Maris Lauri ütles, et olenemata liikumisviisist, kas jalgsi, rattaga, tõuksiga, auto või ühissõidukiga – need liikumisviisid peavad olema võimalikud just vastavalt sellele, kuidas on vaja liikuda ühest punktist teise.

"See kehtib ka Tallinnas. Kui me räägime piirkiirusest, siis Tallinna näide tõesti on see, et kui siin suurematel tänavatel, kus oli rohkem ummikuid ja kus oli ka rohkem liiklusõnnetusi, kehtestati 40 piirang, siis esimesel aastal kukkus üle 30 protsendi liiklusõnnetuste arv ja siis kukkus veel 20 protsenti otsa. Nii et tõesti see 40 kiiruspiirang vähendab liiklusõnnetusi," lausus Lauri.

"Tundub, et on mõistlik, et üldjuhul kesklinnas on 40 liikluspiirang. Mingites kohtades võib ta olla ka 30 ja mõnes kohas võib-olla 50 või isegi rohkem – oleneb sellest, milline on teelõik või kui ohtlik see lõik on. Aga selle otsuse langetab iga omavalitsus vastavalt sellele, milline on nende seisukoht," lisas Lauri.

Urmas Reinsalu ei leia, et piirkiirus peaks olema tsentraalselt alla toodud ja leiab, et diskussiooni iva pole liiklusohutus.

"Ma näen siin ka niisugust ideoloogilist kultuurikonflikti arutelu, kus on eesmärgiks ideoloogiliselt võetud rohepöörde nimel autode kasutamist, autode omamist ja autoga liiklemist muuta ebamugavaks. Ka kliimaministeeriumi dokumendid kõnelevad sellest, et kuni viiekilomeetrise trassi peaks läbima ühistranspordiga või jala. Et see on eesmärk iseeneses, mis ka selle automaksuga seati. Isamaa ei toeta niisugust ideoloogilist liikluspöörde esilekutsumist," rääkis Reinsalu.

"Ohutuse puhul omavalitsus otsustab ühe või teise piirangu, mis tuleb seada. Aga selle eesmärk eraldi võetuna ei tohi olla autoliiklejatele ebamugavuse tekitamine hoopis muul ideoloogilisel eesmärgil," sõnas Reinsalu.

Martin Helme ütles, et EKRE tahab liikuda piirkiiruse vähendamisele vastupidises suunas. "Paldiski maanteel või Pirita teel peaks saama uuesti 70-ga sõita," lausus Helme.

"Nüüd, mis puudutab surmasid ja liiklusõnnetusi, siis kellele me siin lolli mängime. Kõige rohkem tekitab Tallinnas liiklusõnnetusi tõukside ja mopeedide alla jäänud jalakäija. Kui me tahame liiklusohutusest rääkida, siis peame sellega tegelema, et mopeede ja tõukse reguleerida," ütles Helme.

"Kui mingi asi töötab, ärme torgi – me oleme 20 aastat või 30 aastat harjunud, et piirkiirus linnas on 50, sõidame siis 50-ga," lisas Helme.

Lauri Läänemets ütles, et inimsõbralikus ja lapsesõbralikus linnaruumis pole midagi halba ja tema hinnangul pole liiklusohutusest rääkimine ideoloogiline, nagu ütles Reinsalu.

"Turvalisust tõstab ka see, kui me vähendame sundi auto omamiseks. Ma ei ütle seda, et autot ei pea omama, seda on inimestel vaja, aga teeme ühistranspordi paremaks. See võtab ka kiiruseid maha, see võtab autode arvu arvatavasti väiksemaks. Aga kiiruspiirang peab olema kohaspetsiifiline," ütles Läänemets.

Mihhail Kõlvart ütles, et küsimus piirkiirusest ei ole üldteoreetiline, vaid seda saavad kalkuleerida vastava valdkonna spetsialistid.

"On selline mõiste nagu modelleerimine. On võimalik rakendada erinevaid meetmeid, instrumente ja siis otsustada, mis on optimaalne kiirus iga tänava ja iga teelõigu puhul. Õige lähenemine peaks olema pakutud ekspertide poolt," sõnas Kõlvart.

Aleksei Jašin ütles, et tuleb alati tuletada meelde, miks me üldse räägime turvalisest liikuvusest ja liiklusest.

"Liiklussurmade arv Tallinnas, kui mäletan õigesti, oli möödunud aastal 12 inimest, see tänavu on õnneks vähem. Loodame, et jääbki langevas trendis – kolm. See, mis on inimeste tervis, inimeste elud, see kindlasti ei ole ideoloogiline küsimus. Mis puudutab lausalisi piirkiiruseid, siis Eesti 200 seisukoht on, et on vaja ehitada ja projekteerida tänavaid nii, et liiklus oleks seal mugav, oleks ligipääsetav ja ei oleks soovi või võimalust kihutada, ületada piirkiirust. Kui magistraalteedel lihtsalt langetada piirkiiruseid, see veel ei õnnestu. On vaja tegelikult ehitada tänavaid ja teid ümber. Eesti 200 seisab selle eest," sõnas Jašin.

"Politsei on öelnud, et tõesti Liivalaias on vähendatud piirkiirust ja õnnetuste arv on märkimisväärselt vähenenud ja siis kas me usaldame mõnda poliitikut või politseid," arutles Jašin.