Olete öelnud, et Ukraina kaitsetahet paljuski see hoiab, et sõjakiuste on üritatud vähemalt täisväärtuslikku elu jätkata. Te olete hiljuti käinud ka Ukrainas – tooge mõned näited, millised tegevused ja elustiil jätab sellise mulje, et üritatakse niivõrd palju, kui vähegi võimalik, tavaeluga jätkata.

Agressiooniga hirmutamise eesmärk on muuta mingit tahet, murda mingeid väärtusi ja moraali. Üks on sõjaline, aga teine pool on ühiskond tervikuna. Mulle tundub, et inimesed, kes hoiavad kinni senistest väärtustest ka sõja tingimustes – nad võib-olla isegi ei näita vastasele midagi, vaid ise saavad tuge sellest. Kui näiteid tuua, siis üksuste juures käies nad hoolitsevad kodutute loomade eest. Igas üksuses, isegi suurtükiväe mingisugusel relvameeskonnal, on kassipoeg, kes on kuskilt leitud ja keda siis seal peetakse.

Hersoni linn on üks hea näide, kus niidetakse muru. Juulikuus niideti muru, terve pargitöötajate brigaad niitis muru olukorras, kus oli pidevalt droonioht. Seal on kaks põhjust, esiteks pargid peavad olema ilusad, aga teiseks kulu on ka ohtlik, sest kui see põlema läheb ja venelased selle süütavad, siis võib maha põleda kõik muu.

Sünnitusmaja toimib. Kogu okupatsiooniaja on töötanud ja praegu ka. Rindejoonest kolm kilomeetrit – sünnitusmaja töötab. Poole aasta jooksul 73 sündinud last, mis on küll umbes sama palju kui varem iga kuu sündis. Aga nad põhimõtteliselt peavad seda üleval. Kolmas korrus on puruks lastud, katus on kuidagi korda tehtud ja enamik meditsiinitööst käib keldris.

Rääkimata prügist. Kramatorskis, Hersonis – Herson on muidugi lähemal rindejoonel kui Kramatorsk, aga sinnagi on umbes 20 kilomeetrit – prügi ei veeta, vaid inimesed sorteerivad prügi. Tänaval on prügikastid, kuhu inimesed viivad oma prügi, aga taara jaoks on eraldi prügikast ja inimesed sorteerivad.

Ja nii edasi. Just olid uudised, kuidas nad Hersonis avasid koolimaja ja lasteaia või panid uuesti tööle, uue süsteemi järgi. Lapsed päris koolis ei käi iga päev ja tund, nad teevad distantsilt, aga tuleb leida mingid võimalused, kus nad koos käivad. Näiteks lasteaiad, mis on suletud – pärast tööd vanemad saavad oma lastega käia mänguväljakutel, mis on kõik korda tehtud, mille ümber on varjumiskohad. Nad tõesti istuvad seal ja lapsed mängivad omavahel, sest et me teame Covidi-ajast, et inimesed peavad suhtlema omavahel.

Kõiki selliseid asju nad seal teevad. Kui ma küsin, et miks te seda teete, siis nad küsivad, et "miks sa küsid nii lolle küsimusi, miks me ei peaks seda tegema? See on meie kodu, see on meie õigus, nii me oleme kogu aeg teinud ja nii me teeme".

Üks selline täiesti arusaamatu pilt oli Hersoni sisse sõites: seal ehitati individuaalelamuid. Mitte nii nagu meil kuskil uut kinnisvaraarendust, aga kolm täiesti uut maja, ja mulle ei paistnud kuidagi moodi, et sinna oleks pomm sisse sadanud ja nüüd nad ehitavad midagi uut – ei kolm, täiesti uut maja ehitatakse rindejoonest, ma pakun, mitte rohkem kui seitse kilomeetrit.

Katuste ja teede remont näiteks. See võib olla ka seotud logistikaga, aga teid remonditakse viis kilomeetrit, kolm kilomeetrit rindejoonest, kui vähegi võimalik.

Seda on olnud ka ju uudistepiltidest võimalik näha, et kui on olnud tohutud purustused, siis inimesed, täiesti tavalised tsiviilelanikud, on tänavatel ja pühivad, tassivad, korjavad kokku seda plahvatustest tekkinud prügi.

