Seda, et kohtumine ÜRO-s oli Eesti diplomaatiale suur päev ja Eesti sai nii palju pilti ja sõna, vahendati siin meie meedias päris palju. Kas kohapeal tekkis sama tunne, et me saime lõpuks oma sõnumi edastatud?

Me kutsusime kokku NATO artikkel 4 alusel poliitilised konsultatsioonid ja ka julgeolekunõukogu sai väga suurt tähelepanu. Ka need 50 riiki, kes siis meie selja taha kogunesid - need riigid ei olnud ainult Euroopast ja NATO-st, vaid see on üle üle maailma. Viimane välisminister, kes hüppas juurde ja ütles, et tahab ühineda, oli Fidži ja see on väga tähtis, sest muidu oleks julgeolekunõukogu ja kogu see nädal läinud arvatavasti eelkõige Gaza teemade peale. Ukraina oli seal kindlasti ka kuidagi kõrval, aga me tõesti selle sammuga tõime tähelepanu mitte ainult Ukrainale, vaid ka sellele, et Venemaa on agressiivne riik. Ta tuleb juba NATO kallale ja see, et territoriaalse terviklikkuse põhimõtet rikutakse Venemaa poolt ka juba NATO suunas, see saab globaalselt suurt kõlapinda, kuna lihtsalt see on mure, mis on paljudel teistel riikidel.

Kui selline istung kokku kutsutakse, siis peab olema valmis väga paljudeks erinevateks stsenaariumiteks isegi, kui selja taga on terve hulk riike, kes ilmselt mõtlevad sarnaselt. Samas on neid, kes ütlevad, et peame ikkagi rahumeelseid läbirääkimisi ja lisaks on seal kohtumisel ka Venemaa. Millised strateegiad teil olid plaanitud, et meie sõnum jääks hästi tugevalt kõlama?

Väga palju tehti eeltööd nende julgeolekunõukogu liikmesriikidega. Koostööd tegime ka nendega, kes ei ole meie igapäevased liitlased. Kõigi nendega sai eeltööd tehtud, selgitatud ja antud ette faktid.

Kas see on tavapärane praktika, et minister läheb ja prindib printerist välja värvilised plakatid, et oleks info näha?

Ei ole tavaline, aga me kindlasti eeldasime, et venelane hakkab valetama. Venelane lihtsalt tuleb peale oma valega ja meie asi oli näidata kogu maailmale ja ka julgeolekunõukogule reaalseid radaripilte, kus on näha õhupiiri rikkumist ning näidata ka lennukeid - mitte lihtsalt lennukitest pilte - kes reaalselt tulid sisse. Need pildid olid tehtud Itaalia hävitajate pealt ja kõige tähtsam oli näidata seda, et nad kannavad rakette ja need on tegelikult lahingvalmidusega lennukid. See oli see peasõnum, mida me tegelikult seal näitasime. Muidugi ka see, et venelased täiesti robustselt valetavad.

Nemad (venelased - toim) ütlevad, et Euroopa tekitab paanikat ja see kõik pole olnud vaenulik.

Kui sul on pilt ees ja see on reaalselt radaripilt tehtud NATO poolt, kus on näha, kust nad sisse tulid, kus nad kogu selle perioodi olid ja kust nad välja läksid, siis selle vastu ei ole võimalik lihtsalt vaielda. See on tegelikult dokument.

Venemaa esindaja pidas oma kõne ÜRO-s ära ja siis praktiliselt kohe lahkus sealt saalist. Kas nii kas tema või Venemaa esindajatega on üldse võimalik seal koridorides kohtuda?

Kohtuda on võimalik. Ka Sergei Lavrov kõndis minust mitu korda mööda ja väga lähedalt, aga need koridorid on ju täis välisministreid, presidente ja diplomaate. Tõepoolest Venemaa diplomaat lahkus, aga nad panid sinna asemele istuma ühe naisterahva, kes tegi märkmeid ja kellel arvatavasti ei ole mingit sõnaõigust.

