, läheb kokku valimiskampaanias lubatuga või seni viimase viie ja enama kuu jooksul lubatuga.

Sisepoliitiline mõõde on täiesti olemas, aga ma usun, et Trump järgib siin sarnast mustrit nagu viimasel nädalal veel paaril puhul. Näiteks ka Iraani õhurünnakute puhul, kus ta tõesti tajus ära seda, et tema valijaskonna hulgas oli teatav peataolek või isegi otseste küsimuste esitamine, miks niimoodi ja osaliselt isegi tema kriitikat. Aga ta ütles väga enesekindlalt, et mina olen ju ometi see, kes selle America First liikumise praegusel kujul on loonud, seega ka mina defineerin selle, mis on Ameerikale kasulik.

Tänase pressikonverentsi puhul oli ikkagi täiesti nähtav see, millisel määral ta rõhutas seda poolt, et need vahendid võimalike relvade ja laskemoona soetamiseks tulevad USA-st väljastpoolt, isegi siis, kui tänase päeva seisuga vist ei ole täpselt veel selge, kuidas, kust ja võib-olla isegi millise sortimendi jaoks.