Sukles: Reformierakonna agoonia kestab veel kaks aastat
Urmas Sukles on Haapsalu linna juhtinud 25 aastat ehk pool täiskasvanuelu, mis teeb temast Eesti kõige kauem ametis olnud linnapea. Viimastel valimistel jäi 66-aastane Sukles aga ootamatult konkurentidele alla. Intervjuus "Pealtnägijale" rääkis Sukles, et vaatab oma endises koduparteis Reformierakonnas toimuvat kahjutundega. Ühtlasi ei välista ta suurde poliitikasse tulekut näiteks Keskerakonna ridades.
Iga poliitik ehitab endale ikkagi monumenti. Te olete linnapea olnud 1993. aastast, väikese vahega küll. Kas see skandaalne Posti tänav siin Haapsalus on teie monument?
Ma arvan, et minu monument on ikkagi see, mis on saanud 93. aastast tänapäevaks Haapsalu linnast ja ma arvan, et see Posti tänav ikkagi väga metsa läinud ei ole. Aga kiruvad need, kes tahavadki kiruda.
Kui te 32 aastat tagasi linnavalitsusse tulite, kas te uskusite, et te jääte siia nii kauaks?
Ma arvasin, et tuleb kiire lõpp, kuna ma ikkagi kartsin päris ilusasti seda tulekut siia. Ma arvasin, et vanasõna, et annab jumal ameti, annab mõistuse, et see ei kehti minuga, aga näe, kehtis.
Arstiks õppinud ja tohtrina töötanud Urmas Suklesest sai 1993. aastal üleöö linnapea, kui ta koos sõpruskonnaga, kuhu kuulusid teiste seas Toomas Vilosius, Andres Lipstok, Ain Hanschmidt ja keda hiljem kutsusti nende ravimuda äri tõttu Haapsalu mudamaffiaks, küll valimised kaotasid, aga osavate poliitmöönvritega volikogu liikmeid üle meelitasid. Vaid 38 häält saanud Suklesest tehti linnapea.
Vilosius hüppas ühelt jalalt teisele iga päeva hommik ja nädal aega rääkis mind ära. Ma arvan, et teise nädala lõpuks juba murdusin. Ma kartsin tõsiselt, ma kartsin, et lähen lolliks, kuna ei uskunud, et kolm häält üle tulevad.
Teiseks mõtlesin, et äkki, kurat, saangi linnapeaks. Mis siis saab? Seda ma kartsin võib-olla isegi rohkem. Kõige uskumatum kogu selle asja juures oli see, et 93. aastal ühest arstist üleöö sai Haapsalu linnapea ja 25 aastat sai seda vankrit veetud.
Kui me tuleme nende uskumatute lugudega oktoobrisse aastal 2025, siis kuidas läks nii, et teiesugune kogenud poliitik veel enne valimisi rääkis, kuidas te kindlalt võtate valimisvõidu Haapsalus, tõenäoliselt absoluutse enamuse, ja lõpuks olite Eesti suurim kaotaja?
Kas nüüd suurim kaotaja... Võib-olla suurim võitja, et kirik on keset küla? Aga võib-olla see meie või minu taktika läks natuke nihu. Ma arvasin, et kui ma olen selline enesekindel, siis need, kes on minu eest eelnevatel valimistel hääle andnud, et need näevad, et midagi halvasti ei ole linnas läinud, pigem kõik neli viimast keerulist aastat on hästi üle elatud ja finants on ka nagu linnas paremaks läinud. Et nad tulevad mulle kaasa ja ju nad tulevadki. Aga kuna Haapsalus sureb inimesi rohkem kui sünnib, siis ma arvan, et päris palju minu valijaid suri selle nelja aastaga ära lihtsalt.
Aga ilmselt ka paljud hindasid seda teie enesekindlust hoopis teie ülbusena?
Nojah, eks ma tagantjärele mõtlen, et ei oleks võib-olla pidanud nii ütlema, aga ma ei ole ülbe. Aga ega ma väga lolli juttu ei viitsi kaua kuulata, nii et sellest on võib-olla selline kuvand mulle külge jäänud, et Sukles on ülbe.
Rahvas tahab alandlikkust?
Rahvas tahab alandlikkust, jah. Võib-olla oleks rohkem läinud ka tänavale, aga ma arvasin küll, et nad on nii palju mind näinud, et võib-olla tänaval väga ei taheta mind näha.
Ühelt poolt nimetab Sukles oktoobris toimunud valimisi Haapsalu kõige räpasemateks, heites ette alusetuid rünnakuid tema vastu, aga teisalt tõid konkurendid välja tema sõnakasutust nii sotsiaalmeedias kriitikutele vastates kui ka kirjutati ajakirjanduses, kuidas pikaaegne meer kirjutab opositsioonilise volikogu liikme kohta alandavalt "Idikas, võta rahulikult" või pakkus nais-poliitikule abi pingetega toimetulekul.
