20. juulil toimunud Jaapani parlamendi ülemkoja valimised tõid tõusva päikese maa nii-öelda igavesele võimuparteile LDP valusa kaotuse ning alla aasta peaministri ametit pidanud Shigeru Ishibat ähvardab mäss omaenda partei saadikute seas, kes nõuavad temalt tulemuse eest vastutuse võtmist.

Üllatavalt oli valimiste peateema Eesti lugejale tuttav. Kõik opositsioonierakonnad alustades kommunistidest ja lõpetades parempopulistidega lubasid kas langetada või suisa kaotada toiduainete käibemaksu. Ishibale maksis kätte soovimatus antud kuluka ettepanekuga kaasa minna ajal, mil valijate üheks põhimureks kerkisid aastaga enam kui kahekordistunud riisihinnad.

Jaapani ühe väikseima prefektuuri endise kuberneri perre sündinud Shigeru Ishiba põhieesmärk on alati olnud saada peaministriks. Esimest korda 1993. aastal Jaapani parlamendi mõjukamasse alamkotta valitud Ishiba kandideeris Jaapani tähtsaima erakonna – Liberaaldemokraatliku Partei (LDP) – juhiks ja seega peaministrikandidaadiks kokku neli korda vahemikus 2008 kuni 2020, kuid on alati jäänud konkurentidele alla.

Ometi ei olnud rahvamehe mainega Ishiba kunagi erakonnakaaslastest parlamendisaadikute seas populaarne, oma mõõdukate ja erakonna konservatiivsest peavoolust eristuvate vaadete tõttu on teda peetud omade seas outsider'iks.

Ometi avanes toona 67-aastase Ishiba ees eelmisel aastal erakordne, vaat et viimane võimalus näidata, kuidas ta teeks asju teisiti ning aitaks LDP-l leida tee senisest laiema valijaskonna südameisse. Nimelt hakkas erakonna toetus järsult langema pärast seda, kui 2023. aasta lõpus selgus, et LDP erakonnasisesed fraktsioonid on kogunud ohtralt registreerimata annetusi, mida jagati laiali saadikute vahel valimiskampaaniate varjatud rahastamiseks.

Tuntud vanaviisi tegutsemise kriitikust Ishiba teataski enne pea kõiki teisi oma kavatsusest pürgida viiendat korda LDP esimeheks ja seega peaministriks. Rahastamisskandaali ausalt lahendada püüdnud, kuid sellegipoolest küsitlustes valijatelt hävitava hinnangu saanud LDP senine juht Fumio Kishida teataski, et ta ei kavatse uueks ametiajaks kandideerida.

2024. aasta septembri lõpus täituski Ishiba aastakümnepikkune unistus ja ta edestas erakonnasisestel valimistel napilt paremkonservatiivsete vaadetega erakonnakaaslast Sanae Takaichit. Erakonnakaaslased pidid alla neelama uuendusmeelsete vaadetega Ishiba kandidatuuri, kuna Takaichi puhul kardeti, et ta peletab mõõdukamaid valijaid. On ju ta olnud üks lähedasemaid lahkunud ekspeaministri Shinzo Abe liitlasi, kelle erakonnasisene fraktsioon saigi varjatud rahastamise skandaalis enim pihta.

Kuid Ishiba mesinädalad peaministrina ei kestnud kaua. Murdes sisevalimiste ajal antud lubadust teatas Ishiba kõigest mõni päev pärast erakonnajuhiks ja peaministriks saamist, et Jaapanis toimuvad erakorralised valimised. Vaatlejate sõnul võis üheks põhjuseks olla asjaolu, et oma soovitud reformide elluviimiseks erakonna sees ja valitsuses vajas Ishiba mandaati valijailt.

Siis aga algasid probleemid. 2024. aasta oktoobri lõpus toimunud valimistel sai LDP oodatust kehvema tulemuse ning selle koalitsioon budistliku erakonnaga Komeito jäi enamusest ilma.

Kuigi tänu korralikule esinemisele majoritaarsetes valimisringkondades saavutas suurima kohtade arvu kasvu peamine opositsiooniline jõud, vasaktsentristlik Konstitutsiooniline Demokraatlik Partei (CDP), mis keskendus oma kampaanias LDP rahastamisskandaalile, oli märke, et valijaid huvitab aina rohkem hoopis teine teema, elukallidus.

Nimelt kasutab Jaapan parlamendi mõlema koja valimistel keerukat valimissüsteemi, mille puhul valitakse paralleelselt saadikud valimisringkondades ja proportsionaalses üleriigilises hääletuses. Kusjuures tegemist pole Eesti moodi kompensatsioonimandaatide jaotamise, vaid paralleelse hääletusega.

