Veel eile te ühismeedias kaitsesite plaani muuta terroristliku propaganda jälgimine karistatavaks. Täna hommikul olite teist meelt. Mis siis juhtus? Miks te meelt muutsite?

Ma arvan, et eile ma pigem selgitasin, mis selles väljatöötamiskavatsuses (VTK) on ja mida seal ei ole. Kindlasti ei ole meie plaan kunagi olnud ei meelsuskontrolli ega mõttepolitsei mingisugune kehtestamine või loomine. Aga see, et tänaseks jõudsime arusaamisele, et see VTK ei ole hetkel asjakohane, ongi mingil määral see nii mitmete VTK-de saatus. Kõik VTK-d ei saa alati eelnõudeks. Me ei räägigi praegu sellisest konkreetsest plaanist, millega oleks saanud valitsusse minna, vaid tihtipeale sõnastatakse mõni probleem ja siis kombatakse eri lahendusi. Siin midagi ülidramaatilist ei ole juhtunud. Mõnikord saab selle tagasiside põhjal aru, et ei olnud hea plaan ja tuleb teisiti tegutseda.

Milline tagasiside teid veenis? Oli see surve teie enda erakonnast? Andis teie koalitsioonipartner Reformierakond mõista, et selle plaaniga pole arukas edasi minna? Või oli see lihtsalt avalikkuse surve, eksperdid ja teised arvajad, kes suutsid teid oma argumentidega ära veenda?

No mis seal salata. Ega me tegelikkuses selle mõne päeva jooksul, mis see VTK väljas on olnud, ei ole jõudnud väga laiapõhjalist arutelu pidada. Me vaatasime kogumis seda reaktsiooni, mida eksperdid on kirjutanud, kuidas nemad on aru saanud sellest asjast. Ja sealt paistis välja, et kui eksperdid ei ole selle asja eesmärgist ühtviisi aru saanud või nii, nagu autorid on seda mõelnud ja võib-olla on esitanud päris mitmeid asjakohaseid küsimusi õigusselguse, võimaliku tõlgendamisruumi jne suhtes, siis selle analüüsi põhjalt mulle tundus, et oli õigem siin samm tagasi astuda.

See pole esimene kord, kui te poliitikuna olete ümber mõelnud. Mäletatavasti ka kui eetrisse kostus numbrituvastuskaamerate kriitika, mille Ekspressis ajakirjanik Madis Hindre avalikustas, siis te esimese hooga kaitsesite ametnikke, ütlesite, et see süsteem on päris töötav ja toimiv, aga siis kui see kriitika muutus märkimisväärseks, siis te ütlesite, et tuleb tõmmata käsipidurit ja loobusite selle idee kaitsmisest. Mida te poliitikuna olete nendest kahest kaasusest õppinud?

Ma väga vabandan, aga ma pean saatejuhti ikkagi parandama. See ei vasta tõele, see küsimuse püstitus. Ka selle numbrituvastuskaamerate puhul ütlesin, et ootame ära ekspertide arvamuse, vaatame, mida asjatundjad ütlevad, mis see analüüs on. Ja kui me jõudsime sellesse faasi, kus asjatundjad riigikogus mitme komisjoni ühisistungil järjest ütlesid mõned väga olulised tähelepanekud, siis selle põhjalt sai see otsus tehtud. Ei olnud niimoodi, et toimus mingisugune 180- kraadine pööre, vaid algusest peale oli sõnum – kuulame asjatundjaid ja otsustame. Ja selle VTK puhul ja iga VTK puhul on täpselt sama põhimõte, et asi pannakse avalikule arutelule. Ja meil ei ole mitte mingit muud formaati enne eelnõude valmiskirjutamiseks asja avalikule arutelule panna, kui needsamad VTK-d, ehk siis kuulame arvamusi. Ja kui me näeme, et hetkel see asi ei lenda, on liiga palju probleeme, siis me võtamegi selle tagasi ja mõtleme järele, mis me selle murega teeme.

Kõikides nendes lugudes öeldakse tihti, et liigselt saavad sõna ametnikud. Et kui ametniku töörelv on haamer, siis põhimõtteliselt kõik, mida ta näeb on naelad ja ta taob need sisse. Praegu ka, kui vaadata ametniku või kaitsepolitsei töömailt, siis probleem, mida oleks tarvis lahendada, on olemas, aga nüüd on küsimus selles, et äkki seda probleemi ei saa lahendada haamriga, selleks on mõni teine tööriist.

Ei ole välistatud. Selles mõttes on see hea kujund. Samas ma natuke oleksin ettevaatlik selliste hinnangute andmisel, et kas ametnikud saavad liiga palju sõna või mitte. Minu küsimus on, kas ametnikud võivad ka mõtteid mõelda või ametnike suhtes tuleb kehtestada ikkagi mõttepolitsei ja meelsuskontroll, mida nad võivad mõelda ja mida ei või. Nende ülesanne ongi tegelikult analüüsida muresid, eriti õigusloomes, ja siis nendest informeerida ja pakkuda välja võimalikud lahendused. Me peame ikkagi võimaldama inimestel oma tööd teha. Kui nad enam ei mõtle ega mitte mingisugust meelsust ei avalda, siis ma kardan, et me ei saa enam asjatundjatelt mitte mingisugust asjalikku sisendit.

