Usaldus avalike institutsioonide vastu on viimasel kümnendil aina langustrendis. Eestis näiteks ei usalda valitsust üle poole elanikest, mis on kõrgem OECD keskmisest. Usaldusküsimusele pööratakse meilgi aina rohkem tähelepanu ja õigusega: madalat usaldust seostatakse keeruliste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste suhete, ühiskondlike reeglite mittejärgimise ning investorite riskitundlikuma käitumisega.

Kui lisame eelnevale ebastabiilse julgeolekukeskkonna, mõistame ehk kõik, et ühiskonna kaitsevõimele ei mõju madal usaldusmäär hästi. Vastupidi, ühiskonna säilenõtkuse ja sidususe tugevdamiseks peame usaldusküsimusega aktiivselt tegelema.

Kuidas usaldust tõsta? Viidatud uuringust selgub, et kõige rohkem mõjutab inimese usalduse taset valitsusse inimese usk sellesse, kui palju arvab ta, et saab valitsuse otsustes kaasa rääkida. See oli olulisem isegi sellest, kas vastanu hääletas ametis oleva valitsuse poolt või mitte.

See ütleb meile midagi väga olulist: inimeste ootus valitsemisele on kõrgem kui vaid valimistel osalemise kaudu oma hääle delegeerimine. Usaldust loob kogemus ja võimalus olulistel teemadel ise kaasa rääkida ja kuuldud olla, eriti väljaspool valimisi teemadel ja viisil, mis inimest kõnetavad.

Rahvakogu kui sildade looja

Et ootused valitsusele ja valitsemiskultuurile ei vasta elanike ootustele, tuleb minna kaugemale tavalistest meetoditest nagu avalike konsultatsioonide läbiviimine või ekspertrühmade kokkukutsumine. Need meetodid pole mitte asendatavad, küll aga võidavad toetavatest ja mitmekesistest osalusviisidest, mis aitab otsustusprotsesside juurde tuua inimesi väljastpoolt professionaalseid huvigruppe.

Rahvakogu on üks sellistest meetoditest. Ootan seetõttu huviga septembris algavat hea elu rahvakogu, mille kestel asuvad 30 eestimaalast arutlema, kuidas suunata meie ühiskonda inimeste ja looduse heaolule.

Rahvakogud pole uus nähtus: OECD on 1979. aastast dokumenteerinud 733 kasutusjuhtu üle maailma, kusjuures Eestis on tulemas teine üleriiklik ja kokku üldse kuues rahvakogu. Rahvakogude formaati kasutatakse nii konkreetse lahendusviisi leidmiseks kui ka ühiskonda polariseerivate küsimuste lahendamiseks.

Kuulsate näidetena teame Iirimaa abieluvõrdsuse ja abordiõiguse teemalisi rahvakogusid, mis päädisid nendest võrsunud soovituste najal toimunud referendumite kaudu mõlema poliitika elluviimisega.

Meie naabruskonnas pidasid viimase aasta jooksul kaks üleriigilist rahvakogu maha näiteks norrakad. Sarnaselt Eestis peagi algavale rahvakogule kutsusid ühel nendest juhtudest rahvakogu kokku vabaühendused, et arutada naftast saadava tulu õiglase ja vastutustundlikku kasutamist.

Küsimus muutus päevakohaseks eriti seetõttu, et Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas on suureks rahaliseks võitjaks just Norra naftafond. Rahvakogu lõpuks sõnastati 19 konkreetset soovitust, kuidas ühiselt kokkulepitud väärtustele tuginedes tuleviku Norra reaalsuseks muuta ja naftarikkus õiglaselt ümber jagada.

Mida on Norra, Eesti ja teiste riikide näidetest õpitud? Eelkõige seda, et igaüks on võimeline süüvima keerulistesse teemadesse ning seejärel langetama indiviidi tasandil raskeid, kuid avalikke huve esikohale panevaid valikuid. Osalejad hindavad kõrgelt tekkinud dialoogi, mille käigus suureneb ühine mõistmine ja arusaam teiste elukogemustest, mis on eriti oluline suureneva polariseerumise ning mürarikka ja killustunud inforuumi kontekstis.

