Üks mu noor sõber läheb sügisel Jaapanisse ja küsis nõu, et mis kohti seal külastada. Soovitasin tungivalt Hiroshimat. 6. augustil möödub 80 aastat päevast, mil Hiroshimale heideti aatompomm.

Olen seal ise käinud ja see oli üks elu mõjusamaid, aga ka rusuvamaid, külastusi. Mälestuspargist välja tulles ei suhtu sa enam kunagi aatompommi kui mingisse lihtsalt relva. See on midagi muud. See on inimese poolt tehtud põrgu ise.

Mul on tunne, et kõikide muude suurte murede kõrval me kipume sellele tragöödiale liiga vähe tähelepanu pöörama. Ega eesti keeles ka väga palju selle kohta kirjandust ei ole. Kahju, et ei ole tõlgitud Gordon Thomase ja Max Morgan Witta juba ligi 50 aastat vana raamatut "Enola Gay". See räägib pommilennuki meeskonnast, aga ka ees- ja tagamaadest, mis pommiviskamiseni viisid. Film "Oppenheimer" aatompommi loomise projektijuhist on õnneks kõigile nähtav.

Hiroshima on loomulikult uuesti üles ehitatud, see on kaasaegne linn, tööstuse ja kõige muuga. Aga ajaloolist keskust ei ole. Pomm tegi selle ruutkilomeetrite viisi maatasa.

Teine Jaapani linn, kultuuri ja ajaloopärl Kyoto pääses tuumapommi sihtmärkide nimekirjast tänu ühe mehe vastuseisule. USA kaitseminister Henry L. Stimson sõdis linna kandidaatide hulgast välja, kuna oli ise seal käinud. Hiroshima ja Nagasaki õppetunnid on praeguseni inimkonna ajaloo ühed tähtsamad. Aatompomm suudab hävitada mitte ainult ehitised, vaid väga palju inimlikust identiteedist koos inimestega.

Seda enam on arusaamatu, kui kergelt praeguse Venemaa propagandistid ja mõjurid igale poole pomme viskavad. Seda küll siiani õnneks ainult sõnades. See kõik on mingi segu suurushullusest, võimukirest ja emotsionaalsest harimatusest. Kohati on tunne, et koledaid tekste mõjutab ka võimul olevate inimeste vanus, sest sõnades käitutakse nii, nagu ütleb omaaegne luuletus:

"Vanaisa viskas pommi ja ongi kõik.

Vanaisa on vana, tal ükskõik".

Karaganovi doktriini autor Sergei Karaganov on haritud inimene, kuid aatompommist räägib ta nii, nagu oleks selle kasutamine lihtsalt sõjataktika üks element. See on mingi emotsionaalne puue, inimliku kaastunde puudumine. Tekstide järgi on talle piisav, kui armastada maailmas ainult kahte asja: Vladimir Putinit ja Venemaa ülemvõimu. Nende armastuse nimel on nagu õigus hävitada kõik. Ta ei ole nendes kirgedes üksi.

Vladimir Solovjovist ei maksa rääkidagi. See lajatab sõnades pommiga igaühele, kes talle sel hetkel ei meeldi. Oma osa on saanud Ameerika, Inglismaa, Saksamaa, Ida-Euroopa, meie muidugi ka. Oma vaprust Putini ja imperiaalsetest kirgedest pimestatud rahva ees peavad näitama teisedki. Tihti on need isegi sõjanduse eksperdid. Tundub, et nad usuvad siiralt, et sel ajal, kui nemad pomme loobivad, seisab ülejäänud maailma sirgelt ja lööb neile kulpi. Europehmod ju vastu ei hakka, usutakse.

Viimasel ajal on vähem juttu olnud taktikalisest tuumarelvast. Ukraina sõja alguses räägiti sellest palju, nagu see oleks kuidagi parem ja puhtam asi. Ei ole. Tuumarelv ei ole kunagi taktikaline, selle kasutamine on alati strateegiline koos mõeldamatute tagajärgedega.

Venemaa on ainuke riik maailmas, mille poliitikud ja meedia räägivad tuumapommi kasutamisest teiste rahvaste vastu. Raske on ette kujutada, mis juhtuks, kui suvaline vaba maailma liider hakkaks mõtisklema, et äkki ikka oleks püsiva rahu saavutamiseks ja meie plaanide elluviimiseks mõistlik kuskile pomm saata. Ta viidaks hullumajja. Venemaal ei viida, hoopis ollakse õnnelikud, et oleme nii kõvad.

Ameerika kirjanik Patrick O'Rourke kirjutas nii: "20. sajand oli suurte ideede testväli. Need olid fašism, kommunism ja aatompomm.". 21. sajand on siiamaani tõetanud, et jälle on Venemaa erandlik. Neil on ainsa riigina olemas kõik need kolm nähtust.

Selle jutu mõte on, et igasugustesse aatompommiga ähvardustesse ei tohi kergelt suhtuda. Kui ei usu, käige ära Hiroshimas. Kui sealsest mälestuspargist välja tulete, pisar silmas, siis on kergem mõista, kui habras on inimese ja maailma elu. Ja et seda tuleb hullude eest kaitsta. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.