Teie selles kaasuses olete ametnikud ja asjatundjad ära kuulanud ja jõudnud otsusele, et kui see VTK oleks realiseerinud, ühel hetkel oleks tekkinud eelnõu, siis Eestis ei oleks hakatud läbi viima meelsuskontrolli ja hoiakute eest karistama, nii nagu hoiatasid meid õiguseksperdid?

Eesmärk kindlasti ei olnud see. Ma tegelikult sellesama VTK briifingu ajal juhtisin ka tähelepanu sellele, et me ei läheks mitte kuidagi mõne meile tuntud naaberriigi rada. Ja et me ei jätaks ka kuidagi muljet, et me üritame kuidagi selles suunas minna. Praegu on tulnud kriitika, et me justkui midagi sellist oleme üritanud. Kindlasti see plaan ei olnud. Aga noh, see oli jälle kasulik arutelu ja hea kogemus, mille pealt õppida.

Aga samas see teie poolt esitatud probleem, miski, mis on oht Eesti inimeste julgeolekule, kuid pole praegu karistatav, kui ametkonnad näevad, et need mõtted ja teed võivad viia sammudeni, mis võivad lõppeda ühiskonnale aktsepteerimatute tegudega. See probleem ju jääb. Nüüd on selline küsimus, et kas see plaan saab ühel hetkel loa edasi minna, selle piiramise meetmed oleksid siis õigusselgemad, proportsioonis mõtte- ja arvamusvabadusega. Kuidas teile praegu tundub? On see tehtav või põhimõtteliselt pigem mitte?

Ma arvan, et hetkel selle väljatöötamiskavatsusega igal juhul sellisel kujul edasi minna ei saa, kuna see arutelu on kandunud sealsest probleemi püstitusest hoopis muudele küsimustele. See, et terrorismi oht Eestis hetkel on väike, ei tähenda seda, et see on olematu või sellel ei ole mitte mingisugust potentsiaali või radikaliseerumise oht teatud ringkondades puudub. Kindlasti julgeolekuasutused jätkavad tööd selle nimel, et terrorismi ohtu ka edaspidi madalal hoida. Kui neil tekib mingisuguseid uusi ettepanekuid, eks seda saab arutada, aga kindlasti peame me siin hoolikalt kaaluma, et kõik meetmed, mis me kasutusele võtame, on alati proportsioonis arvamus- ja mõttevabadusega. Et need kuidagi põhiseaduslikke õigusi liigselt ei riivaks. Ma arvan, et sellist tööd peaks edasi tegema.

Tooge mõni näide või kaasus, kus tegelikult oleks tarvis regulatsiooni natukene edasi arendada, täiendada? Mis on need soovimatud arengud, mida Eesti ühiskonnas tuleks tagasi hoida, mille eest praegu ei saa inimesi karistada?

Paar kaasust on minu teada ka meedias ilmunud. Ka sellesama VTK kajastuste juures. Üks oli kusagil 10 aasta tagune kaasus, kus üks inimene läks Süüriasse võitlema terroristliku rühmituse poolele, minu teada kadus sinna ära, võeti vastutusele mõned inimesed, kes tema minekut rahaliselt toetasid. Ja üks kaasus on meil päris värske, kus inimene on olnud pikalt korrakaitseorganite huviorbiidis. Kõigepealt lasteporno omamisega, seejärel toimus tema radikaliseerumine teises suunas, sellest on ka uudislugusid olnud. Ta võeti kinni juba lennujaamas, kui ta oli minemas ka teatud plaanidega Lähis-Ida piirkonda. Ja see lõppes ju sellega, et inimene otsustas, et midagi peaks ellu viima oma sellest agendast ja siis ta ründas eluohtlikult ühte vanglaametnikku. Väga konkreetne kaasus, mis lõppes õnneks õnnelikult, keegi ära ei surnud, aga see olukord oli üsna piiri peal. Ja seda inimest näiteks nende materjalide kogumise, omamise, levitamise eest vastutusele võtta ei saanud.

Päris lõpetuseks, Igor Taro. Mõni ütleb neil päevil, et siseminister peaks praeguses olukorras võtma vastutuse. Kas te olete kaalunud seda, on see teie jaoks poliitikuna piisavalt tõsine kaasus, et öelda, et jah, et siseministrina ei saa jätkata või see kriitika ei kõneta teid?

Vastutus on ju võetud sellega, et viga on tunnistatud, VTK on tagasi võetud. Ma veel kord küsin, et kuhu me sellises ühiskonnas jõuame, kus me kehtestame näiteks ametnikele või ka ministritele sellise mõttepolitsei ja meelsuskontrolli, et ühtegi ettepanekut ei saa nagu arutuseks enam lauale tuua, ilma et see tooks kohe lõplikud saatuslikud sanktsioonid. Ma arvan, et teemade üle võiks ikkagi olla võimalus arutada vabalt ja võiks mitte kehtestada mitte kellelegi sellist mõttepolitseid ja meelsuskontrolli.