Nii koges suurimat kasvu proportsionaalses hääletuses hoopis väike Demokraatlik Rahvaerakond (DPP), mille peamiseks lubaduseks oli tulumaksuvaba miinimumi järsk tõus 1,03 miljoni jeeni pealt 1,78 miljoni jeeni peale aastas (5950 euro pealt 10 300 euro peale).

Valijate mure elukalliduse pärast tekitab valitsusele peavalu

Siiski suutis Ishiba jääda peaministri ametisse parlamendienamuse kaotamise kiuste tänu opositsioonierakondade killustatusele. Kiiresti sai selgeks, et pole võimalik moodustada alternatiivset valitsust, sest see vajaks ülimalt laiahaardelist koalitsiooni, alustades kommunistidest (Jaapani Kommunistliku Partei ridadesse kuulub umbes 250 000 inimest ning tegemist on seega tänapäeva kõige rohkearvulisema kommunistliku parteiga arenenud demokraatlikes riikides) ja lõpetades viimastel aastatel immigratsioonivastase retoorika toel esile kerkinud parempopulistlikele erakondadele.

Samal ajal ei soovinud ükski opositsiooniline erakond ka LDP juhitud valitsusega liituda. Edasine valitsemine käis ühekordsete kokkulepete baasil. DPP-ga lepiti kokku rangema – ülejäänud opositsiooni arvates mitte piisavalt range – poliitiliste annetuste reguleerimise korra vastuvõtmises.

Osaka prefektuuris ja selle lähedal olevates piirkondades populaarse paremliberaalse erakonna, Jaapani Innovatsiooniparteiga (Nippon Ishin no Kai), lepiti kokku 2025. aasta riigieelarve vastuvõtmiseks vajalike häälte saamiseks. LDP-l tuli selleks anda järele ja nõustuda kõikides keskkoolides, sh erakeskkoolides, õppetasu riigipoolses hüvitamises, mis on olnud innovatsioonipartei pikaaegne lubadus. Mõnel hääletusel tegi Ishiba koostööd ka opositsiooni juhtiva jõu CDP-ga.

Järgmist väljakutset ei tulnud oodata. Poliitiliste skandaalide asemel kerkis põletavaimaks teemaks elukallidus. Vaatamata valitsuse avalikele üleskutsetele erasektori suunal tõsta töötajate palku ületas selle aasta kevadel inflatsioon jälle nominaalset palgakasvu, jaapanlaste reaalpalgad langesid aastases võrdluses juulikuu seisuga viis kuud järjest.

Rahva pahameel keskendus riisihindadele. Eelmise aasta kehvad ilmastikuolud, tarneahelate probleemid ning tarbijate paanikaostud viisid riisi järsu hinnatõusuni ja maikuuks tõusid riisi jaemüügi hinnad üle saja protsenti ehk rohkem kui kaks korda aastases võrdluses. LDP-d ei aidanud see, et nüüdseks endine põllumajandusminister Taku Eto kiitles intervjuus, et tema pole juba aastaid riisi ostnud, sest toetajaid kingivad talle seda nii palju, et tal jääb ülegi.

Kuigi pärast Eto tagasiastumist põllumajandusministri ametisse määratud Shinjiro Koizumi (Jaapani populaarse ekspeaministri Junichiro Koizumi poeg) asus kiiresti tegutsema ja käskis suunata riigi kriisiladudes olevat riisi otse, ilma vahendajateta poodidesse reguleeritud hinnaga müügiks, polnud see piisav. Valijad nõudsid enamat ning opositsioonierakonnad vastasid tekkinud nõudlusele.

Opositsioon lubas toidu käibemaksu langetust ja võitis suurelt

Jaapani poliitika "kolmandaks rööpaks" viimased aastakümned olnud käibemaks. Kuni 1980. aastate lõpuni polnud Jaapanis üldse käibemaksu, riigi maksutulu koguti peamiselt astmelise tulumaksu, ettevõtete tulumaksu, ja sotsiaalmaksu taoliste kindlustusmaksete kaudu.

Kui 1989. aastal kehtestas toonane LDP valitsus kolmeprotsendilise käibemaksu, tabas 1955. aastast saadik Jaapanit katkematult valitsenud erakonda esimene valimiskaotus selle ajaloos – alguses 1989. aasta parlamendi ülemkoja valimistel ja seejärel juba 1993. aasta alamkoja valimistel.

