Praegu tundub, et Parempoolsed on ainuke erakond, kes ei arva, et raha tuleb seinast, aga see võib kiiresti muutuda, kui nad ise otsustajate ringi jõuavad. Rahaga meelitamine on poliitikas 2025 palju olulisem kui endale kindlaks jäämine?

Siin  on kindlasti teatud muutus viimastel aegadel toimunud. Meeldida tahtmist või kommet raha jagada rohkem, kui riigil võimalik, on ette tulnud varemgi. Juba üheksakümnendatel ilmusid välja jõud, kes lubasid valimistest valimistesse küll pensionitõuse, küll muid ilusaid asju. See tendents oli olemas, aga minu isiklik tunnetus on, et see on süvenev ja järjest laiemalt poliitikute poolt omaks võetud.

Oma poliitikuajast mäletan, et vasakpoolsed poliitikud ütlesid, et nende asi on raha jagada, aga Reformierakond ja Isamaa on need, kes peavad selle raha leidma.

Mingil hetkel, kui poliitikas ei olnud enam inimesi, kes ei pidanud end professionaalseks või igaveseks poliitikuks, toimus murre. Ka need parempoolsed poliitikud, kelle kohus oli justkui raha leida, nägid, et äkki see ei toimi.

Ehkki tegelikult tõestas Reformierakond enam-vähem parempoolse poliitikaga pikka aega, et on võimalik valimistel edu saavutada. Jah, natukene flirditi ja lubati teatud elanike gruppidele asju võib-olla rohkem, kui oleks kohane olnud, aga iseenesest saadi hakkama.

Tundub aga, et parempoolsete poliitikute usk oma ilmavaatesse on kadunud või kadumas.

Minu arvates ongi kõige olulisem ohumärk see, kui Reformierakonna tähtis otsustaja ütleb praegu selle asemel, et mõelda, kuidas majandust käima tõmmata ja probleeme lahendada: "Ärge muretsege, igal juhul leiame teile pensioniraha.  Algatame uusi sotsiaaltoetusi."

Kui seda raha niimoodi lubatakse, siis valija ühel hetkel ju ootabki, et see ellu viiakse.

Minu arvates on see tendents üha süvenev ja see johtub sellest, et poliitik ei mõtle enam, et võttis neljaks aastaks vastutuse ja läheb pärast valimisi oma vana töö juurde tagasi. Pigem seab poliitik endale eesmärgiks poliitikas eluaeg olla, olla professionaalne poliitik, ja tema mänguruum on seetõttu palju piiratum.

Teame lauset, et kui tahad meeldida, siis pead roomama. Minu arvates poliitik ei tohiks roomata, ta peaks oma põhimõtteid ellu viima.

Reformierakond on ilmselgelt väga tugev erakond, suure ja korraliku struktuuriga, ning jääb kindlasti alles ka pärast järgmisi valimistsükleid. Näiteks Isamaa  on liikunud valimistest valimisteni nii, et kord ollakse tõusulainel ja järgmistel valimistel taas sissesaamise piiril. Mis siin ikka õudset on, kui Reformierakonnal on järgmise riigikogu valimiste järel näiteks 10 saadikukohta?

Iseenesest jagan seda vaadet, aga tuleks läbi käia Reformierakonna või mõne teise täna riigikogus istuva erakonna liikmete read ja küsida neilt, kui õudne see on. Inimeste jaoks on see positsioon kindlasti erinev.

Aga jah, tegelikult on poliitikas nii, et vahel võidad, vahel kaotad.

Inimeste meeleolud on kõikuvad ja loomulikult ei meeldi neile teatud protsessid, mis praegu on käimas.

Valija on ka üpris vastuoluline: ühelt poolt on ta kuri, et makse tõstetakse, aga teiselt poolt on kuri, et mingeid asju koomale tõmmatakse. See vastuolu kandub ka poliitikasse. Aga iseenesest on see õige – tugev erakond jääbki oma põhimõtetele truuks.

See üles-alla pendel käib väga tugevalt. Mina tahan näha, kuidas Isamaa oma lubadusi, mida nende esimees ja liidrid retoorikas kasutavad, täitma hakkab – et kõik maksud tõmmatakse tagasi, aga samal ajal kulutatakse veelgi rohkem. Kuidas nad seda teevad, kui võimule saavad?