See oli nii juba 2022. aastal ja on praegu ka. Kui mingisugune rünnak, lõhkekeha kuskile linna sisse tuleb, siis hiljemalt järgmine päev seda hakatakse koristama ja järgmise päeva lõpuks tänavad on puhtad. Maja muidugi jääbki auklikuks, aga tänavad on puhtad.

Te olete seal mitu korda käinud. Kas peaaegu nelja aasta jooksul, mis see täiemahuline sõda Ukrainas on käinud, on inimeste meelsus, vastupidamisvõime või kaitsetahe ka muutunud? Et mingil hetkel inimene lihtsalt enam ei jaksa, kuigi ukrainlased olid ju kohe seda meelt, et see lühike teekond olema ei saa.

Kindlasti on niinimetatud ždunõ ehk siis ootajaid, neid on igal pool olemas. Kui rääkida Ukraina inimestega, siis nad tahavad kõik rahu ja kui selle küsimusega lõpetada, siis tundubki nii, et nad tahavad, et sõda lõpeks ära, üks ühele, olgu kuidas tahes. Mulle tundub, et päris nii ei ole. Kui nendega edasi rääkida, siis nad ütlevad, me tahame rahu oma tingimustel. Ja vot nüüd läheb see väga mitmekesiseks.

Väga paljud inimesed ei ole nõus sellega, et rahu tekiks näiteks sellele, et nad annavad oma territooriumi ära. Võib-olla Lvivi või Kiievi inimesed annaks, aga Ukrainas, ma arvan, et veerand sõduritest on pärit aladelt, mis on tänaseks venelaste käes. Nemad ei taha sellest mitte mingil juhul loobuda.

Ma ei näe sellist murdumist. Kuigi inimesed kahtlemata on väsinud, saaks see sõda juba ometigi otsa, aga sinna võib otsa lisada kohe koma – aga meie tingimustel.

Milline on tavaliste ukrainlaste suhtumine lääneriikidesse, Ameerika Ühendriikidesse, kus justkui toimuvad suuremad juturingid pidevalt ja öeldakse, et kui nüüd läheb veel nii palju aega mööda, siis tulevad suured sanktsioonid, aga nagu me näinud oleme, siis sanktsioonidest rohkem on ikkagi Venemaa uusi rünnakuid?

Jaanuaris mulle öeldi [Ukraina] kaitseministeeriumi kindralite poolt, et "noh Herem, mida sa siia uurima tulid, sõda saab kohe läbi, [USA president Donald] Trump lõpetab selle ära", ja nad naersid laginal.

Täna ka natuke meisse suhtutakse juba kui lastesse, räägitakse natuke kõrgemalt tasandilt ja naeruvääristatakse seda kõike, mis me teeme, et "küll me anname abi ja küll me oleme teiega südames". Nad natuke võib-olla leiavad sellest isegi jõudu, et vaatamata sellele, et me lubame ja nii palju ei tee – lääs tervikuna –, nad saavad ikkagi hakkama. Nende oma tööstus, sõjatööstus ja kõik muu muutub aina tugevamaks.

Nad ei tee väga suurt numbrit, küll aga kohati, nende pettumus on ikkagi suur, aga mitte suurem kui kunagi varem. Pigem see eneseusk on kasvanud ja see kompenseerib pettumust läänes. Selliseid lubadusi ja väiteid, mida tehakse läänes ja täide ei viida, seda nad enda lohutuseks naeruvääristavad lihtsalt.

Kas seda õnnestus ka teada saada, mismoodi suhtutakse kaasmaalastesse, kes kas redutavad või elavad oma elu väljaspool Ukrainat? Kui me räägime nendest inimestest, kes võiksid olla olla rindel ja toetada teisi.

See on hästi erinev. Ma olen rääkinud sõdurite ja kindralitega. Ja kui mõni kindral ütleb, et "mida nüüd Lvivis tegutsevad noormehed seal volunteer'ivad ehk on vabatahtlikud, andku see töö oma naistele, tulgu ise sõtta", siis mõnigi sõdur on mulle öelnud "ei, Lvivis peab elu edasi käima, keegi peab parandama minu lapse jalgratta, ja kui ma lähen puhkusele, ma tahan kohvi juua ja mul on täitsa ükskõik, kas seda teeb 23-aastane noormees või 73-aastane naisterahvas".

