Täna on see päev, kus Venemaa on meid täiesti selgelt provotseerinud ja on õige aeg NATO-le öelda, kuidas nad peaksid meid kaitsma. Mida me oleme küsinud ja mida meile on lubatud?

Kõigepealt ma ütleks, et NATO õhukaitse ju töötas – lennukid läksid, sundisid Vene lennukid lahkuma. Aga loomulikult, nii pikalt Eesti õhuruumis olla, see on loomulikult vähemalt pahatahtlikkus, kui mitte kavatsetud operatsioon. Olen olnud ühenduses ka NATO peasekretäriga juba mitu korda ja meie palve on artikkel neli käivitada, mis tähendab liitlaste vahel poliitilisi konsultatsioone ja siis koguneb NATO kogu, kus arutatakse ja otsustatakse, mida täiendavalt vaja on.

Õnneks on käivitatud ka operatsioon Ida vahimees, ehk Eastern Sentry, mis just Poolale ja Balti riikidele keskendub. Aga meie sõnum ka artikkel neljaga on ikkagi see, et ka meie õhuruumi kaitsmist ja selle rikkumist ka Baltimaades tuleb samamoodi tõsiselt võtta ja Venemaa selliseid meeleheitlikke samme, eskaleerimist ka tõsiselt võtma.

Kas need venelaste lennukid lahkusid kohe, kui nad nägid NATO õhuturbe hävitajaid?

Neil oli võimalus varem lahkuda.

Nad käitusid üsna ülbelt?

Nad käitusid ikkagi sellisel viisil, nagu me venelastest täpselt eeldame.

Miks me neist ühtegi alla ei lasknud? See oleks Venemaale väga selge sõnum.

Ma ütleks niimoodi, et jõu kasutuseks on ikkagi teatud parameetrid. Nad suunati siit välja, pärast seda, kui nad said märku. Aga nad ei lahkunud sealt nii kiiresti, kui nad oleks võinud. Nii, et artikkel neli ja konsultatsioonid NATO-s meie liitlastega ja ka vägede ülemjuhatajaga selgitavad välja, mida me järgmisel korral teeme. Aga NATO toimib ja NATO on valmis, reaktsiooni võime on väga hea.

Kui me räägime õhuturbemissioonist, siis see ju tegelikult on õhuturbe missioon, see ei ole kaitsemissioon. On räägitud sellest, et need hävitajad meie kohal peaks olema mitte vaatlejad, vaid konkreetsed lahingmasinad. Ja sellest on räägitud aastast 2014, kui Krimm annekteeriti. Miks see ikka  veel on nii?

Et kellegile ei jääks kahtlust. Meil on võime teha õhuruumis seda, mida meil on vaja koos oma NATO liitlastega. Aga pärast Poola õhuruumi sisse tungimist on käivitamisel operatsioon Eastern Sentry ehk Ida vahimees, mis tõstab võimekust just idatiival – Balti riikides ja Poolas.

Jääb ikkagi õhuturbemissioon?

Täpsed parameetrid on nüüd NATO vägede ülemjuhatajal, ehk SACEUR-il sõnastada ja seda me järgmisel nädalal hakkame arutama.

Kas see tähendab seda, et need F-35-d, mis on tegelikult ju superlennukid võivad reaalselt täna alla lasta Vene lennuki, kui on vaja? Kui nad homme on jälle siin?

Need lennukid on võimelised kõike tegema ja meil on selleks vahendeid veel.

Me oleme täna, antud hetkel kõikides maailma meediakanalites praktiliselt esiuudis. Kas me oleme käitunud ja kas NATO käitub nii, et me jätame endast tugeva mulje?

Ma julgeks öelda küll. On ju loogiline, et demokraatlikes riikides ja sõjalises alliansis omavahel konsulteeritakse, liitlastele antakse teada. Ja teine pool, praktiline pool. Nagu Poolas, NATO reageeris, lasi alla droonid sealt õhuruumist. Siin NATO reageeris. Need on ju kellegi teise, meie NATO partneri lennukid, maailma kõige moodsamad. F-35-d läksid ja lõpuks sundisid venelased siit lahkuma.

Mis peab juhtuma, et me laseks nad alla?

Igal asjal on oma parameetrid. Mina sooviks, et oleks venelastel selge, et neil ei ole isegi põhjust siia kolama tulla, mitte et jõuda selleni, et me hakkame neid siin alla laskma.

Neil on selge siis kui nad alla lastakse.

Ma mõistan seda sõjakust, mõistan seda hoiakut, aga see, mille suunas meie liigume Eesti riigile, Eesti inimestele, Eesti õhuruumile ohtu ei oleks ja venelased teaksid siit kaugele hoida, nagu igalt poolt Balti maades ja Poolast.

Lihtsalt Vaindloo kohal on ohutum alla lasta kui Tallinna kohal.

Jah, ma olen kindel, et sõjalise nõuandena on see igati kõlblik. Aga veelkord – me tegutseme sellega, et see sõnum oleks klaar. Ja isegi kui meil on maailma kõige võimsamad ja kõige moodsamad hävitajad õhuruumi turvamas, et venelastele oleks see ka hästi selge.