19. septembri hommikul tungisid kolm Vene hävitajat Eesti õhuruumi.

Samal ajal kui Eesti ja NATO sõnumeid koondasid, tõid selle avalikusse ette Politico ajakirjanikud.

"Me märkasime kohe, et see oli üsna suur õhuruumi rikkumine," ütles Politico NATO reporter Victor Jack. "Me olime muidugi näinud Poolas toimunud droonide vahejuhtumit kuskil nädal tagasi, aga see oli suuruselt teine asi. Selles osalesid Vene MIG-hävitajad ja NATO pidi need Eesti õhuruumist välja saatma. Ja ka ajaline pikkus. 12 minutit on pikk aeg."

Eesti otsustas käivitada Põhja-Atlandi lepingu artikkel nelja.

Egmont Instituudi analüütik Sven Biscop selgitas, et konsultatsioonide kokku kutsumisega anti välja signaal, et sellel juhtumil on strateegiline tähtsus. "Muidugi ei saa seda teha igal teisel nädalal, sest siis muutub see tähtsusetuks. See on selge," tõdes ta.

Plaane tehti ka selleks, et välisminister Margus Tsahkna saaks sõna esmaspäeval New Yorgis ÜRO julgeolekunõukogus. Tsahkna esitles julgeolekunõukogule fotosid piiri rikkuvatest Vene lennukitest.

Kyiv Posti USA korrespondent Alex Raufoglu märkis, et Eesti diplomaatia jaoks oli tegemist suure võiduga. "See kuidas nad andsid edasi laiema sõnumi. See ei olnud vaid sellest, mis juhtus Eestis, see oli sellest, mis on toimunud viimased paar nädalat. See oli hea meenutus uue loo ja tugevate sõnumitega," lausus ta.

NATO liitlased kogunesid olukorda arutama teisipäeva hommikul. Tulemuseks oli toetus Eesti artikkel nelja otsusele ja karmisõnaline avaldus.

NATO peasekretär Mark Rutte rõhutas, et alliansi pühendumus kollektiivkaitsele on vankumatu. "Liitlased mõistsid hukka Venemaa vastutustundetu tegevuse, millega kaasneb eskalatsiooni ja valearvestuse risk ning mis ohustab inimelusid. Liitlased kinnitasid taas, et meie ühine pühendumus kollektiivkaitsele on vankumatu," sõnas ta.

Sellega võiks loo lõpetada ja öelda, et Eesti võitis maailma poolehoiu – muretsema ei pea ja riik ei ole enam üksi. Kuid nädalast jäid õhku siiski mõned küsimused. Kas artikkel neli käivitati vaid selleks, et NATO teeks avalduse – ükskõik kui jõulise, üksmeelse ja Eesti nägu – ja kas liitlastel on päriselt ühesugune arusaam, milline on tugev heidutus?

"Kui suur surve NATO-le on see, et Poola on nüüd öelnud, et me laseme need lennukid alla?" küsis Deutsche Welle korrespondent Teri Schultz NATO peasekretärilt.

"Ma kuulasin eile väga hoolikalt Poola peaministrit Donald Tuski. Ma arvan, mida ta ütles oli see, et jah, kui vaja siis me laseme need lennukid alla," vastas Rutte.

Poola peaminister rõhutas, et kui lendavad objektid rikuvad riigi õhupiiri, laseb õhutõrje need alla. Selle üle puhkes pressiruumis peaaegu, et vaidlus.

USA president Donald Trump vastas samal õhtul palju selgemalt – küsimusele, kas NATO riigid peaks laskma alla Vene lennukid kui need tungivad nende õhuruumi, vastas president jaatavalt.

Egmont Instituudi analüütik Sven Biscop tõdes, et venelased ei lõpeta piiri rikkumisi. "Venelased jätkavad selle survega, sest nad näevad, et see tekitab rahmeldamist. Aga kas nad on midagi praktilist saavutanud? Mitte väga. Ma arvan rahulik otsustuskindlus on õige vastus. Me ei tohiks hakata tulistama kõige pihta, mida me õhus näeme," rääkis ta.

Teistpidi on oht, et liiga jõuline lubadus lennukid alla tulistada teeb NATO haavatavaks. See võib olla just Vene lõks, et muuta NATO käitumine ettearvatavaks ja nii kaitsealliansi sees eriarvamusi võimendada. See on ka, kuidas asjatundjad Läänes selgitavad, miks on mõistlik, et NATO avalikult ja selgelt uusi üksusi Eestisse artikkel nelja arutelude tulemusel tuua ei lubanud.

"Siis sa justkui mängid nende mängu. Sest siis juhtub midagi täna Eestis ja sa liigutada midagi sinna, järgmine päev juhtub midagi Rumeenias või isegi Läänemerel. Mõistlik ei ole jätta muljet, et sa alati jooksed sündmustele järgi," ütles Biscop.

Omavahel on ka Euroopa diplomaadid Moskvas Kremlile märku andnud, et edaspidi on NATO valmis vastama suurema jõuga. Seega üldiselt hinnatakse Eesti välisdiplomaatiat pigem edukaks.

"Ma arvan ma annaks Eestile hea hinde. Äkki 7,5 või 8 kümnest," lausus Politico reporter Victor Jack. "Ma arvan alguses olid mõned kõhklused ja viivitused, sest panused on nii kõrged ja tagajärjed on tohutud. Ma helistasin kolm tundi järjest Eesti kaitseministeeriumile, enne kui nad said anda meile vastuse artikkel nelja osas. See oli arusaadav."

NATO vastus oli kiire ja tasakaalukas, kuid peamiseks küsimuseks jääb, kas see oli piisav.