Äsja lõppes Tallinna moenädal, mis on kodumaise moekunsti tähtsündmus, teisalt pole kunagi varem Eestis tarbitud nii palju kiirmoodi. Ainuüksi veebiostlemine Hiinast on kasvanud kümme korda ja selle tsunami taga on Temu, Shein ja teised odava träni platvormid. Isegi kui anda impulsi ajel ostetud kauba justkui edasi ringlusesse, jõuab suur osa sellest sõna otseses mõttes merre kusagil Aafrika rannikul.

Igapäevaste talgutel Atlandi ookeani ääres Ghanas korjavad kümmekond inimest kokku kaldale uhutut. 

"Me püüame vähendada randa kogunenud plastiku kogust, et inimestel oleks siin jälle meeldiv käia ja et nad saaksid jälle ookeani nautida," rääkis talguline.

Nende talgute korraldaja kirjutas teadustöö ookeani plastisaastest ja nüüd tegutseb selle nimel, et kaitsta randa, kus veel teismelisena nägi kilpkonni mune munemas.

See on pöörane. Need on tekstiilijäätmed. Me kutsume neid kombitsateks. Mida sügavamale kaevata, seda rohkem me neid leiame. Neid leiab üha rohkem, üha sügavamalt. Kohutav," rääkis talgute korraldaja Richmond Kennedy Quarcoo.

Tegelikult on need kombitsad kokku mähkunud mitme kilosed ja meetrite pikkused rõivapuntrad. Vabatahtlikud üritavad neid liiva seest kätte saada.

Looduskaitsjate sõnul on selle katastroofi põhjustanud kiirmood, sest odavalt toodetud riided on ülemaailmse rõivaturu üle ujutanud. Pahatihti lõpetavad odavad aga ebakvaliteetsed riided kiiresti prügikastis ja lõpuks Ghana pealinna Accra rannas. 

"10–12 aasta eest ei näinud see rand üldse selline välja. Kui me nüüd kiiresti ei tegutse, on mitmel põlvkonnal ookeanikeskkonnaga väga piiratud kokkupuude. Küsimus on, kas meil on seda kõike nii palju vaja. Moetööstus peab tootmise ja tarbimise harjumusi muutma," ütles Quarcoo.

See rõivaprügi jõuab Ghanasse Accra sadama kaudu, kuhu saabuvad konteinerites second hand ehk teise ringi rõivad. Iga nädal tuuakse sinna keskmiselt 15 miljonit kantud riideeset, mille inimesed näiteks USA-s või Euroopas on viinud riidekonteinerisse, et sellele anda teine elu. Paraku on kasutuskõlblikku ainult viis protsenti ära-antavatest riietest ja suur osa läheb ümbertöötlemisele ning väga palju riideid jõuab läbi kokkuostjate Ghanasse, millest on saanud üks maailma kiirmoe prügikaste.

Accra südames asuva Kantamanto turu käive on aastas miljardeid eurosid. Iga neljapäev saabub sinna kaup. Üks suurim rõivaste maaletooja on Ashante Kuante, kes ostab iga nädal üks või kaks konteineritäit, kus on 450 kasutatud rõivaste pakendit.

Ühe konteineri eest maksab 30 aastat kasutatud riiete äriga tegelenud Ashante Kuante 20 kuni 30 000 dollarit ja nendes on riided nii Ameerika Ühendriikidest, Aasiast kui ka Euroopast.

"Neid rõivaid kogutakse kokku tervest Euroopast. Enne siiasaatmist pakendatakse need Ühendkuningriigis. Alguses müüsin ükshaaval. Ostsin rõivaid ja kui raha sain, hakkasin importima Ühendkuningriigist ja Hollandist," rääkis Kuante.

"Minu perel pole raskusi olnud. Oleme alati hästi elanud. Olen endale palju maju ostnud. See on hea äri olnud," lisas ta.

Kell kuus hommikul tulevad esimesed kliendid suuri pakendeid ostma, et neid omakorda turul edasi müüa. Igasse 55 kilo kaaluvasse pampu on pakendatud ühte tüüpi rõivad.

Kuigi pamp maksab rohkem kui Ghana keskmine kuupalk, on see nii äri kui ka loterii, sest ostjad ei tohi pakki enne maksmist avada. Riiete sisu ja kvaliteet selgub hiljem ning valik toimub visuaalsel vaatlusel. 

Riidepakkide äravedamiseks kasutavad kaupmehed kõige odavamat tööjõudu, kes saavad 30 senti selle eest, et tassida pea peal vahel isegi endast raskemaid pampe. 

Kantamanto turul töötab 30 000 inimest. See on 1960ndatest saadik Aafrika teise ringi rõivaste keskuseks olnud, ja siit leiab tõesti kõike – aluspesust kingade ja sokkideni, aga muidugi kõiki kiirmoe brände. 

Aasta aastalt on müüjate sõnul kasvanud rämpsrõivaste osakaal, mis on tingitud kiirmoe pealetungist. Hinnanguliselt õnnestub maha müüa ainult 60 protsenti Ghanasse saabunud rõivastest. Osa riideesemeid suudavad rätsepad päästa, teksadele antakse värskus neid üle värvides, aga 40 protsenti Ghanasse toodud rõivastest visatakse lihtsalt minema. 

Rämpstekstiili leiab kõikjalt – nii jõgede äärest kui ka elurajoonide südamest. Kiviviske kaugusel turust on Ghana suurim slumm, Old Fadama, kuhu on ennast sisse seadnud 80 000 inimest. Rajoon paikneb küll lahesopi kallastel, aga on muutunud hiiglaslikuks solgimereks, mis on tekstiilijäätmetesse uppunud.

Kui Euroopas annetatakse riideid sageli arvates, et need lähevad heategevuseks, siis tegelikult lõpetavad pahatihti hoopis siin. 

Siinses lahesopis on sada korda rohkem mikroplasti kui Vahemeres, aga veel murelikumaks teeb õhukvaliteet, sest pidevalt hõljub põlevate riiete must toss. 

Kuna Accras on mõni üksik prügimägi, siis on 15-meetrised tekstiilist tekkinud ebaseaduslikud jäätmete kuhilad otse slummi elanike ukse alla. 

Nende sünteetilisest kiust rõivaste lagunemine kestab aastakümned, nad uputavad randu, mida aktivistid proovivad jõudumööda puhastada, aga kuniks lääs ei lõpeta kiirmoe tarbimist või ei leia tekstiiljäätmetele lahendust, on see kui võitlus tuuleveskitega.