See sündmus aga asetses palju laiemasse pilti, sest Poolat oli ju varem rünnatud. Poola samamoodi kutsus kokku julgeolekunõukogu ja mis oli kõige tähtsam, et väga paljud teised välisministrid, vaatlejad ja analüütikud, ka USA vabariiklaste seas - meil olid ka kohtumised USA välisministri Marco Rubio ja eriesindaja Keith Kelloggiga - ütlesid, et see meie samm võis olla viimaseks piisaks USA presidendi Donald Trumpi karikas, kus ta kannatust sai n-ö täis ja enam Putinit ei usalda.

Trump ütles ka, et kui Venemaa hävitajad peaksid veel lendama NATO territooriumi kohale, siis tuleks need alla lasta. Kas see on indikaator või sõnum meie õhuruumis lendavatele Vene hävitajatele ja droonidele, et kui nüüd üks tuleb, siis tema alla lastakse?

See, mida Trump ütles, et Venemaa on nõrk, kaotab sõja ja nende majandus läheb põrgusse, on väga suur muutus. Trumpile on seni sisendatud ja ta on uskunud, et Venemaa võidab sõja. See on väga suur muutus. Vaatame nüüd, kas midagi järgneb ka USA poolt, aga Euroopa teeb palju rohkem. Peale Trumpi kõnet toimus kohe ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski ja Trumpi kohtumine. Me saime sellest väga selge ülevaate, et USA toetus on olemas. Vaatab, mis saab ning see, et laseme NATO hävitajate poolt alla Vene hävitajad... See on see keel, mida Venemaa president Vladimir Putin mõistab. See on ülikõva sõna, et USA president ütleb nii selgelt selle välja.

Kas Putinil ikkagi seda mängurõõmu on? Äkki prooviks ja vaatame, et kui saadame nüüd ühe hävitaja ja nad ei lase alla, siis järelikult sõna ei pea.

See on selles mõttes alati risk, aga ma ütlen ka inimeste rahustamiseks, et kui meil oleks olnud ka näiteks Eesti juhtumi puhul otsene sõjaline oht, siis oleks need hävitajad alla lastud. NATO-l on oma standardid ja protseduurid. See ei oleks olnud mingi teema, aga meil ei olnud otsest sõjalist ohtu. Muidugi, kui ütleb Ameerika Ühendriikide president, et kui vaja, siis laseme alla, annab see sellise poliitilise suunise, et kui järgmine kord tõesti NATO õhuruumi rikutakse ja seal on sõjaline oht, siis Venemaa hävitajad ka alla lastakse.

Meie fookus on väga suuresti olnud Ukraina sõja peal. Mulle tundub, et maailmas on pigem tähelepanu rohkem Iisraeli ja Gaza sektori peal. Mis tunded olid seal ÜRO-s ja NATO-s, kui te kohtusite inimestega? Kas üldse on võimalik oma Ukraina sõnumiga läbi tulla praegu?

Kindlasti see Iisraeli ja Palestiina vaheline sõda on see, mis saab suuresti tähelepanu ja oleks saanud veelgi rohkem, kui ei oleks olnud näiteks meie enda julgeolekunõukogu istungit. Järgmisel päeval kutsusid ukrainlased täpselt samal teemal kokku oma julgeolekunõukogu istungi. President Trump ütles ka oma kõnes väga selgelt välja toetuse Ukrainale ja et Venemaa kaotab. Ukraina ikkagi sai suurt tähelepanu ja just läbi Trumpi väljaütlemiste, aga tõepoolest olid väga paljud riigid valmistanud ette just selle kahe riigi konverentsi jaoks oma seisukohti, mis puudutab siis Palestiinat ja Iisraeli.

Eesti on Palestiina riigi tunnustamise osas üsna selgelt öelnud, et me ei tunnusta Palestiina riiki. On siin olnud muutusi?

Meil ei ole plaanis Palestiina riiki tunnustada ehk siis oma senist poliitikat muuta. Küll aga me ühinesime kahe riigi deklaratsiooniga, mis on konkreetne surve nii Iisraelile kui ka Hamasile lõpetada see konflikt, lasta lahti pantvangid ja jõuda relvarahuni, et sealt edasi liikuda. Meil otseselt ei ole mingit plaani poliitiliselt oma seisukohta muuta, aga olukord seal on ikkagi katastroofiline.