Kuidas muuta sakslaste meelsust, et värvata noori mehi armeesse?

Ma arvan, et siin imelahendust ei ole, aga soovitud arv, mida nad proovivad saavutada, tuleb siiski täis. See 80 000 meest on mitme aasta peale. Alguses on ikkagi plaanis alustada natuke väiksemate numbritega, sest ei ole ka ju neid inimesi kohe kuhugi panna. On vaja rajada kasarmuid, relvi on vaja, väljaõpet on vaja ehk seda kõike tehakse sammhaaval. Ma arvan, et järgmisel aastal proovivad nad kuskil 20 000 täiendavat meest võtta ja iga aastaga natuke rohkem. See tõus on mõeldud kümne aasta peale - 180 000-lt 270 000 mehele.

Sakslastel on aga üsnagi korralik ajalooline taak. Kui prestiižne on olla sõjaväelane ja kanda Saksamaa armee mundrit, mis on küllaltki raske ajalooga?

Sellega on nii ja naa. Kui me vaatame ajalugu, siis peale teist maailmasõda ei lubatud Saksamaal üldse armeed hoida, aga külma sõja tuultes see 1955. aastal taasloodi. Muidugi oluliselt muudetud kujul.

Kui ma mõtlen nendele Saksa sõjaväelastele, kellega ma olen kohtunud, siis nende hulgas oli see reputatsioon ikkagi väga kõrge. Sõjaväes teenida on ikkagi mõnevõrra teistsugune kui näiteks Prantsusmaal, kes on ikkagi väga jõuliselt sõjalise doktriiniga riik olnud, aga Saksamaa sõjaväelasi ei saa kindlasti alahinnata.

Kas ühiskonnas on probleem, kus inimesi, kes lähevad sõjaväkke, ei austata?

Ma arvan, et see väga palju sõltub inimestest. Sakslastele on ju aastakümneid räägitud ja sisendatud, et nad ei tohi enam olla militaarne riik. Kui vaatame tagasi näiteks Saksamaa sõjaväe suurusele veel 1980. aastate lõpus, siis see oli kuskil 500 000 meest. Peale taasühinemist Ida-Saksamaa vägedega oli see isegi 600 000 meest ehk sellega võrreldes tõus 270 000 mehele ei ole nii mastaapne.

Minu arvates on see terviklik muutus hästi oluline. Just see hoiakute muutus, tohutud investeeringud kaitsetööstusesse ja ka vaimsuse muutus. Seda on vaja ja ühiskond läheb sellega kaasa. Loomulikult ei ole see kõik 100 protsenti must-valge, aga Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius on üllatavalt edukalt suutnud seda muutust siiski kaasa tuua.

Saksamaa ühiskond on ju mitmes mõttes killustunud. Neid kilde vast otseselt ei näe, aga esiteks endine Ida- ja Lääne-Saksamaa. Teiseks ühiskonnas on väga palju moslemeid ja üldse väga palju erinevaid rahvaid. Kuidas see kõik niiviisi armeeks vormitakse?

Eks sõjaväelased teavad ise paremini, aga ma ütlen veelkord, et ma ei ole väga skeptiline selles suhtes. Saksamaal arusaamine sellest, mis Euroopas ja maailmas toimub, on päris hea. Selle üle arutletakse palju. Muidugi on sakslased natuke reserveeritud ja nad ei taha seda võõrastega või välismaalastega arutada, aga kui oled erinevates seltskondades sees ja näed, kuidas nad lähevad põlema… See läheb neile ikkagi väga korda.

On nad valmis Venemaa vastu võitlema?

Seda me loodame kõik, et ehk ei ole seda vaja kunagi teha, aga need inimesed oleksid head sõdurid kindlasti. See hoiak on natuke teistsugune kui Lõuna-Euroopas.

Saksamaa majandus ei ole aga heas seisus. Kõik see moodne tehnika ja muu, mida vaja on 80 000 uue sõduri jaoks, ei ole praegu ju võimalik. Mille arvelt ja kust see raha võetakse?

Sellega ma ei tahaks päris nõus olla. Saksamaa majandus ei ole tõesti oma täies hiilguses, aga kui ma vaatan viimaste kuude andmeid, siis seal on teatav optimism. Kui vaadata Saksamaa majandusanalüütikuid, siis ka nemad ikkagi ütlevad, et praegu on nooled ülespoole.

Muidugi tuleb Saksamaa puhul alati vaadata, et need liikumised on komakoha kaupa ehk väga väikesed, aga see on suur riik ehk need tähendavad siiski miljardeid. Valitsus on päris jõuliselt investeerimisprogrammid käivitanud ja mitte ainult kaitsetööstuses, vaid ka energiatööstuses, võtnud kasutusele moodsad tehnoloogiad ja sakslastele omaselt nad planeerivad väga põhjalikult ja proovivad seda ka ellu viia. Ma ütleks, et praegu majanduskasv on isegi kergelt positiivse prognoosiga. Sellel aastal jäävad nad plussi, kuigi alguses oli prognoos, et nad jäävad nulli.