Sel aastal avas esimesena Pandora laeka ja kutsus üles käibemaksu langetama DPP. Lisaks tulumaksuvaba miinimumi järsule tõstmisele lubas erakond ka langetada käibemaksu praeguselt kümnelt protsentilt viiele protsendile.

Järgnesid teised erakonnad. Kommunistid, vasakpopulistlik erakond Reiwa Shinsengumi ja parempopulistlik partei Sanseito lubasid käibemaksu suisa kaotada, kas järk-järgult või kohe. Innovatsioonipartei lubas kaotada toidu käibemaksu kaheks aastaks.

Viimasena liitus üleskutsetega ka CDP. Tõsi, nende lubadus oli mõõdukam: toidu käibemaksu tühistamine üheks aastaks, koos võimaliku püsiva langetusega, kui asemele leitakse uued rahastusallikad. Oli ju praegune CDP juht Yoshihiko Noda just see inimene, kelle peaministriks oleku ajal võttis Jaapani parlament 2012. aastal eelnõu, millega käibemaks tõusis kümne protsendi peale, kuigi järgmise peaministri Shinzo Abe otsusega jäi toidu käibemaksuks kaheksa protsenti. Põhjuseks vajadus leida allikaid pensioni- ja sotsiaalhoolekandesüsteemi püsivaks rahastamiseks vananeva ühiskonna tingimustes, milles on aina vähem tööealisi inimesi.

Just neid põhjusi tõi Ishiba välja, õigustades soovimatust käibemaksu langetada. Jaapani võlakoormus on üle 200 protsendi SKP-st ning suurt rahastusauku riigieelarve ei elaks üle. Ka IMF hoiatas korduvalt Jaapani valitsust ja erakondi, et laiapõhjaline maksulangetus pole soovitatav ning elukalliduse kriisis tuleb aidata ainult enim räsitud leibkondi, ja neidki piiratud mahus.

Kuid midagi oli valitsusel vaja teha, sest juulikuu korralised ülemkoja valimised lähenesid halastamatu kiirusega. Seetõttu lubaski Ishiba, et valimisvõidu korral, mida ta defineeris ülemkojas koalitsiooni enamuse säilitamisena, piirdub ta erinevalt opositsioonierakondadest ainult ühekordsete maksetega kõikidele jaapanlastele – 20 000 jeeni ehk umbes 115 eurot iga pereliikme eest ning veel lisaks 20 000 jeeni iga pereliikme eest nendele peredele, kes ei maksa maamaksu (Jaapanis sõltub maksuvabastus leibkonna sissetulekutest).

Ometi sai kiiresti selgeks, et valijad eelistavad ühekordsetele maksetele – mille opositsioon kiiresti tembeldas valijatele nende endi rahaga kosja minekuks – käibemaksu langetust. Uudisteagentuuri Kyodo News valimiseelse küsitluse järgi eelistas binaarse valiku puhul tervelt 76,7 protsenti valijatest käibemaksu langetamist ning ainult 17,9 protsenti toetas rohkem ühekordseid makseid majapidamistele.

Nii saidki juulis toimunud Jaapani ülemkoja valimised, nagu kirjutas mõjukas regionaalne väljaanne Nikkei Asia, rahvahääletuseks käibemaksu üle. Juhtiv opositsioonijõud CDP üldse pani oma valimisloosungiks: "Meie kaitseme teid inflatsiooni eest!"

Jaapanis valitakse ülemkoja saadikuid kuueks aastaks ning sealjuures vahetub pool ülemkoja koosseisust iga kolme aasta tagant. Seega olid 20. juulil valimistel kaalul 125 mandaati 248-kohalises ülemkojas ning valijad otsustasid 2019. aastal valitud saadikute saatuse üle. Tänu heale esinemisele 2022. aastal peetud valimistel vajas LDP ja Komeito koalitsioon enamuse säilitamiseks kõigest 50 mandaati 125-st. Nad said 47.

Saadud kohtade poolest oli tegemist kõige kehvema LDP esinemisega ülemkoja valimistel alates 2007. aastast. Veelgi nigelam pilt avaneb, kui vaadata proportsionaalses hääletuses saadud häälte osakaalu: LDP kogus kõigest 21,65 protsenti antud häältest, mis oli selgelt kõige kehvem valimistulemus erakonna ajaloos. Eelmiste valimiste enam kui 18 miljonist valijast jäi LDP-le alles alla 13 miljoni.

Kes aga kasvatas oma häältesaaki ja mandaatide arvu enim? Korraga käibemaksu püsivat langetamist poole võrra ja tulumaksuvaba miinimumi järsku tõstmist lubanud DPP ning paralleelselt sisserändereeglite järsu karmistamisega käibemaksu täielikku kaotamist lubanud Sanseito.