See võibki olla üks probleem: kui sa opositsioonis olles annad katteta lubadusi, siis realiteet, mis sind võimule saades ees ootab, on lubatust nii teistsugune ja su tegevused muutuvad nii teistsuguseks, et valija pettub ja ongi hiljem häälte andmisel väga kade. See kõik annab võimaluse täiesti uutele tulijatele, kes saavad populaarseid asju lubada. Mingiks ajaks see isegi toimib ja siis valija jälle pettub.

Valimistel tuleb olla valmis nii võiduks kui ka kaotuseks. Rahval on õigus eksida ja oma valikuid teha ning tavaliselt parandab ta järgmistel valimistel oma vead ära.

2023. aasta kevadel sõlmiti valitsuslepe ja  siis öeldi, et olukord on kehv, peame makse tõstma ja kärpima. Täiesti arusaadav lähenemine priiskamise piiramiseks. Aeg läks, maksutõusud tasapisi tulid, kärbete osas sisulist tööd ei tehtud. Aga mingil hetkel oli ju selgelt näha, et puudujääk ei olegi nii suur. Meile  aga korrutati papagoilikult endiselt, et asjad on väga hullud. Nüüd järsku selgus et saab teha maksuleevendusi. Mis segas nende ettepanekutega välja tulemist juba Kristen Michali ametiseasumisel [2024 suvi] või hiljemalt sotside väljaviskamise [2025 kevad] ajal? Kui valitsus tahab saata ühiskonnale rahustavat sõnumit, miks seda tehakse alles siis, kui reitingunumbrid on varsti miinusmärgi lähedal? Nad ei oska arvutada?

Ma ei jälgi enam igapäevaselt riigi rahaasju väga täpselt. Seetõttu ei saa ma siin kriitikat teha ega öelda, kas neil oli see info varem olemas või kuidas see info on liikunud.

Selge on aga see, et ettevõtjale ja kogu ettevõtluskliimale on kõige õudsem selline lähenemine: homme idee, täna on maks, me mõtleme, me veel ei tea, me veel kaalume. See on kõige hullem.

Ma lahkusin poliitikast ja kõikidelt ametikohtadelt 2009. aastal, riigikogust juba 2008. aasta alguses, seega see on väga ammune aeg. Aga meie loogika oli toona, et kui valimised saavad läbi ja tehakse koalitsioonilepe, siis lepitakse asjad seal kokku nii, et saad anda inimestele neljaks aastaks mingi pildi ette.

Ma saan aru, et vahepeal valitsused muutuvad, mõni erakond lahkub koalitsioonist ja keegi teine tuleb asemele ning seetõttu lepet korrigeeritakse. Aga see ei saa olla selline, et täna teeme nii, homme naa, hüppame siia-sinna. See mõjutab kogu ettevõtluskliimat.

Puutun järelevalveasutuse nõukogus istudes natuke autoäriga kokku ja automüüjatest on kahju. Ühelt poolt öeldi, et tuleb maks, ja see kehtestati. Neil oli raske hetk.

Nüüd seltsimehed Kallas ja Michal kaaluvad, et äkki ikkagi ei tulegi maksu, ja arvavad vist, et selle ärajätmine on populaarne. Samal ajal tekitab see olukorra, kus autoettevõtjad ei saa mitte midagi planeerida ega teha.

Küsimus ei ole selles, et nad on laisad või teevad turul midagi valesti – kogu turg ja inimesed on lihtsalt segadusse aetud ja kõik ootavad. Ettevõtjale on see täiesti õudne olukord.

See automaksu näide on üks asi, aga tegelikult on selliseid ütlusi veel. Lubati ju taastada ka klassikaline kaheprotsendiline ettevõtte tulumaks.

Mis te arvate, kas ettevõtjad jäid käed rüpes ootama? Loomulikult nad reageerisid: osa kirjutasid dividende välja, võtsid vana määraga raha välja, tegid oma liigutused. Nüüd öeldakse, et see jäetakse ära.

Loomulikult on ärajätmine iseenesest hea, aga enne kui sa midagi planeerid, mõtle kolm sammu ette. Minu arvates tehakse poliitikas tänapäeval selliseid asju kuidagi väga kergekäeliselt.

Ma ei tea, kas enam üldse inimeste hulgas ei käida. Omal ajal mäletan, et sõitsin poliitikuna mööda Eestit ringi ja erakonna liikmetega kohtudes või ettevõtteid külastades puutusid inimestega kokku. Kohe öeldi, kui kuskil on probleem, ja sa said tagasisidet ning said vastavalt sellele käituda.

