Donald Trumpi puhul on alati see küsimus, mida uskuda mida mitte. Kui tõsiselt saab võtta tema seisukohtade ja retoorika muutust Ukraina sõja kohta?

Kindlasti on need tõsiseltvõetavad. Ta ütles üht ja teist nii intervjuudes, tänaval peaassamblee läheduses ringi kõndides kui ka hiljem oma sotsiaalmeedias. Ma arvan, et me peame siiski selle panema laiemasse konteksti. Kindlasti see, mida ta ütleb, on mõjutatud sellest, kellega ta viimati rääkis ja ma ei mõtle seda triviaalselt, vaid mõtlen tema lähedasi, tema julgeolekunõunikku, tema julgeolekutiimi, ka lähedasemaid senaatoreid, kes aitavad tal otsustada, mida selle Venemaa teemaga teha, sest ta on lubanud seal lahendusi, võõrustas Putinit ja sellele vaatamata ei ole järgnenud kuude jooksul midagi juhtunud.

Teine dimensioon, mis teda mõjutab, on Ameerika sisepoliitika, sest USA senatis istub endiselt väga suure demokraatide ja vabariiklaste häälteenamusega Lindsey Grahami ja Richard Blumenthal eelnõu, mis asetaks sekundaarsed sanktsioonid Venemaalt naftatooteid ostvatele riikidele. Lisaks on vabariiklased väsinud Trumpi järele ootamisest, et Trump oleks pidanud selle eelnõu seaduseks kirjutama ja survestavad teda tegelikult.

Ehk ei ole vaja karta, et kahe nädala pärast Trump jälle ütleb, et tema ei öelnud midagi sellist?

Kindlasti ei ole mõtet nüüd ühe sotsiaalmeedia säutsu põhjal arvata, et see on nüüd Ameerika Ühendriikide poliitika, kuigi selline väljend maailmas on, et kui USA president midagi ütleb, siis see on poliitika. Siin on aga laiem kontekst ja dünaamika. USA on väsinud Venemaa järele ootamast ja nemad soovivad omakorda venelastele survet peale panna selleks, et Venemaa oleks huvitatud läbirääkimistelaua taha tulema.

Mida te kõige rohkem möödunud päevade kohtumistest esile tõstaksite?

Mina kindlasti arvan, et ÜRO julgeolekunõukogu juures toimunud arutelu oli Eesti kontekstis suur õnnestumine. Ma arvan, et seda ei saa kuidagi alatähtsustada ja mõned nädalad tagasi ei oleks keegi meist seda oodanud, et meil õnnestub sellele teemale niivõrd suur tähelepanu leida ja et väga suur osa ÜRO-st tegelikult jagas meie muret ja oli valmis meid toetama.

USA ja Donald Trumpi puhul tuleb alati vaadata sise- ja välispoliitikat eraldi. Kuidas kommenteerite Trumpi sisepoliitilisi skandaale – ravim paratsetamool ja rasedus, Jimmy Kimmel jms? Milline on praegu USA sisepoliitika tervis?

Ma arvan, et nad ise arvavad, et see on võrdlemisi hea. Muidugi paljud küsimused, kus rünnatakse poliitikaid või käsitlusi, mis meil on tundunud konsensuslikud või teaduspõhised, on meile võib-olla võõrad. Samas Ameerikas poliitiline vägivald on alarmeeriv ja sellega on vaja tegeleda mõlemal poolel. Mul on tunne, et sellest saavad nii demokraadid kui ka vabariiklased aru ja keegi ei ole otseselt huvitatud kütust lõkkesse heitma, sest sellel saab olema palju ohvreid mõlemal poolel.