Ishiba tool kõigub

Nii sai LDP Ishiba juhtimisel vähem kui aastaga ühe kehvima tulemuse enda ajaloos alamkoja valimistel ning saadud häälte osakaalu poolest kõige kehvema tulemuse enda ajaloos ülemkoja valimistel. Vaatlejad olid kiired välja tooma, et tegemist on esimese korraga LDP ajaloos, kui see veel juhib riiki, kuid sel puudub ka koalitsioonipartneritega enamus mõlemas parlamendi kojas korraga.

Opositsioonierakonnad olid pärast valimisi kiired tegutsema. Kaheksa opositsioonierakonda on juba leppinud kokku eelnõu esitamises kütuseaktsiisi kaotamiseks. Arvestades sellega, et opositsioonil on enamus parlamendi mõlemas kojas, nõustus LDP loetud päevadega opositsiooni eelnõu toetama ning kütuseaktsiis saab ilmselt ajalooks juba käesoleva aasta lõpus. Käibemaksulangetuse ettepanek on opositsiooni päevakorras järgmine, kuigi see saab eelarvereeglite keerukuse tõttu jõustuda alles järgmise aasta aprillist.

Eelmisel nädalal tehtud kiirküsitlused näitavad aina kasvavat toetust käibemaksu langetamisele. Näiteks mõjuka väljaande Asahi Shimbun küsitluse järgi kasvas toetus käibemaksu langetamisele 51 protsendilt 59 protsendile ning langetamise vastaseid on jäänud järele ainult 34 protsenti.

Samal ajal näitab sama küsitlus, et valijad jagunevad pooleks, kui küsimuseks on Ishiba jätkamine peaministrina. Siiski ei sega see LDP parempoosel tiival ja selle eestvedajal Sanae Takaichil nõuda avalikult Ishiba tagasiastumist. Eelmise aasta septembris ainult napilt Ishibale sisevalimistel alla jäänud Takaichi on juba lubanud uuesti erakonna juhiks kandideerida.

Ishiba tagasiastumist on nõudnud ka mitmed teised Shinzo Abe valitsustes mõjukaid positsioone pidanud, kuid nüüdseks tagaplaanile jäänud LDP poliitikud.

28. juulil leidis aset mõlema parlamendikoja LDP saadikute koosolek, mille käigus teatas Ishiba, et kavatseb siiski peaministrina jätkata, kuid ühe koosolekul viibinud saadiku sõnul nõudis Ishiba tagasiastumist koguni 80 protsendil kõikidest koosolekul sõna võtnud saadikutest. Ishiba vastu meelestatud saadikud hakkasid lausa korjama allkirju ametliku erakonna saadikute ja juhtide üldkoosoleku kokkukutsumiseks, mille pädevuses on otsuse langetamine uute juhivalimiste korraldamise üle.

Juba 29. juulil selgus, et nõutud allkirjade arv on kogutud. Algatusele kirjutas alla üle kolmandiku LDP rahvasaadikutest ning järgmise nädala lõpus toimubki Ishiba saatuse üle otsuseid langetada pädev üldkoosolek. Tõsi, erakonna juhtkond pole veel üldkoosoleku täpsemat päevakorda kinnitanud.

Seetõttu pole üllatav, et Jaapani meedia on üpris veendunud, et Ishiba aeg LDP eesotsas ning peaministrikabinetis lõpeb lähikuudel, võimalik, et ka millalgi augusti lõpus, kui viiakse lõpule USA-Jaapani kaubandusleppe ratifitseerimine ning lõppevad Hiroshima ja Nagasaki pommitamise 80. aastapäeva mälestusüritused. Ishiba avalikud sõnavõtud, milles ta neid kuulujutte lükkab ümber, ei loe, Jaapani meedia on ikka veendunud, et küsimus pole, kas Ishiba astub tagasi, vaid millal täpselt see juhtub.

Seega võib Shigeru Ishiba aeg maailma suuruselt kolmanda-neljanda majanduse eesotsas osutuda üürikeseks. Üle 20 aasta peaministriks pürginud Ishiba poliitilist saatust võib pidada traagiliseks: suurte reformide asemel oli ta sunnitud tegelema päevapoliitiliste kriisidega, ning rahvamehe kuvand ei saanud poliitiliste vastutuulte vastu hakkama.

Selgub, et kui riigis on toit läinud tunnetuslikult liiga kalliks, võib seletada käibemaksu tähtsust riigieelarve jaoks pikalt ja üksikasjalikult, kuid tulemus on ikka sama: rahvas nõuab nui neljaks madalamat maksumäära.