Aga kas ta oli väga alandav? Seda esiteks. Idikas, see ei olnud üldse temale, selle ma saatsin ühele oma sõbrale.
Et talle isiklikult ei saatnud?
Seda ei saatnud, aga kuidagi läks ta mingi järgmise meili sabas edasi.
Et te ei mõelnud ka sõbrale saates, et te nimetate toda poliitikut idikaks või keda te seal siis ikkagi idikaks peate?
Aga see oli üldse idikas ja naljamärgiga.
Ehk siis sellised soovitused kaaspoliitikule, et kas aitab pingetega toime tulemisel, on okei teie vaates?
No võib-olla ma olen selle Virgega ka sellises natuke ärritunud seisukorras, kuna ta oli minu nimekirjas ja ta reetis meie nimekirja, läks Isamaasse. Ja ta ei läinud just väga ilusasti.
Aga mõnel muul juhul? Kas selline sotsiaalmeedias arvete klaarimine on asjakohane või pigem tagantjärele vaadates enam mitte?
Ütleme, et mulle on pandud Facebooki keeld, aga täna jälle, näed, käisin ühte saja-aastast õnnitlemas ja ikka pidin panema selle postituse üles.
Kes pani teile Facebooki keelu vahepeal?
Tütred mul.
Mis asjaoludel siis?
Ütlesid, et mis sa seal kirjutad, see ei tule sulle üldse kasuks. Õigesti ütlesid.
Haapsalu puhul on viimastel aastatel olnud korduvalt ja palju juttu sellest lõpmatust rongiühenduse taastamisest, millest muu Eesti ei saa tuhkagi aru. Miks te seda asja siin ajate? Kas te võite nüüd vaba mehena öelda, et see on utoopia, et see siia tuleb ja et seda üldse vaja on?
Esiteks, muu Eesti ei saa sellepärast aru, et muus Eestis rong sõidab. Ainult Läänemaal rongi ei sõida. Okei, saared ka. Seda rongi on hädasti vaja. Täna meil ju siin räägitakse, et ehitatakse maju ja majad on tühjad. Aga kui sa sõidad näiteks 40 minutiga Haapsalust Laagrisse, kus on arenev Tallinna äärelinn, kus tööstus on arenev, inimesed saaksid seal tööl käia ja elada meil Haapsalus, kus me oleme ikka teinud ideaalse elukeskkonna.
Te tõsimeeli arvate, et maksumaksjad peaksid kinni maksma dotatsiooniga rongiühenduse, kui paralleelselt toimetav turumajanduse alustel bussiühendus on täiesti olemas, võta ja sõida?
Aga miks mina maksan täna, kui sa sõidad rongiga Tartust Tallinnasse? Miks mina üldse sinu rongisõidu kinni maksan? Rong on mugavam.
Bussiettevõtjad kuulavad ja imestavad praegu.
Ei, mul ei ole midagi selle Lux Expressi vastu, väga mugavad bussid. Aga kui sa sõidad bussiga poolteist tundi ja rongiga sõidad 40 minutit, vanainimene tahab vahepeal konte liigutada, siis see vahe ei ole kolossaalne, aga ta on suurem.

Haapsalu uuele rongiplaanile tõmbas viimati pidurit Suklese kunagine kodupartei Reformierakond, kust meer 2017. aastal välja visati, kuna ta otsustas oravate nimekirja asemel panna kokku oma valimisliidu nimega HARI. Pärast seda on Suklesest saanud praeguse peaminstripartei suurim kriitik.
Miks ma oma nimekirja tegin? Ma ei oleks Reformierakonna nimekirja kokku saanud. Minu sõbrad ja ma ise ka olime ikka väga pettunud, sest nad tõstsid just majutusasutuste käibemaksu ja maksud läksid Lätti, kütusemaksud läksid Lätti ja see foon oli juba siis nii kehv. Nüüd on veel kehvemaks läinud.
Kuidas te täna Reformierakonda vaatate?
Kahjutundega. Reformierakonnast on ju varemed järele jäänud. Neil ei ole sõnumit. Tegelikult on see agoonia ja see agoonia kestab veel kaks aastat, sest ma ei usu, et seal mingid erakorralised valimised tulevad.
Kui te mõtlete kahe viimase peaministri peale, Kaja Kallase ja Kristen Michali peale, siis kuidas te neid võrdleksite ja kummal on rohkem tugevusi?