Kas tänased otsustajad sellega tegelevad? Kas nad saavad tagasisidet? Äkki on inimesed muutunud nii tagasihoidlikuks, et kiruvad Facebookis, aga näkku ei ütle?

Minu kogemus rohkem kui 20 aasta tagant oli see, et ettevõtjad annavad sulle tagasisidet – ega nad muidu edukad poleks – ja sa saad oma käitumist korrigeerida ja planeerida.

Kas siin võib murekoht olla ka selles, et otsustajate ring on Reformierakonna ladvikus jäänud natuke liiga kitsaks? Samas fraktsioon on ju väga suur, ligi 40 inimest. Siis ongi lihtsam otsustada väikesel grupil, teisi vaid teavitatakse?  Ma olen seda fraktsiooni liikmetega suheldes tajunud, nad ütlevad, et oota, varsti selgitatakse meile ja siis ma saan anda intervjuu. 

See läheb nüüd selleks "kui-mina-olin" jutuks, et siis oli kõik ilus ja roosa, aga elu on võib-olla muutunud ja ma ei tea seda. Käisin Reformierakonna fraktsiooni koosolekul viimati 2008. aastal. Oluline on ka see, et kui mina poliitikas olin, oli Reformierakonna fraktsioon üldjuhul umbes 20-liikmeline.

Seetõttu ma ei oska kommenteerida. Võib-olla ongi nii, et suur fraktsiooni koosolek on nagu jututuba ja seal kõiki asju läbi ei räägita. Või on nii, et inimesed on laua ääres ja on õnnelikud, et nad seal on ega taha väga kriitikat anda, tüli norida või virisejana näida.

Aga jah, tagasisidega on mingi probleem. Kas kuulajad on kurdid või on tagasiside andjad liiga vaikse häälega?

Samal ajal tuleb ajalehtedest ka palju populaarset kriitikat, millega pole midagi peale hakata.

See jutt, et "laske maksud alla, laske maksud alla", ei vii kuhugi. Või näiteks selline, nagu hiljuti kaubanduskoja juhi kohalt lahkuv Toomas Luman tegi: ühes kohas ütles, et tulumaksutõus tuleks ära jätta, ja teises kohas, et proovime ka toiduainete käibemaksu alandamist. Mis see poliitik selle peale tegema peab, kui niivõrd mõjuka organisatsiooni juht lihtsalt lõikab eelarvest sellised summad ära? See ei vii lõpuks kuhugi.

Aga on olemas ka konstruktiivne kriitika ja seda tuleb osata kuulata.

Kuidas sellisest olukorrast välja tulla? Küsin naiivselt: võib-olla vajame üldse uut koalitsioonilepingut, kus istutakse veel korra maha ja pannakse asjad kirja.  Ja need asjad kehtiksid vähemalt 2027. aasta märtsi valimisteni, nii et kõigil oleks selge.

Usaldus tuleb välja võita ja oma tegevusega kinnitada. Minul on isiklik kogemus 2021. aastast, kui tehti koalitsioon kaheks aastaks.

Rahandusministriks tuli Keit Pentus-Rosimannus ja lepiti kokku, et ühtegi maksu ei torgita. Pool aastat läks mööda ja ühele kaubagrupile, investeerimishõbedale, kehtestati täielik käibemaks. Kas mina usun pärast seda, et ükskõik, mida nad kirja panevad, see ka toimib?

Riik ajas toona täielikku demagoogiat. Kui me ütlesime, et selle kaubagrupi käive kaob ära, sest keegi ei osta investeerimistoodet käibemaksuga, arvasid nemad üleolevalt, et see on üle pakutud ja 70 protsenti jääb ikka alles.

Sai ka Keit Pentus-Rosimannusega korra arutatud, aga ega nad ei tahtnudki arutada. Neil oli lihtsalt Euroopast tulnud mingi kiri.

See, et nad olid ise rahvale lubanud, et nad seda asja aastaid ei torgi, ununes kohe. Huvigruppidega ei räägitud midagi läbi, otsus tehti lihtsalt hops-hops ära. Kuidas sa pärast seda usalduse taastad?

See oli umbes 20 aastat tagasi, kui seadustesse kirjutati põhimõte, et maksumäärasid ei saa üleöö muuta, vaid antakse üleminekuaeg. Ja kui sa siis koalitsioonileppes kirjutad, et me kaks aastat midagi ei tee ja pool aastat hiljem ikka teed, siis mis usaldusest me räägime?