Muidugi kohati on selline solvumine, samas väga paljude sõdivate meeste ja naiste sugulased on välismaal, ükskõik, mis põhjusel. Ja nad saavad aru, et mobilisatsiooni alla täna ei käi nooremad kui 25-aastased. Kui sellised inimesed on välismaal, las nad siis olla. Tihtipeale nad ei leia ka Ukrainas tööd, ega see ei ole kõige lihtsam, las nad siis teenivad seal raha ja saadavad seda raha Ukrainasse.

Seda suhtumist on erinevat, aga ma küll ei näinud fookust, kuidagi kriitilist suhtumist põgenenud ukrainlastesse või sellel, et nad tuleks tagasi tuua. Fookus on peamiselt ida suunal ja sellel, et venelased tuleb sealt kõik välja lüüa.

Kui palju on sellest juttu, et need välismaal elavad ukrainlased, kes on läinud kas sõja puhkedes, vahetult enne või juba mõned aastat enne, on oma elu sättinud teise riiki ja Ukrainat nii-öelda üles ehitama ei pruugi saabuda?

Ma olen rääkinud sellest tegelikult hoopis teises võtmes – et kui see sõda lõpebki ära ja tuleb mingisugune külmutatud konflikt või rahu, et mis siis edasi saab? Paljude täna sõdivate inimeste lähedased on läinud ära ja nad on leidnud omale täiesti uue elu, kuni uue elukaaslaseni välja. Et kuidas nad selle peale vaatavad? Kõik nad noogutavad selle peale, et see on sisestatud konflikt – need asjad vajavad lahendamist alles tulevikus, siis kui sõda on läbi. See on see, mida Venemaa on saavutanud, teatud ühiskonna konflikt on sisse programmeeritud.

Aga jällegi, kui küsida sõdurite või kindralite käest, et mis on sinu tänane fookus, siis ta ütleb, et venelased tuleb välja lüüa, seda, mis me teeme sugulastega, kes on välismaal või kõik muu – seda me vaatame pärast.

Kui me meenutame eelmise nädala drooniintsidenti, siis [Ukraina president Volodõmõr] Zelenski kommentaar selle peale oli, et Venemaa üritab sõda laiendada. Tavakodaniku tasandil, pealkirja tasemel on see päris hirmutav. Kuidas teile tundub, kui tõsiselt me peaksime seda võtma?

Ta laiendab sõda meie omavahelistes suhetes, sest me juba näeme siin, kuidas keegi naeruvääristab NATO-t või Poolat. Siinrääkija Herem on teinud ettepaneku, et Poola võiks laiendada oma õhukaitset efektidega Ukraina õhuruumi, kindral [Riho] Terras on ka seda öelnud. Selle peale mõned inimesed ütlevad, et "puhta lollid, nii ei saa" – see on see, mida Venemaa, ma ei tea, kas tahtis, aga seda ta tihtipeale saavutab, et me hakkame ise vaidlema mingite asjade üle, üksteist nimetama ükskõik kuidas, ja me raiskame aega valedele asjadele.

Seda Venemaa selliste tegevustega kahtlemata saavutab, ta lõhestab ühiskonda, võibolla see on liiga kõva sõna, aga ta tekitab ebakindlust ja ebastabiilsust, arutut, mõttetut, kasutut, vaidlust ühiskonna sees ja liitlaste vahel.  See on see, kuidas ta seda sõda ka laiendab kindla peale.

Kas ta päris kineetiliselt täna laiendab sõda – no natuke vara veel. Ma arvan, et ta praegusel hetkel mingit päris jõudu proovida NATO-ga ei taha, kuni ta on seotud Ukrainas.

Aga kogu aeg katsetab.

Piiride nihutamine kindlasti käib ja piiride nihutamise sees ta vaatab, kuidas ta suudab konflikti meie ühiskondades suurendada. Ja ta pärast kindla peale seda võimendab ka omal moel.