(Pikk paus) Nad mõlemad on ikkagi osutunud peaministrina mitte selleks, kelleks ma ootasin. Ja selline maksude poliitika, mis siin on tehtud... No ei ole võimalik ju inflatsiooni ravida käibemaksu tõusuga või panna neid makse ja koormisi lihtsalt nii, et hommikul ärkan üles, see on jälle uus maks.
Kas otsustajad ei mõtle sellest või nad lihtsalt ei taha tegelikult aru saada või milles see probleem on seal?
Ma olen siin Ligiga suhelnud ja Akkermanniga viimati siin suhtlesime. Nad ei saa vist aru. Ligi jaoks on see nii väike probleem, tema ütleb ka, et Sukles, sa mõtled siin oma aseme peale. No ei mõtle, ma mõtlen ainult laiemalt. Aga Akkermann ei saanud küll aru.
Kohalikule poliitikale keskendunud Sukles on aastate jooksul saanud poliitilist tuge Keskerakonnalt ja Jaanus Karilaiult, kellega koos mängiti tennist ja otsustati kuurortlinna saatust. Pärast seda, kui Karilaid liitus Isamaaga, hakkas valmistuma valimisteks ja tõi linnapeakandidaadiks Haapsalu kohalike valimiste uueks superstaariks tõusnud Olavi Seisoneni, on poliitsõprus läbi ja hiljuti nimetas senine linnapea Karilaidu juba poliitprostituudiks.
See oli võib-olla natukene selline, kuidas öelda, kirjanduslik. Ma ei ole raamatukirjutaja, aga kui sa täna oled ühega ja homme oled teisega ja ülehomme oled jälle kolmandaga.
Aga mis see must kass oli, mis teie vahelt läbi jooksis?
Ma arvan, et see must kass tuli sellest, et poliittehnoloog Karilaid arvas, et võiks tülli minna ja tüli tuli täiesti ilma asjata peale. Ja kui mulle ikkagi peale hüpatakse, ega ma vastuseta ei jätnud.
Tennist ei mängi enam koos?
Ei ole nagu kokku puutunud ja temaga ei saa mängida. Ega ta ei oska mängida, aga ta võidab.
Mis asja?
No ta ei ole õppinud tennist mängima, ta mängib halvasti, aga halvasti mängimise tulemus on hea.
Nagu poliitikaski?
Põhimõtteliselt küll, jah.
Pärast Reformierakonnast lahkumist ühegi erakonnaga te liitunud ei ole. 2027 ootavad ees riigikogu valimised ja hoogsalt juba spekuleeritakse, kas te lähete nendele valimistele EKRE nimekirjas või Keskerakonna nimekirjas. Kuidas siis on?
Kui ma nüüd enda peeglisse vaatan, siis sealt vaatab vastu väga ilus pruut.
Ja kes selle pruudi on siis juba saanud endale?
Enne abiellumist ei ütle.
Aga põhimõtteliselt sellised läbirääkimised käivad, et plaan riigikogusse…
Ei käi. Aga riigikogu? Miks mitte.
Aga need jutud siis ei vasta tõele, et teil on Kõlvartiga käed löödud?
Ei, käed ei ole löödud. Aga Keskerakonnast on minu arust saanud natuke teistmoodi partei, kui ta oli Savisaare ja võib-olla ka Ratase ajal. Et need supsutajad, kes seal seda jama päris palju kokku keerasid, on parteist lahkunud. Keskerakonnas on väga palju tublisid Eesti inimesi ja kindlasti on seal ka tublisi vene inimesi, kuna Eestis on suur osa elanikkonnast ka muukeelne. Keskerakond minu jaoks igal juhul tabu küll ei ole. Pigem EKRE-ga võib-olla on natuke keerulisem mul sinna perefirmasse sisse saada.
Televaataja ei andestaks, kui ma ei küsiks ühte uskumatut lugu, mida hiljuti sai meediast lugeda. Filmimees Martin Ruus kirjutas oma sotsiaalmeedias algselt, et ta leidis ootamatult üles oma isa, kellest ta polnud täiskasvanuks saades veel kuulnudki. Kümmekond aastat tagasi te kohtusite. Televaataja mõtleb, et mis lugu see siis nüüd on?
See on ääretult isiklik ja ma ütleksin, et ka uskumatu lugu. Kui ma 1980. aastal lõuna regioonis malevas olin, siis ühe malevarühma, seal olid tuntud professorid, nii ajaloolased kui ka matemaatikud, nende seina peale oli kirjutatud: elu on tänapäeval äärmiselt keeruline, ta lausa kirju. Seal oli selle tsitaadi öelnud Jossif Stalin. Elu on väga kirev, aga ma hea meelega ei kommenteeriks.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi









