Äsja nägime, kui keeruline on leida tasakaalu vabaduste ja julgeoleku vahel. Siseministeerium algatas karistusseadustiku täiendamise väljatöötamiskavatsuse, et muuta karistatavaks terroristliku propaganda teadlik ja järjepidev jälgimine ja omandamine, kuid pärast tugevat kriitikat nii õigusteadlastelt kui ka avalikkuselt võttis siseminister Igor Taro selle kavatsuse tagasi, sõnades, et "tegu oli ilmselgelt toore ja läbimõtlemata plaaniga".

Soraineni advokaadibüroo jurist Ulrika Paavle sõnastas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos "Põrguteelt paradiisi" teema kolmes lauses. Esiteks: "Kavandatu lähtus iseenesest tegelikust probleemist: levib terroristlik propaganda, millel on osale inimestest mõju ja nad radikaliseeruvad.". Teiseks: "Millegagi huvi tundmise eest karistamine ei käi kuidagi kokku vaba ühiskonna ega meie põhiseadusega.". Kolmandaks: "Kavandatud kuriteokoosseis oli äärmiselt ebamäärase sisuga, mis on samuti õigusriigis lubamatu.".

Võtan kriitika omaks, aga järgnevalt ka selgitan. Just selgitan, mitte ei õigusta.

Meile heideti ette, et tahame luua meelsus- või mõttepolitseid. Sellist soovi meil ei olnud. siseministeeriumis ja julgeolekuasutustes mõistetakse hästi, et Eesti tugevus on meie õigusriik, meie inimeste põhiõigused ja -vabadused. Seda kõike me hoiame ja seda me kaitseme.

Siiski ei kuulu – vähemalt minu vaatest – põhiseadusega kaitstud vabaduse alla terroristliku propaganda omandamine, kogumine, valmistamine ja sellele juurdepääsu võimaldamine ning radikaliseerumine ja terroristliku ideoloogia omaksvõtt.

Radikaliseerumise ennetamine on üks esimestest sammudest terrorirünnakute ärahoidmiseks. Nii nagu lapsporno kogujate tabamine võib ära hoida füüsilisi jäledaid kuritegusid laste vastu.

Karistusseadustiku järgi on karistatav lapspornole teadvalt juurdepääsu taotlemine või selle teadlik jälgimine. Sellist paragrahvi ei pea ju keegi mõttevabaduse käteväänamiseks. "See pole mitte sõnavabaduse piiramine, vaid pervertide eemalhoidmine lastest ja see on väga õige," ütles õiguskantsler Ülle Madise 16. septembril parlamendis.

Need, kes koostasid nüüd palju kära tekitanud väljatöötamiskavatsuse, et koguda erinevatelt osapooltelt selle idee kohta arvamusi, võtsidki eeskujuks lapsporno jälgimist keelava seadusesätte. Seda kinnitab karistusseadustiku täiendamise ettepanek nii, et tulevikus olnuks karistatav terroristlikule propagandale juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine ning terroristliku propaganda valmistamine ja sellele juurdepääsu võimaldamine. 

Näeme ju, kuidas järjest enam on füüsiline džihaad muutumas virtuaalseks džihaadiks. Kui varem värvati uusi liikmeid ja innustati neid tegudele läbi vahetu kontakti, siis nüüd toimub selline tegevus virtuaalselt, inimesi innustatakse liituma ja tõugatakse detailsete juhiste abil tegudele läbi sotsiaalmeediakanalite.

Nii on politsei- ja julgeolekuasutustel üha keerulisem ennetada üksikisikute terroritegusid, sest iseseisvalt radikaliseerunud inimese poolt rünnaku planeerimine ja selle täideviimine ei sõltu tema sidemetest terroriorganisatsioonidega ja erivahenditest ning planeerimise ja rünnaku vahele ei pruugi jääda pikka ajavahemikku.

Ülle Madise võttis riigikogus küsimustele vastates selle kokku nii: "Need inimesed on päriselt olemas, kelle puhul on lihtsalt – väga vabandan! – aja küsimus, kui relvad välguvad ja mõnele koolile pomm pannakse päriselt. Annaks taevas, et seda ei juhtu! Aga see mure on täiesti arusaadav.".

Järeldus? Karistusseadustiku § 237² "Terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele" ei ole alati iseradikaliseerunute puhul piisavalt ennetava sisuga säte.

Mõtleme veel, mõtleme rohkem ja sõnastame paremini, õigusselgelt, kui tulevikus sarnase teema juurde uuesti tuleme. Õppetund oli kasulik.

Ja nüüd meie ametnikest. Meedias kõlas kuri küsimus "Kuidas need inimesed saavad veel tööl olla?" ning irvitav tõdemus: "Need tüübid ju töötavad seal edasi.". Ulrika Paavle kirjutas eeskuju andvalt, et eksimuse tunnistajat tuleks materdamise asemel hoopis tunnustada, sest nii välditakse ka edaspidi vigu ega võeta kelleltki tegutsemisjulgust.

See on samamoodi, et kui pressinõukogu otsustab, et meediaväljaanne rikkus head ajakirjandustava, siis ei ole ma kuulnud toimetustest mõtteviisi, et probleemse artikli kirjutanud ajakirjanik peaks ametist lahkuma või tuleks ta lahti lasta. Pressinõukogu ei avaldagi oma otsustes eksinud ajakirjanike nimesid.

Kui siseminister Igor Taro teatas 15. septembri hommikul, et võtab tagasi karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse, ütles ta oma nime ja näoga: "Enneaegne väljatulek kavaga oli minu viga.".

Ma lihtsalt pean lõpetuseks tsiteerima Ulrika Paavle mõtet, kuna see on nii täpne, inimlik ja selge: "Poliitik, kes julgeb öelda, et välja käidud idee läks nihu, võib auga sirgelt seista. Riigimehelikult käitunut mudaga loopijad saavad ise mudaseks ja määrivad ka ümbrust.".