Siin on poliitikutel peeglisse vaatamise ja sisekaemuse koht, ei ole mõtet kellegi teise otsa vaadata. Ma saan aru, kui sõda algab – need on väga objektiivsed põhjendused. Aga see rapsimine pole ju sõjaga seotud.

2023 panid valitsuse kokku Reformierakond, sotsid ja Eesti 200. Tehti küll liberaalide valitsusliit, kuid majandusküsimustes oldi nagu vähk ja haug.  Mingil hetkel saadi aru, et sotsidega on Reformierakonnal raske edasi minna ja nad visati välja. Kui oleks tehtud selgelt parempoolne valitsus koos Isamaaga, siis me sellist rapsimist majandus- ja rahandusasjades ei näeks?

Kui ma õigesti mäletan, siis 2023. aastal oli Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, kes tegelikult ei tahtnud Reformierakonnaga valitsust teha. Talle ei klappinud Kaja Kallasega koos töötamine üldse ilmavaateliselt. Minu mäletamist mööda jäigi kõik selle taha. Kui partner ei taha isegi läbirääkimistele tulla, siis ei ole midagi teha.

Eesti poliitikas, sel hetkel kui loodi EKRE, vajusid väga paljud väärtused oma kasti. Eks aeg näitab, kas Urmas Reinsalu suudab sellest EKRE ikkest välja murda ja teha sellise laiema, saatejuhi väljendatud ilmavaatelise koalitsiooni, murdes selle barjääri.

Selle barjääri murdmine oleks loomulikult väga meelepärane nägemus neile inimestele, ja usun, et ka mulle, kes kujutaks ette, et ilmavaateline koalitsioon on parem kui mingil muul alusel põhinev.

Samas, kui liberaal ja konservatiiv peavad otsustama ning üks ütleb, et läheme ajas 30–40 aastat tagasi ja teine pole nõus, siis võib see jutt kohe lõppeda. Kõik muu, mis majandust puudutab, võib selle tagajärjel täiesti tagaplaanile jääda.

Mis siis  nüüd edasi saab? Mulle tundub, et see rapsimine jätkub, sest valitsusliit on järjest keerulisemas olukorras, kuna üks valitsuse  osapool on lisaks ka kokku varisemas.

Kogu mure ongi see, et ega näitelavale uusi inimesi ei teki, või tekib neid väga vähe, ja need ei ole inimesed, kes tooksid mingit murrangut.

Tegelikult on mängus samad, pikka aega tegutsenud inimesed. Neil on välja kujunenud omad sümpaatiad, antipaatiad ja rollid, millesse nad on ennast mänginud ja kust on väga raske välja murda. Meie poliitika suur õnnetus on see, et ta ei ole populaarne.

Parempoolsed on nüüd ainsad, kelle puhul ma näen, et natukene tekib mingit uut inimkvaliteeti.

Üldiselt on aga kõik vanad tegijad. Hiljuti vaatasin, et mitte ainult Jüri Ratas ei ole Keskerakonnast Isamaasse kolinud, vaid ka Peeter Võsa ja kes iganes. Need inimesed ei muuda maailma, nad ei too meie poliitilisse otsustamisse midagi uut. Kui käib selline toolide, kohtade ja parteide vahetamine ning ideaalid ja põhimõtted ei maksa midagi, siis head mängu ei tulegi.

Ja kui Reformierakond jätkab samamoodi... Mulle tundub, et kohati ei ole osa inimesi seal juhtkonnas enam sugugi Reformierakonna vaadetega, vaid täiesti vasakpoolsete vaadetega ja jätkavad nende levitamist. Siis ei lähe ka siin midagi paremaks. Selles mõttes on olukord trööstitu ja ma ei ole väga optimistlik.

Kõige lõpuks võib-olla selline mõte: mis täna motiveeriks inimest poliitikasse minema? Üheksakümnendatel ja 2000. aastate alguses ei läinud inimesed sinna vist nii väga sellepärast, et seal on hea töökoht ja palk, vaid erinevatest ideedest ajendatuna mindi midagi paremaks muutma.

Mulle tundub, et see on ära kadunud, et inimene vaataks, et pühendan neli või kaheksa aastat ja teen midagi ära.

Ega neid uusi keegi oota ka. Neid tahetakse küll selleks, et nad hääli tooks, aga tegelikult on vanad tegijad, kes tahaksid ise toolil edasi olla, juba ammu ees olemas ja on oma olukorraga rahul.