Te olete veel Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor, aga samas on teid juba üles antud ka Tartu uueks abilinnapeaks. Millal ametisse kavatsete astuda?

Kokkulepe oli, et ma saaksin rahulikult ja väärikalt lõpetada. Ja loodetavasti saame ka uue rektori värvata. Minu ettepanek oli, et ma saaksin alustada selle ametiga aprillist. Muidugi kavatsen ma olla selles protsessis kaasatud juba varem ja suhelda kõigi osapooltega ja heade inimestega linnavalitsuses.

Kui palju te olete selles protsessis juba sees olnud võimuleppe kokkuleppimise protsessis?

Ei olegi olnud. Mina sain selle pakkumise reede õhtul, mis tähendab, et mul oli rahulikult aega mõelda nädalavahetusel. Oli võimalus tutvuda koalitsioonilepinguga. Varem ma ei olnud seotud ei selle ettevalmistusega ega nende teemadega.

Kuid minu elus on olnud kaheksa aastat haridus- ja kultuurikomisjoni juhtimist väikses omavalitsuses Räpina vallas, mis tähendab, et need teemad, mis omavalitsust puudutab ja see, kuidas toimib üldse ühe omavalitsuse töö, lisaks sellele ka maavanema kogemus, toetavad igal juhul seda. See ei olnud mulle võõras. Ma seda väljakutset ei karda.

Ja haridusvaldkonnas olete te niikuinii ka praegu sees.

Haridusvaldkonnas olen ma olnud nüüd juba üle üheksa aasta. Kokkupuude on nii üldhariduskoolidega, aga ka lasteaedadega. Tervishoiu kõrgkooli puhul olgu siis tegu õppeprotsessis teenustega, teadustegevuse, koostööga – need on kõik tegelikult loomulik osa haridusest.

Võtame nüüd Tartu hariduselu ette, sest see on see, mida te hakkate kureerima. Mis on praegu Tartu hariduselu probleem number üks? Kas see on gümnaasiumikohad, renoveerimist ootavad koolimajad või mis?

Need kõik on kahtlemata olulised teemad, aga ma pean tunnistama, et selle lühikese ajaga on siiski kõige enam teemaks tulnud põhikoolijärgsed võimalused: nii gümnaasiumikohad, aga tegelikult ka kutsehariduse võimalused. See, et kuidas need lähiaastatel ära katta. Kuidas minna edasi nii, et linnalapsed saaksid hea võimaluse jätkata seda kooliteekonda, mida nad kahtlemata väärivad.

Aga samal ajal on Tartu ju kogu Lõuna-Eesti tippkeskus. Nii et selles protsessis ma kindlasti soovin juba kohe kaasa rääkida ja osaleda, mitte lihtsalt seda valdkonda hetkel siis ametlikult juhtides, aga hakkan kaasa mõtlema kohe.

Aga mis siis võiks lahendus olla? Kuidas saaksid kõik need Tartu lapsed, kes tahavad saada gümnaasiumisse, saaksid need kohad ja et ei oleks sellist pinget ega konkurentsi?

Ma olen tegelikult natukene kursis sellega, et on juba väga selgelt ettevalmistusi tehtud ja hakatud sellele mõtlema juba eelmisest kevadest saadik, milline see protsess võiks välja näha, millised koolid võiksid olla head partnerid, kes vahepeal klasse ja neid võimalusi juurde loovad.

Aga lahendus on siis selles, et gümnaasiumiastmesse luuakse teatud koolidesse kohti juurde?

Ma eeldan, et üks lahendus peab kahtlemata olema see, et kohti on lihtsalt rohkem.

Aga kas koolimajades ruumi on? Koolimajad ju kummist ei ole.

See on tõsi, koolimajad ei ole kummist, aga olles ise olnud koolis, kus õppurite arv on järjest kasvanud, on need võimalused koostöö tegemiseks erinevad.

Aga jälle, kuna ma ei ole olnud nende läbirääkimiste juures, siis ma ei tahaks enne öelda välja lahendusi. Ma olen üldiselt inimene, kes viib ennast asjadega hästi kurssi, räägib osapooltega läbi ja ma olen kindel, et need lahendused on võimalik leida.

Aga Tartu läheb koolimajade renoveerimisega edasi?

Jah, selline on ka koalitsioonilepingus kirja pandud plaan.

Kas on juba teada ka kindlad koolid?

No tasub minna vaatama. Aga see, millises järjekorras ja millised võimalused on, olles ikkagi omavalitsuskogemusega, sõltub hästi palju ka sellest, millised on meetmed ja kogu eelarve. Nii et kuna mina nende läbirääkimiste juures ei ole olnud, siis ma ei taha öelda seda järjekorda, mida minnakse esimesena renoveerima ja parandama. Kindlasti saab see avalikuks juba eelarveprotsessi käigus, millised on esimesed investeeringud ja millised ootavad natukene pikemat aega.

Kultuur on ka teie otsustusvaldkonnas. Mis sellest Siurust siis saab? Kas tuleb sellises mahus, nagu on kõige suuremates ja paremates unistustes, või kärbitakse väiksemaks?

Ma arvan, et see on protsessis igal juhul. Lubadus on, et ettevalmistused hakkavad pihta.

Aga milline järjekord tuleb?

Seda mina kahjuks hetkel ei oska öelda. Ma ei ole selle protsessi juures olnud veel, et öelda enda vaatest kindla teadmisega, et selline ta tuleb. Koalitsioonilepingust lugesin, et ettevalmistused hakkavad pihta ja ma lähtun hästi selgelt täna sellest, mis on kirja pandud.

Kuna mina ei olnud nende läbirääkimiste juures, siis ma pean lähtuma sellest, et need tehti parimas teadmises ja tahtes ja seal oli väga selgelt kirjas, et ettevalmistustega alustatakse.

Üks asi vajab veel lahendamist. Teil Tartus on seal väike tüli üleval ka. Tõnis Lukas ja Kris Kärner on omavahel vist parajasti sõnasõjas. Näiteks Tartu Postimehes oli eile uudis "Tõnis Lukas: Isamaa peab valima Kris Kärneri ja minu vahel". Kumma teie valite?

Mina kahjuks ei tunne ja ei tea Kris Kärnerit. Aga mida ma selles väärtusruumis kahtlemata tahaksin kõigile öelda, on see, et inimesed peavad omavahel lugupidavalt suhtlema. Ma ei arva, et ähvardamine on tegelikult ühel või teisel poolel see viis, kuidas head suhtlust läbi viia.

Aga arvestades, et need on kaks parajalt kõva kivi – Tõnis Lukas ei ole suu peale kukkunud ega pehme poliitik ja Kris Kärner on väga paljude Tartu noorte lemmik, ka krõbeda ja reljeefse sõnakasutusviisiga – kuidas seda lahendust leida seal?

Mina loodan, et saab rääkida nende inimestega. Ma endiselt jään ütlema seda, et seni kaua, kui me suudame lugupidavalt üksteisega suhelda, seni on koostöö võimalik. Ma arvan, et see on iga suhtluse alus ja juhul, kui seda ei ole, siis see koostöö tegelikkuses ei ole võimalik. Me ei saa eeldada, et mina võin teha, mida ma tahan, aga teine osapool peab kogu aeg vastu tulema. Ma arvan, et inimlikult ei ole see lihtsalt võimalik.