Rahvakogusid ja sarnaseid meetodeid võiks Eestis aina enam kasutada just patiseisu lahendamiseks või visiooni nõudvate probleemide lahendamiseks.

Tähendusrikkad osalusvõimalused loovad mõju

Kaasav eelarvestamine on meetod, millega paljud meist omavalitsuste tasandil juba kokku on puutunud.

Kui aastaid tagasi Korruptsioonivaba Eesti ja Eesti Koostöö Koguga praktikat koolides katsetama hakkasime, oli meie eesmärk suurendada õpilaste arusaamist tehnilisest teemast nagu avalik eelarve ning arendada koolidemokraatiat.

Mõõtsime, et koolielus aktiivselt osalevate õpilaste arv kasvas projektiga 15 protsenti ja sellest rohkemgi kasvas nende arv, kes soovisid, et õpilasi enam kooli otsuste tegemisse kaasataks. Kool on suurepärane koht, kus noor võiks saada sisulise osalemiskogemuse ja mõistmise, kuidas toimivad demokraatlikud otsustusprotsessid.

Kaasav eelarvestamine on kusjuures tõestatud mõju usaldusele ja seeläbi avalikele finantsidele. Brasiilias, kaasava eelarvestamise sünnimaal, on mõõdetud, et maksukogumise määr kasvas meetodit rakendavates omavalitsustes keskmiselt 16 protsenti võrreldes nende omavalitsustega, kus seda ei praktiseeritud. 50 riigis tehtud uuringu kinnitas, et kaasav eelarvestamine kasvatab maksumoraali ehk inimesed vähendavad vabatahtlikult maksudest hoidumist.

Sellist muutust näeme just seetõttu, et elanikud said tänu kaasavale meetodile paremini aru, kuidas kasutatakse avalikku ehk nende endi poolt maksudena kogutud raha ja neil tekkis võimalus selle kasutamises kaasa rääkida. Kui maksudest hoidumine tooks kaasa halvemad avalikud teenused, pole ju mõtet iseenda tagant varastada.

Nii mõnegi kriitiku sõnul on kaasamine liialt ajamahukas tegevus, mis pärsib efektiivsust. Väidan siiski, et kaasamine toob kaasa hoopis pikaajalise tõhususe. Kaasamine peab toimuma võimalikult vara, mitte siis, kui otsused on tegelikult juba tehtud, ja sisulisel viisil, mitte näiliselt ja formaalselt.

Sellisel viisil tegutsemine toob kaasa otsuse suurema legitiimsuse ja seega ka poliitika püsimajäämise. Portugali varal teame näiteks, et kliimapoliitika avatud loome aitab vähendada hagisid taristuprojektide vastu, vähendades seeläbi hilisemaid haldus- ja juriidilisi kulusid ja kiirendades projekti tulemuste saavutamist.

Lisaks on leitud, et suurem kaasatus toob kaasa ligipääsetavamad, kulutõhusamad ja säästvamad avalikud teenused. Seda eelkõige, sest laiapõhjaline kaasamine on asendamatu juurprobleemide sõnastamisel, kuid ka innovatiivsete lahenduste leidmisel.

Kõrgem usaldus, parem kaitsevõime

Miks see kõik praegu oluline on? Väga lihtsustatult öeldes: mida tugevam on meie demokraatia, seda tugevam on meie kaitsevõime. Ebakindlas olukorras on lihtne uksi sulgema tõtata ja eelistada kiirust laiapõhjalisusele.

Usaldus sellises õhkkonnas ei õitse. Vastupidi, tähelepanu tuleb pöörata osalusvõimaluste mitmekesistamisele ning sisulisele rakendamisele, ikka selleks, et valitsemine oleks arusaadavam ja koosloomelisem. See, kes osaleb ja kes tunneb, et tema sisend loeb, on valmis tegema ohverdusi suurema hüve ja eesmärgi nimel. Demokraatia ja usaldus on seega olulised osad meie pikaajalisest kaitsestrateegiast.

Carina Paju on Avatud Valitsemise Partnerluse Põhja-Euroopa regionaalne koordinaator, sihtasutuse Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogu liige ja vabaühenduse Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige